Kolmanda lasteaianädala algus

Viimane lasteaiasissekanne pärineb eelmise nädala kolmapäevast, aeg jälle väike kokkuvõte teha.

Neljapäeva hommikul rääkis Poiss, et ei taha aeda minna, pani aga vähekese veenmise peale siiski rõõmsalt riidesse ja sõitsime kõik koos ratastega kohale. Lasteaia õues Poiss kukkus, mis oli sobiv põhjus kõigi emotsioonide valla laskmiseks. Nutt oli kõva ja algul keeldus ta üldse uksest sisse tulemast, nii jätsin Poisi õue ja viisin Plika tema rühma ära – Plika oli õnneks vana rahu ise ja läks hea meelega.

Siis läksin tagasi välja, võtsin Poisi sülle, rääkisime natuke juttu – ütlesin talle, et ma saan aru, et ta tahaks kogu aeg minuga kodus olla, aga ma pean hakkama varsti tööl käima. Et on okei, kui ta on kurb ja nutab – siis läheb kurbus ära ja saab rahulikult mängida. Lasteaia juhataja tuli ka just välja, rääkis Poisiga paar sõna juttu – nii et ta rahunes maha, läksime sisse, vahetasime riided ära… Rühma uksel hakkas jälle nutma. Võtsin sülle, kallistasin, andsin nutva lapse õpetaja sülle ja tulin ära.

Järele minnes sain kinnitust, et minu lahkumise järel oli nutt vaibunud sama kiirelt kui varasematelgi päevadel. Oli aga näha, et Poiss on pikast nädalast väsinud, seega tegime reedel mõlemale lapsele puhkepäeva.

Ema arvas, et ehk on parem, kui Abikaasa lapsi aeda viib, sest Poiss on emmekas ja ehk oleks tal isa kergem maha jätta. Proovisime eile ära. Selles mõttes sobis hästi, et vihma ladistas elu eest ja ratastega poleks saanud nagunii minna, auto seisis aga maja ees, nii et Abikaasa sai sellega viia.

Hommikul panin niisiis lapsed riidesse ja saatsin ära. Abikaasa sõnul oli kõik kena, kuni ta auto lasteaia ette parkis, misjärel PLIKA hullult nutma hakkas ja Poiss temaga kolm sekundit hiljem ühines. Kuidagi ta nad ikka autost välja meelitas ja nutvad lapsed õpetajate sülle jättis, aga ise võttis ta olukorra kokku sõnaga katastroof :D

Jällegi olid lapsed aga kiirelt maha rahunenud ja söönud kenasti nii hommiku- kui lõunasööki. Järele minnes mängis Poiss rõõmsalt, Plika oli küll algul kurva näoga, aga mind ära tundes muutus rõõmsaks jä rääkis meelsasti, mis nad päeval tegid.

Täna hommikul viisin siis jälle ise. Poiss käitus huvitavalt. Hommikul ärgates ütles esimese asjana ülirõõmsalt: LASTEAEDA! Panime riidesse, vaatasid lambamultikaid, kuni ma Plikale patse tegin (igahommikune traditsioon)… Sõbrad, kes nüüd kõik kolmekesi siin lähedal koolis käivad, tulid meie akna eest läbi ja Poiss nägi neid, nii et said isegi tere öelda, rõõm oli suur. Ja kui me siis õueriideid selga panema läksime, hakkas Poiss järsku jaurama, et tema ei taha riidesse ja lasteaeda, tema tahab kodus süüa. Siis oligi väike erimeelsus, kus ta valjuhäälselt oma nördimust avaldas, lubasin tal lõpuks võtta ampsu eilsest pizzatükist, kui ta rahuneb ja pärast seda kaasa tuleb ning saimegi kenasti kodust välja.

Lasteaias mõtlesin kõigepealt Poisiga Plika tema rühma saata, aga Poiss nõudis pärast riiete vahetamist koheselt, et tema tahab oma rühma, nii ma siis viisingi ta sinna – läks kohe mängima ja ei teinud teist nägugi. Plika jäi ka täiesti rahulikult ja rõõmsalt.

Nii et ma ei tea, mis värk eile oli. Äkki Plikal tuli meelde eelmine lasteaiakogemus, kus ta oli veel noorem ja kartis, siis viis Abikaasa teda ka vahel autoga… Igatahes tundub, et sobib ikka see variant, kui mina viin.

Näis, kuidas ülejäänud nädal kulgeb, kas tuleb jälle reede vabaks jätta või mitte. Plika lubas homme magama jääda, aga seda on ta lubanud varemgi. Ütlesin täna õpetajale ka, et kuni ma tööl ei käi, seni lasen neil endal valida, kas magavad või mitte, aga tuletan neile iga natukese aja tagant meelde, et KUI ma peaks tööle minema, siis peavad nad kohe magama jääma ja pole enam valikut. Loodan ikka, et ehk jäävad varem ja omal soovil. Loodan muidugi ka, et ikka nüüd ja kohe tööle saan :D

All in all, positiivne.