Sellest ajast saati, kui jahedamaks ja tuuliseks läks, ei oska ma ennast üldse hoida. Ei saa ju kogu aeg toas passida ja õues ei saa kunagi aru, kui palju riideid peaks seljas olema. No ja tavaliselt on siis pigem vähem, sest päike ju ikka piilub ja näiteks aias möllates tuul vaid jahutab mõnusalt… Sellise mõnuga jahutab, et õhtuti on tihti palavik.
Vahepeal olin mitu päeva rivist väljas – mingit korralikku haigust polnud, aga miskit teha ka ei jõudnud, viimastel päevadel on kõik õnneks korras olnud. Kuni nüüd täna õhtul järsku tundsin, et jube külm on – no ja muidugi, 37.7. Tagantjärele mõeldes seletab see väga hästi, miks ma täna juba kella kuue paiku hirmus väsinuna tuppa jäin ning pärast õhtusööki koogi kõrvale tassi kohvi tegin, no külm oli ju… Siis muidugi arvasin, et lihtsalt külm, ma ju külmavares 🙂
Üks varasem õhtu oli näiteks isegi üle 38, aga kuna hommikuks on palavik enamjaolt läinud, siis mina lähen jälle õue tuule kätte. No ja ei oskagi miskit tarka teha… Elu tahab ju elamist.