October 2013
Sooja leiba, mõtelge…
Selle hooaja kolmas leivategu oli taigna konsistentsi mõttes lõplikult rahuldav, aga maitseainete koguseid tahaks veel timmida. Noo, aega on küllaga. Oma leib on ikka kõige parem leib 🙂
Imeline laupäev
Sõime lastega koos hommikust, jõudsin tibake koristada, leivataigna hapnema panna, pesu ära pesta ja kuivama panna. Lõuna paiku läksime turule. Ilm oli niiii ilus.
Mõtlesin turult kohe bussiga edasi raamatukokku sõita, aga buss oli just minema läinud, nii et jalutasime siis aegamisi, hirmraske (ca 9-10 kg) turukotiga.
Jalutamine oli iseenesest täitsa hea plaan – kaunil laupäevasel päeval vahetult enne valimisi käib linnas action 😀 Kõigepealt saime Rüütli tänavalt Reformierakonna õhupallid ja kommi. Lastepargis oli IRLi laud, sealt anti helkurid, saiakesi, veel kommi ja nimekaarte.
Turukotist õnneks pääsesin, ema viis selle autoga koju, nii et raamatukogus oli juba mõnus. Lapsed vaatasid tükk aega lastenurgas igasugu raamatuid, mina nii kaua istusin ja lugesin oma. Kell kolm pandi raamatukogu kinni, siis tuli edasi liikuda.
Saime kokku Tage ja Annuga. Kuna kõigil olid kõhud tühjad, läksime Jahtklubisse sööma. Sinna sellepärast, et tegu on ühega vähestest kohtadest, kus on olemas laste mängunurk. Ja otse loomulikult õigustas see valik ennast igati – meil oli aega rahulikult siidrit juua ja jutustada, kuniks lapsed ennast ise lõbustasid. Kõhud said ka ääreni täis.
Siis jalutasime Tage juurde magustoitu tegema – ahjuõunad suhkru, kaneeli ja kaerahelvestega, lisaks ohtralt vahukoort. Seejärel oligi kell juba seitse läbi ning pidime koju kiirustama – lastel jäi ju lõunauni ka vahele.
Kodus tegin lastele jalavanni, lugesin neile raamatut, panin magama, tegin tule pliidi alla, panin leivataigna kerkima ja näe, sain ka lõpuks arvuti taha maanduda.
Oh, kuidas mulle meeldivad sellised spontaansed tegemised. Sest no ausõna, peale kiire turul ja raamatukogus käigu mul miskit muud küll mõttes polnud. Aga jah, nii see vahel läheb – lõuna ajal välja ja magamise ajaks koju tagasi.
Loodetavasti on homme sama päikseline ilm, siis saab jälle värvilistesse lehtedesse sahistama minna.
Sügishooaeg on alanud
Ma ei tea, mis mõjus – kas blogis kurtmine või koristamine või jooga või… Igal juhul on tuju viimase nädala jooksul tunduvalt parem olnud.
Tegelikult ma usun küll, et koristamisel ON oma osa. Puhtus ja kord on minu jaoks äärmiselt rahustavad. Sestap on remont minu jaoks ilmselt eriti piinav – endale seda väga teadvustamatagi. Nüüd aga, kus ma olen näinud rohkem vaeva, et teatud kord võimaluse piires taastada, on kohe positiivsem olemine, motivatsioon seda korda hoida, veidi rohkem kannatlikkust lastega. No tõesõna, nii jabur, kui see ka ei tundu – mul ON lastega korras kodus rohkem kannatust! Mitte küll nii palju kui võiks, aga rohkem 😀
Teine oluline asi ongi just see alanud sügishooaeg, mil ilmad jahedamad ja elu kodusem. Nõndaviisi pole pidevat kiirustamist ja seltsielu, pidevat iha süüa rämpsu. Ning ühtlasti tekib jälle viitsimist rohkem ise teha. Mina alustasin jälle leiva küpsetamisega ja see on nii mõnus. Suvel poleks kuidagimoodi viitsinud, aga praeguste ilmadega – absoluutselt. Seekord tuli isegi kohe kõige esimene leib välja – pisiasjad vajavad muidugi täiustamist, aga kerkis ja maitses hästi. Pärnu Keskuse taluturu juuretis oli hea 🙂
Ja nii palju positiivset leidub ka tassikeses tees. Minu puhul siis tavapäraselt sidruniviil, mesi ja kuum vesi. Kohvi joomine on vähenenud, tee võtab üle. Alati, kui olemine muutub jahedaks, teen teed ja hiljem on seest hea soe. Just lõpetasin suure tassi ja nüüd on nii mõnus, et kohe pidin kirjutama.
No ja siis veel muidugi lemmiksarjad ja head raamatud, mis igasse õhtusse killukese rõõmu toovad. Rohkem polegi õnneks vaja!
Raamatute lainel
Tänu lähenevatele raamatukogu tähtaegadele olen viimastel päevadel päris palju lugenud. Jätkates oma saamatuid raamatuarvustusi, siis…
Jakuutia meeldis mulle ja ma olin selle üle äärmiselt üllatunud. Ma küll ei neelanud seda, aga lugesin huviga. Lugemise tegi mõnusamaks kindlasti see, et inimene tõesti oskas kirjutada.
Amazonas jättis üsna külmaks. Mulle viimasel ajal ei istu väga Lõuna-Ameerika ja Aafrika lood. Raamat iseenesest polnud üldse paha, oli mu meelest võrdlemisi hästi kirjutatud, polnud ka otseselt igav. Lihtsalt seda vau-efekti polnud. Minu jaoks.
Epu südameraamatu teine osa ja Minu Tokyo – vaat neid ma neelasin. Südameraamat sai vist isegi ühe õhtuga läbi loetud. Või oli äkki kaks, rohkem igatahes mitte. Minu jaoks oli kogu see robinsoni-sarja tagamaa äärmiselt köitev – just tele tegemise koha pealt. Suhteliinid – no nende vastu pole mul kunagi midagi.
Tokyot alustasin eile hilisõhtul – panin arvuti kinni, pesin hambad ära ja otsustasin enne magama minekut natuke piiluda. Voodisse jõudsin umbes kaks tundi hiljem, kui pool raamatut läbi ja silmad enam lahti ei seisnud. Täna tegid lapsed mulle kingituse ja magasid üle mitme päeva mõlemad pikalt lõunaund, sel ajal jõudsin teise poole ka läbi lugeda. Tõesti väga meeldis – just sellised mõnusad igapäevaelulised seiklused võõras keskkonnas, oskuslikult kirja pandud. Ja jällegi suhteliin – need mulle ka meeldivad. See oli pealegi väga hästi sisse põimitud – alles üsna lõpus sai teada, kellega siis päriselt tegu, ehkki omad kahtlused olid.
Homme lähen toon raamatukogus ootava Stockholmi ära 😛 Peaks vist vahelduseks peale Petrone Printi miskit muud kah lugema…