Mõni päev on natukene raskem

Täna oli üle pikema aja üks selline päev, kus kõik ei olnud nii hästi, kui oleks tahtnud. Aga eks selliseid päevi on ka vaja, siis saab järgmisel päeval parem olla 🙂

Päeva esimene pool oli igati mõnus – magasin kauem, tegelesin veidi lastega, sõin siis arvuti taga hommikust, ajasin töö- ja eraasju. Vahepeal otsisin ja õpetasin lastele selgeks kahe kolleegilt saadud lauamängu reeglid, misjärel neil jagus tegevust tükiks ajaks, nii et mina sain rahus tööasjadega jätkata.

Mingil hetkel hakkasid lapsed aga tülitsema, mina olin täiesti märkamatult muutunud hirmus näljaseks ja Abikaasa teatas üsna viimasel minutil, et otsustas siiski minna sõbra sünnipäevale (mis tähendas, et ta pidi lahkuma kohe pärast tööpäeva lõppu ning jõuab tagasi alles homme õhtul). Hävituslik kombinatsioon 🙂 Kui ma millessegi süvenen, ei pane ma näljaseks muutumist absoluutselt tähele. Kui mulle viimasel minutil teatatakse, et ma pean ise õhtusöögi tegemisele mõtlema (meie tööjaotus on teatavasti selline, et Abikaasa kokkab, mina koristan), ei ole see just väga tujutõstev uudis. Ja kui siis tulevad kaks röökivat last, kes on üksteist pikemat aega sihilikult kiusanud… No ütleme nii, et ma tõstsin häält rohkem, kui oleksin soovinud 😛

Kõik muidugi rahunes – Abikaasa tõi mulle poest hunniku söögikraami, kokkasin kiirelt pastat, eriti meeldiva üllatusena helistas Kaidi, kes tuli külla ja tõi Plika sünnipäeva puhul talle kingituse, lisaks veel kooki ja kommi… Nii jätkus õhtu meeldivalt ja saime üle mitme nädala lobiseda.

Plika muutus õhtu lõpuks muidugi rahutuks ning käis meile kui udu peale, et me temaga mängiksime. Nii õhtusel ajal ei olnud enam jaksu seda teha, seega sai jälle sõneletud, sest viisakas seletamine ei tahtnud kuidagi kohale jõuda.

Aga kui Kaidi ära saadetud sai, siis ikkagi natuke mängisime, natuke voltisime ja oligi aeg lapsed magama panna.

Vaatasin ära viimase Kodutunde, kus oli seekord eriti vahva suurpere, kohe tuju tegi heaks. Ja õhtul kell kümme hakkasin poolkogemata jälle tööasjade kallal nokitsema… Nii meist töönarkomaanid saavadki, kommenteeris Liis. Eks ta ole 🙂

FB-s on viimastel päevadel ringelnud link artikliga soovitustest, kuidas lastega oma viha talitseda. Tänaste sündmuste valguses üsna kasulik lugemine.

Igal juhul on homme plaanis parem päev kui täna. Rohkelt lauamänge ja voltimist ja isadepäevaks valmistumist 🙂

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top