Mängusõltlase pihtimus
Ma olen ennast alati arvutimängudest põhimõtteliselt eemal hoidnud – ajaraisk ja nii edasi. Pallid on ainus erand ja see raiskab täpselt nii palju, et mitte ülearu.
Aga eelmine nädalavahetus oli eriti laisk, kohe mitte midagi asjalikku teha ei viitsinud. Ja pallides said elud otsa. Ja nagu alati, pakuti seal lahkelt võimalust, et aga mängi meie seda mängu vähemalt nii palju osi, anname sulle pallides täis elud ja punkte. No ja ma siis mängisingi 😀 Mängisin Papa Bear Sagat, Pepper Panic Sagat, Candy Crush Sagat ja Farm Heroes Sagat. Esimesed kaks mulle ei istunud, nii et pärast vajalike tasemete ära tegemist kustutasin need üsna ruttu ära, aga kaht viimast olen nüüdseks terve nädala mänginud.
Mul on lihtsalt pallides hetkel nii nõme tase käsil, et ma ei viitsi seda teha 😀 Nimelt 340 – meie kõigi “suure lemmiku” Lord of Shadows teise ringi viimane ehk viies tase. Esimesest neljast murdsin ennast kuidagimoodi läbi, saavutus seegi. Aga see viimane kohe üldse ei isuta. Saared on ka suht tehtud – endiselt neljal või viiel maailmal viimased tasemed tegemata ja uuesti proovida ei viitsi. Nii et pallides mängin praegu ainult päeva taset ja rohkem eriti mitte.
Kommides olen nädala ajaga jõudnud 49. tasemeni, farmis on hetkel käsil 70. Need on muidugi äärmiselt sarnased mängud ka… Selline vahetamine ja ritta sättimine mulle meeldib. Pepper Panic oli ju tegelikult ka samasugune, aga seal ei saanud ma pool ajast pihta, kuidas mingid protsessid toimuvad ja kuna nagunii kaks uut mängu juba juurde tekkis, siis rohkem enam ei tahtnud.
(Ahjaa, täna vaatasin korra Pet Rescue Sagat kah – olin seda kunagi 21 taset ära mänginud, aga tõdesin üsna kiirelt, et ei ole minu teema ja kustutasin uuesti ära.)
Nii palju tubli olen ma küll, et laste nähes enam ei mängi. Neljapäeval ja reedel oli mõnus, siis nad olid lasteaias – mina sain vaheldumisi koristada ja mängida 😀 Nädalavahetusel olen veetnud mängu seltsis peamiselt õhtud, täna sain ka hommikul tunnikese arvuti taga istuda, kui lapsed olid toidetud ja oma multikat vaatasid.
Veebruar on sarjade mõttes äärmiselt kehv kuu. White Collar ja The Carrie Diaries on selleks hooajaks läbi, Revenge ja Bones tulevad uuesti alles märtsi alguses, siis jätkub pärast pikka vaheaega ka Suits. Hart of Dixiel tuleb ainult üks osa veel, siis on suisa 21. märtsini paus, Castle tundub ainsana veebruaris jätkuvat. See kõik jätab omakorda õhtud üsna vabaks. Ma muidugi loen ka üpris palju, nii et igav ei hakka. Mitte et ei võiks mängimise, lugemise ja sarjade vahtimise asemel midagi asjalikumat teha, aga õhtuti ma enam tõesti ei viitsi 😛
Naljakas igal juhul – ma mängin KOLME mängu. Natukene vist on häbi ka. Aga eks ma katsun ikka piiri pidada!
