Kui on kehv, siis oota veidi, läheb paremaks
Eilne päev jäi kokku võtmata, kuna õhtu oli keeruline ja hiljem polnud sellest kirjutamiseks lihtsalt tuju.
Terve päev ise oli igati kena – mõnus hommik, viljakas tööpäev. Õhtul koju jõudes viskus Poiss köögipõrandale ja kukkus röökima. Seda ikka juhtub igasugu pisiasjade peale, ta on kannatamatu, nii et ei midagi ebatavalist, traagilist ega tavapärases olukorras isegi mainimisväärset. Noil puhkudel pole teha muud, kui öelda talle, et räägime siis, kui oled rahulik, ning edasi lihtsalt igoneerida. See on aga raske, eriti siis, kui oled ise väsinud – näiteks õhtuti 🙂 Sest lärm on ju kõva.
Mina olin eile õhtul kannatlikus tujus, poolhaige Abikaasa mitte. Tema läks lihtsalt natukeseks tuppa ja pani ukse kinni 🙂 No ühesõnaga, kisa oli küll päris pikk, aga lõpuks ikka rahunes maha, sai hakata süüa tegema jne. Voltisime Plikaga veel paberist loomi ja kõik oli tore. Poiss küll kippus iga palve peale uuesti jorisema, aga üldiselt saime hakkama.
Päris õhtul enne magamaminekut oli aga kõige raskem hetk. Arusaadav, et haigus, väsimus jne, aga oleks võinud rahulikumalt, natukene rohkem mõeldes. Saime muidugi lõpuks rahu majja ja eks see pakkus jällegi mõtlemisainet, kuidas selliseid olukordi edaspidi vältida.
Ma olen palju mõelnud, kuidas neid päeva kokkuvõtteid teha. Ma ei taha kirjutada detailselt kehvemast poolest, sest sõnadega me ju loome reaalsust – ja sellist sorti reaalsust ma tahaks edaspidi vältida. Samas ei taha ka kirjutada ainult heast, mis jätaks mulje, nagu raskemaid hetki polekski olnud. Seega ma katsungi need raskemad hetked panna kirja nii üldiselt ja neutraalselt kui võimalik – ma olen nendest teadlik, aga ei taha nende mõju suurendada.
Ühesõnaga ma ei kirjutanud eile õhtul päeva kokkuvõtet, sest õhtused sündmused olid peas veel liiga värsked ning vajasid veidi settimist. Minu puhul töötab kehvema tuju puhul kõige paremini see, kui tegelen muude asjadega ja jätan raske teema mõneks ajaks sinnapaika. Kui on veidi aega möödunud ja muud asjad peale tulnud, on lihtsam objektiivselt analüüsida.
Poiss köhib endiselt. Ta käis küll eile lasteaias, aga õpetaja soovitas teda võimalusel pigem veel kodus hoida, sest igasugu viirused liiguvad ringi. Emal on sel nädalal õnneks võimalik iga päev aidata, nii et ei pea mitmest kohast hoidu sebima. Ainult täna hommikul oli tal klient, aga teisipäevad on nagunii nädala vaikseimad, seega ei juhtu midagi, kui päeva esimese poole kodukontoris olen.
Asjaolusid arvestades lootsin täna kauem magada ning kui eile uni ei tulnud, olin süümepiinadeta tavapärasest kauem üleval. Hommikul äratas kell muidugi üles, jube väsimus oli peal, olemine kehv… Ja kuulsin, kuidas Plika hakkas äratamisel üsna kõvahäälselt protesteerima. Tal olid eile õhtul omad mured, nii et magamajäämine võttis tavapärasest pikema aja, seega arusaadav – ka väsinud. Teine asi – kui tema oli kodus “haige” vaid kolm päeva, siis Poiss terve nädala ja nüüd teise veel otsa. Ebaõiglus, eks 🙂
Kuna Abikaasa oli nagunii varem tõusnud ja poolhaige, st potentsiaalselt pigem kannatamatu ja plahvatusohtlik, tundus ainuõige Plikaga tegelemine enda peale võtta. Lükkasin oma väsimuse kõrvale ja läksin ronisin Plika juurde voodisse. Kaisutasime ja rääkisime pikalt. Kuulasin ära kõik tema kurtmised ja tuletasin meelde, et kodus olla oleks küll tore, aga haige olla pole üldse hea – et ma loodan, et ta saab sellest aru ja ei soovi salamisi endale haigust. Et ma olen nii rõõmus, et tema sai kiiresti terveks, et on vaja, et meie temaga oleksimegi terved ja aitaksime Poisil ja Abikaasal ka võimalikult kiiresti terveks saada. Õnneks see aitas ning kui ma soovitasin veel lasteaeda lõunauneks kaasa võtta hiljuti kapisügavustest välja kaevatud pehme elevandi, kellest Plika ammu puudust tundis, saigi varasemast õnnetusehunnikust ühtäkki virk ja kraps laps, kes ennast rõõmuga riidesse pani ja lasteaeda läks.
Poisi õpetaja soovitas igaks juhuks arsti juurest läbi käia – nende rühmast oli sattunud üks laps kopsupõletikuga haiglasse nii, et ühtki tõsist sümptomit polnud. Perearstil oligi õnneks täna hommikupoole vastuvõtt, nii et helistasime kell kaheksa kabinetti ja paluti 9.50 kohale tulla. Abikaasa käis Poisiga seal ära (tal oli endal ka muresid kurta) ning saime rõõmustava uudise, et tervis on korras, mingit varjatud haigust ei ole. Jäägu siis veel nädalaks koju ja jätkame tavapärase tee-mesi-sinepiga jalavann-hanerasv rutiiniga, ükski tõsisem haigus nurga taga ei hiili.
Nii et – olen jälle heas tujus ja ääretult tänulik. Selle eest, et ma eile midagi ei kirjutanud ning nüüd eilsele õhtule juba täiesti rahulikult mõelda suudan. Selle eest, et ma sain hommkul üle oma väsimusest ning lahendasin ühe potentsiaalse tüliolukorra rahulikult ja meeldivalt. Selle üle, et Poisil on vaid köha ja ei midagi enamat. Selle üle, et mu emal on võimalik teda hoida.
Kõige üle 🙂
es jõudsin lõpuks nii kaugele, et tellisin ära kolm erinevat ümbrist – kahed nahast “kaaned” (nö flip case), kolmas plastikust tagumine pool. Nii umbes nädalake tagasi sain need kõik järjest ka kätte ja ehkki olen põhimõtteliselt kõigiga rahul, pole ükski ideaalne 😀
