Laias laastus võiks öelda, et ma olen otsinud tööd alates suvest 2011.
Oli selge, et ma ei taha jätkata senist “karjääri” klienditeenindajana leti taga, kui tegu polnuks just mingi spetsiifilise eriti meeldiva kohaga nagu ökopood vms. Mõtlesin, et ideaalne töö oleks minu jaoks kontoritöö – absoluutselt ükskõik milline, mis tundub endale huvitav, kuhu ma oma oskuste poolest sobin, kui keegi vaid annaks võimaluse ennast tõestada ja õppida töö käigus. Lisakriteeriumid – et oleks miskitviisi seotud rohelise mõtteviisiga (ehkki oli teada, et selliseid mulle sobivaid kohti Pärnus praktiliselt pole) ning võiks asuda kodule võimalikult lähedal (et ei peaks sõitma bussiga, vaid saaks tööl käia jala või rattaga). No ja muidugi see, et palk poleks päris miinimum – oli teatud summa, mida ma viimati Eestis töötades teenisin ning sellest vähemaga oleks olnud raske leppida. Samas oli muidugi tõenäoline, et pean seda tegema, kuna see summa, ehkki niigi pigem väike, polnud kaugeltki miinimum, vahepeal oli olnud masu, Pärnu palkasid pole mõtet Tallinna omadega võrrelda, olin olnud tööturult pikalt eemal ning oli tõenäoline, et alustan täiesti uues valdkonnas, kus senised kogemused puuduvad.
Alguses vaatasin lihtsalt kuulutusi, et ennast kurssi viia, mida pakutakse. Mitte midagi, mis oleks mulle sobinud 🙂 Pool aastat hoidsin pakkumistel pidevalt silma peal ja esimese, mis tõeliselt kõrvu liigutama pani, leidsin alles 2012. aasta jaanuaris. Sellel konkursil ei pääsenud ma mäletatavasti isegi vestlusele, sest kuulutus otsis assistenti, kellelt ei nõutud erialast kogemust, kandideeris aga nii palju kogenuid, et lõpuks valitigi vaid nende seast. Küll aga ajendas see tööpakkumine mind autokooli minema ning selle otsusega olen ma ääretult rahul. Siiamaani tundub uskumatu, et oskan autoga sõita.
Leidsin eelmisel kevadel veel ühe kuulutuse, mis tundus nõudmiste poolest mulle ideaalselt sobivat – kandideerisin ning käisin ka vestlusel. CV saatjaid oli saja ringis, vestlusele sai viisteist, nii et isegi esimese sõela läbimine oli päris tubli saavutus. Ehkki vestlus läks igati hästi, sai mulle selle käigus selgeks, et töö oleks ilmselt huvitav vaid nii kaua, kuni alles sisse elan ja õpin. Edasi oleks olnud üsnagi rutiinne värk ning tõenäoliselt oleksin üsna kiirelt tüdinenud. Samuti asus töökoht Vana-Pärnus ning ehkki Pärnu on tegelikult nii väike, et igale poole saab rattaga, polnud nii kaugel töötamine mulle sugugi mokka mööda – eelistasin kesklinna või Mai kanti ja kõike, mis sinna vahele jääb.
Ühesõnaga ma oleksin selle töö kindlasti vastu võtnud, aga polnud just ülearu kurb, kui ma siiski valituks ei osutunud.
Mingil hetkel selgus, et Poisile ma tolleks sügiseks aiakohta ei saanud ning ehkki nii minu kui Abikaasa ema olid nõus võimalusel aitama, oli neil siiski ka oma elu ja töö, seega minu täiskohaga tööle minek olnuks liiga keeruline. Sellest tulenevalt kaalusin võimalikke variante, mida saaks teha kodust ja/või osalise ajaga ning kirjutasin ise paari kohta ja pakkusin ennast tööle – üks koht oli kirjutamise, teine kindlustuse vallas. Kummastki kohast ei vaevutud isegi vastama.
Kuna Abikaasa polnud endale ka tasuvamat tööd leidnud ning pärast vanemahüvitise lõppemist oleks sääste ära elamiseks jagunud vaid paariks kuuks, tekkis mõneks ajaks välismaale suundumise idee, mis päädis Norrasse kolimisega.
Ja seal me siis olime ligi pool aastat, kuni sel kevadel juhtus järjest mitu asja, mis panid mõtlema Eestisse tagasi tulemisele. Olulisemad olid muidugi esiteks see, et Abikaasa töö ähvardas otsa saada (jätkus aga lõpuks täpselt samamoodi) ning teiseks see, et inimene, kes meie kodus elas, leidis endale päris oma kodu ning kolis seetõttu plaanitust tunduvalt varem välja. Tagasi kolimise idee oligi idanema pandud ning kolmandaks ajendiks sai üks täiesti teistel teemadel alanud vestlus armsa kursaõega, kelle käest ma sain enda jaoks väga olulist infot, tänu millele teadsin korraga täpselt, KUS ma töötada tahaksin.
Nii et kui ma sain aprilli lõpus kinnituse, et Pärnu lasteaiakohad on alates sügisest olemas, saatsin mais CV oma tulevasele ülemusele ning kirjutasin, kui väga ma tahaks tema juures töötada. Kuna Pärnus tundub kõik käivat tutvuste kaudu, tuvastasin ma rõõmuga isegi ühise tutvuse, minu suureks üllatuseks ei läinud seda aga vaja – sain vastuse, et kui ma Eestisse jõuan, siis võtku ma ühendust ja vestleme.
Kuna tolles asutuses oli ääretult kiire periood, jäi kõik järgnev venima. Vestlusele, mis oli alguses plaanis pigem juunis või juulis, jõudsin alles augusti lõpus ning töö, mis pidi algama septembris, algas minu puhul alles novembri teises pooles. Kui jätta kõrvale aeg-ajalt muretsemine, ega taoline venimine kuidagi pahaendeline pole, sobis hilisem alustamine mulle suurepäraselt – sain nautida viimast vaba suve ning lõpetada sügisel plaanitust tunduvalt pikemaks veninud remonti.
Ja nüüd ma siis lõpetasingi edukalt esimese töönädala ning olen vaimustuses. Mul tõepoolest ongi täpselt selline töö, millest ma kogu aeg unistasin. Kandideerisin enda meelest ühele kohale, aga mulle pakuti hoopis teist – kuhu ma poleks elu sees osanud ise CV-d saata, aga mille jaoks mul on olemas eeldused, lisaks huvi ja õppimistahe. Hetkel on mu ametinimetus üks, aga esialgsed ülesanded sellest laiemad – just sellised, mida ma juba praegu oskan ning naudin. Hästi palju ise mõtlemist ja uurimist, tööd arvutite ja tehnikaga. Kontoritöö, paindlik tööaeg, toredad kolleegid, seotus rohelise eluviisiga – kõik on olemas. Isegi pool kohta, millest ma pärast eelmist kevadet ei julgenud isegi mitte unistada, sest selliseid kohti praktiliselt pole. Ja palganumber selle poole koha kohta on ka täitsa okei.
Muidugi saan ma endale seda poole koha luksust lubada ainult tänu sellele, et Abikaasa praegu Norras rügab. Mu esialgne tööleping on tähtajaline, mai lõpuni. Siis vaatame uuesti üle, kuidas mu oskused ja tööülesanded selleks hetkeks on, kuidas koormus sobib jne. Kui ma tublilt tööd teen ja ennast tõestan, on võimalus pikemas perspektiivis ka täiskohaga jätkata.
Ma vaatasin Eestisse jõudnuna pidevalt ka teisi töökuulutusi, olin alates juulist töötukassas arvel ja puha, aga ei leidnud tõesti mitte kui midagi. See oli ainus koht, kus ma tõesti tahtsin töötada ja sinna ma ka sain. Ilma igasuguste tutvusteta, puhtalt tänu sellele, et ma ise kirjutasin ja pakkusin ennast – juba mitu kuud enne seda, kui reaalsed konkursid algasid.
Ma ei suuda siiamaani uskuda, et kõik see, millest ma unistasin, tõepoolest saigi tõeks. Ehk on vara hõisata, olen ju ainult kolm päeva tööl käinud ja ei tea veel õieti mitte millestki mitte midagi. Aga mul on tõesti NII tugev tunne, et ma olen õiges kohas ja teen õiget asja. Mõtted juba lendavad, kuidas ja mida kõike võiks teha, muudkui märgin üles kõike, mida kuskilt uurida, mida kellelt küsida… Võrratu tunne. Ma loodan, et see kõik jätkub samas vaimus.
Nii et jah… Töökuulutusi hakkasin vaatama suvel 2011. Tööle minna tahtsin alguses juba kevadel 2012, seda aga puhtalt rahalistel põhjustel – ideaalis oleksin soovinud panna Poisi lasteaeda alles kolmeselt. Ning see kõik saigi tõeks. Otsisin varem tööd, aga lihtsalt ei leidnud midagi. Sain suurepärase kogemuse elades välismaal täiesti võõras keelekeskkonnas, lisaks nüüd siis ka kaugsuhte kogemus – kuni ei proovi, seni ju ei tea. Jälle olen targem ja mõistan ka teisi paremini. Nüüd käivad lapsed lasteaias ja mul õnnestus leida uskumatult õige töö – see võimalus tekkis just nüüd, just praegu ja just siin. Varem poleks seda olnud, tulevikus sellisel kombel ka mitte. Just praegu on mul võimalus olla osaline ühes ääretult põnevas arengus.
Ajaga loksuvad kõik asjad ise paika ja mõtte jõud on suur. Jälle sain sellele kinnitust.
Üksikasjalikumalt ma oma praegusest töökohast rääkida ei kavatse, vähemalt mitte niipea. Sedagi postitust plaanisin esialgu kirjutada alles hiljem, näiteks paari nädala või isegi kuu pärast. Kuna kommentaaris aga paluti, et oma tööotsingutest lähemalt räägiksin ning positiivne emotsioon on juba praegu nii suur, siis mõtlesin, et miks mitte. Loodan, et nüüd midagi ära ei sõnunud 😉
