Plika ravisime eelmisel nädalal kenasti terveks (köhatee meega, jalavann sinepipulbriga, hanerasv), täna hommikul köhis Poiss nagu hobune. Õnneks oli Abikaasal võimalik temaga koju jääda, mina jään homme, kolmapäev-neljapäev tuleb veel katta, läbirääkimised juba käivad. Jätkame sama raviga 🙂
Tööl tegin teise 10h päeva üksinda. Note to self: katsu mitte saata müüjat puhkusele, kui sa pead teda asendama kuu alguse esmaspäeval, sest isegi juhul, kui kliente on vähe, on kuu vahetusega seonduvaid lisaülesandeid nii palju, et üksi hästi ei jõua.
Aga noh, vähemalt oli viljakas päev, kõige kiiremad asjad said tehtud ning ülejäänud teen homme kodukontorist. Ma armastan oma tööd, kõige naha ja karvadega.
Kui ma kell pool üheksa õhtul koju jõudsin, tegin lastele jalavanni, lugesin neile, panin nad magama ja pesin ära hunniku nõusid. Siis sai rahulikult süüa ja mõnuleda ning Abikaasa kaisus ühiseid lemmiksarju vaadata.
Kell üksteist tuli meelde, et peaks veel ühe töömeili täna ära saatma. Siin ma siis nüüd olen. Aga homme saan kauem magada, nii et kõik on suurepärane. Ja nii meeldiv rammestus on peal, et täna õhtul pole vaja isegi mitte raamatut lugeda.
Head ööd!
Aga miks siis maksavad sulle nii vàhe? Seat asina nii arMastad?
Olen ma kordagi otsesõnu kurtnud, et mulle makstakse vähe? Palgateema ei ole minu jaoks kindlasti see, mida avalikult blogis arutada. Olen küll sellele ametile vastavaid kohalikke palganumbreid arvestades ilmselt pigem madalamas otsas, aga tuletan meelde, et alustasin vaid pool aastat tagasi ja ei tööta päris täiskohaga, samuti on meie pere püsikulud hetkel päris suured. Arvestades Pärnu keskmist palgataset ning just seda, kui väga ma oma tööd armastan, tundub kurtmine kohatu (ja mida see muudaks?). Küll ma ennast tõestan, küll palganumber tõuseb ja püsikulud vähenevad… Hetkel on jah üsna raske hakkama saada, aga võrreldes aasta algusega, mil üks meist oli töötu ja teine töötas poole kohaga, on areng olnud uskumatult suur.