Kui hommikul tundsin rõõmu nii väikesest asjast nagu peretoetus, sest ka €95 oli hetkeseisuga abiks, siis nüüd taas netipanka minnes, et ühele inimesele raha üle kanda, avastasin suure rõõmuga, et kontot on vahepeal täidetud.
Nüüd vähemalt tean, et eluasemelaenu intressidega on rahu majas – kõik paberimajandus edukalt seljatatud, edaspidi vaid paari kliki küsimus.
Milline kena algus pühadenädalavahetusele! Mul polnud küll sugugi plaanis täna nii palju vaadata, aga kogemata juhtus nii 😀
Nüüd tuleb väike paus, sest Kanadast on kohal teine ja kolmas hooaeg, esimene alles tiksub. Ongi hea, saab vahepeal mõne filmi ka vaadata… Ja House’i viimased osad ootavad oma aega.
Aga mis kõige ägedam – teate küll, kuidas ühe saate ajal reklaamitakse üleval või all nurgas teisi, Austraalia modellides reklaamiti nii Uus-Meremaa modelle. neid on vist ka kolm hooaega nagu Kanadatki ja esimene hakkas ilusasti tulema – kui samamoodi edasi läheb, on homseks kohal. Hämmastav.
Selle kõige valguses on seda veidram, et UK omi kuidagi kätte ei saa. Aga vähemalt on mul siis Kanada ja Uus-Meremaa. Huvitav, kas on äkki veel mõni riik, mille peale ma pole tulnud, kus võiks olla ingliskeelsed modellid? Sest ausõna, peale Austraalia ja UK ei osanud ma ise edasi mõelda, siis tuli aga välja, et ka Kanada, täna avastasin Uus-Meremaa… Vinge!
Ma olen varemgi umbkaudseid arvutusi teinud, aga numbripede nagu ma olen, kaalusin täna kõik oma seemnepeotäied ära ja arvutasin täpselt välja, kui palju minu küpsetatud leib maksab. Sain tulemuseks täpselt selle, mida ühes varasemas postituses arvasin – 2×750 g leiva küpsetamiseks kulub toorainet umbes-täpselt €1.50 eest. Lisaks elekter (1h 20 min ahjus), vesi (nõude pesemine) ja minu töö – aga viimast ma küll rahaks ei oska arvestada, sest ma tõepoolest naudin leiva küpsetamist.
Vändra Leiva teraleib, mida vanasti tihti ostsime, maksis €1.91/380 g. Selle koostises oli rukki lihtjahu ja -püül, nisujahu, juuretis, linaseemned, päevalilleseemned, linnaseekstrakt, suhkur, pärm, sool.
Minu leivas on mahe täisterajahu, juuretis, rafineerimata suhkur, himaalaja sool ning mahedad päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja õlikanepi seemned.
See rahulolu on ikka üüratu. Ma söön imemaitsvat värsket leiba, mis on tehtud vaid parimast toorainest. Hea küll, suhkur pole mahe ning päevalille- ja kõrvitsaseemned on pärit Hiinast, selle koha pealt võiks asi parem olla. Pole ausalt öeldes seda seemneteemat süvitsi uurinud – linaseemneid ostan Raismikuoja talu letist, õlikanepi seemneid Pihlaka maheringilt, kuna ühedki Eesti päritolu mahedad päevalille- ja kõrvitsaseemned pole aga silma hakanud, tellisin need ühes muu mahekraamiga hulgilaost. Eks ta jabur on, süüa Hiinast pärit seemneid, ehkki nii kõrvits kui päevalill kasvavad ju Eesti kliimas eduliselt…
Nojah, läksingi sujuvalt teemast välja. Peamine on ikka see, et ma rõõmustan iga kord, kui leiba söön. Igapäevane rõõm kvaliteetsest toidust. Küpsetamine on lihtne ja nauditav, raha kokkuhoid märgatav.
Lihtne ongi geniaalne.
Kui ma esimest korda seda artiklit lugesin, siis lihtsalt olin selle jutuga igati nõus. Mõned kuud hiljem lingiti seda kuskil jälle, lugesin veelkord ja siis panin ennast raamatukogus järjekorda ka raamatule, mille põhjal artikkel kirjutatud oli: Mats-Eric Nilsson “Toidu demagoogia“. Mingi aeg tagasi sain raamatu lõpuks kätte ja äärmiselt asjalik lugemine mu meelest.
Tsiteerin üht lauset artiklist:
Erinevalt „hüsteerilistest toidutädikestest” ei huvita Nilssonit ei keskkond ega tervis. Ta on hedonist, keda šokeerib ebakvaliteetne toit ja toidutööstuse küünilised PR-tehnoloogid. Nilssonit ei häiri E-ained, vaid see, et mõnelgi korral ilmub põhikoostisaine, millega toitu reklaamitakse, näiteks maasikas, loetellu alles viimase vagunina hirmuäratava e-ainete rongi järel, moodustades „maasikamaitselisest” tootest vaid 0,06%.
Just sellepärast julgen ma seda raamatut kõigile soovitada. Sel pole mitte mingit pistmist “hüsteeriliste tädikeste ökomulliga”, aga paneb raudselt kõvasti järele mõtlema kõik need inimesed, kes on senini söönud seda, mis ahvatlev tundub, ning pole näinud mingit vajadust silte lugeda, sest “kui lubatakse ja müüakse, järelikult on ohutu” ja “elu ongi kahjulik, toit on ainult väike osa sellest”.
Lühidalt: VÄGA suur osa sellest, mida tänapäeval toidu nime all müüakse, on toiteväärtusetu kräpp, kus õiged ja ehtsad toiduained on asendatud odavate lisaainetega, mis annavad toidule “päris” välimuse ja maitse. No tegelikult ka, minge lihtsalt poodi ja lugege vahelduse mõttes, mis pakendil kirjas on. Pakun, et väga paljude asjade puhul sobivad pooled koostisosad pigem keemiaõpikusse, kui toiduretsepti.
Aga ma panen siia lihtsalt mõne lõigud raamatust.
Minu elu oli varem hoopis lihtsam. Võisin põigata lähimasse toidupoodi, kahmata paar kilesse pakitud kuklit ja kõndida sealt mõne minuti möödudes välja, kotis leib, mis tundus olevat igati korralik. Sõin iga päev ilma silmagi pilgutamata midagi, mida leivaks kiideti. Ja joovastusin kõikide teistegi kombel bake off-ahjude kodusest lõhnast. Jäin uskuma seda, et peaaegu igast poest saab ahjusooja leiba ega mõelnud, kuidas on toidupoe müüjatest üleöö saanud pagarid.
Pärast pikka tööpäeva võis juhtuda sedagi, et astusime ICA supermarketisse ostma küpsekartuleid liha ja vorstiga või mõnd muud valmistoitu. Kui tekkis isu kuklikeste järele ega jõudnud neid ise küpsetada, lippas keegi lähedale poodi ja tõi kotitäie kaneelirulle.
Aga see oli enne.
/—/
Kui silmad on korra juba avanenud, on neid raske jälle sulgeda. Tundub ebaõiglane jälle mitte välja teha manipuleerimisest ja tarbetutest lisaainetest. Inimesel võib olla mitu põhjust jätta ostmata kaasaegse toidutööstuse keemilisi aineid. Ise käänan ja pööran iga pakendit, enne kui panen selle ostukorvi, ent ei tee seda tervislikel või loodushoidlikel põhjustel. Ma lihtsalt tahan teada, mida ma söön. Ma lihtsalt ei taha lasta end petta. Keegi ei tohi panna minu toidu sisse salamahti igasuguseid aineid ja samas väita, et söön midagi looduslikku, värsket, justnagu kodus tehtut. Nõustun mõnikord säilitusainete ja antioksüdantidega, sest neid kasutatakse kohati ka traditsioonilises toiduvalmistamises ja nende vältimine võib olla raske. Need on aga ainukesed lisaained, millele võin läbi sõrmede vaadata. See-eest ei kiida ma kunagi heaks lõhnatugevdajate, lõhnaainete, toiduvärvide või emulgaatorite ja stabilisaatorite sarnaste ainete kasutamist.
Laboratooriumitoidu vältimine eeldab tarbijalt nii teadmisi kui ka järelemõtlemist. Loodan, et see raamat aitab sellele kaasa ja on juhatuseks kõigile, kes tahavad kõrvale põigata peateelt. /—/ Esimeseks sammuks oleks tutvuda tööstusliku toidu valmistamisega ja teadvustada, et tuhanded lisaained valitsevad tervet meie toidutööstust.
Minule meeldib ehtne toit. Keemialabor jäägu minu köögist ja kõhust väljapoole. Muidugi annan ma vahel ahvatlustele järele, teen seda kusjuures täiesti kerge südamega. Tsiteerides Marist: ma tarbin suurema osa ajast seda, mis mulle meeldib, kui vahel on tegu puhta Mendelejevi tabeliga, siis ma söön seda siiski teadlikult.
Aga kas te olete ikka päriselt teadlikud? Ma usun, et on mugav mitte mõelda, aga minu meelest on see, mida me iga päev endale sisse sööme siiski üks olulisemaid asju – mõjutades meie välimust, kaalu, enesetunnet… Ärge peitke pead liiva alla, ärge laske kasumiahnel toidutööstusel endale pähe istuda. Sööge tõelist toitu, teie keha on teile selle eest tänulik.