November 2014 – Page 4

Läks käima

08/11/2014 / igapäevaelu, jõulud, plika, poiss, rõõm / 4 Comments

John Lewise pingviin ja küünalde põletamine on kõiges süüdi – mind on tabanud täiesti ebaharilikult varane jõuluootus. Alguses mõtlesin küll, et liiga vara, aga täna andsin alla ja panin jõululaulud mängima. Samuti meisterdasime lastega jõuluootuse kalendri. Nojah, heakene küll, peale paari Plika värvitud rohelise ruudu tegin ülejäänu mina, nemad lihtsalt istusid juures ja olid elevil 😀 Aga kuupäevi hakkavad nad küll ise maha tõmbama, selline plaan vähemalt on.

Meie köögilaua juures olev sein on hetkel selline:

Terve tänane päev oli mõnus. Kohatiste väikeste tagasilöökidega muidugi, aga millal neid poleks…

Lapsed ärkasid kell kaheksa ja mängisid ilmselt kenasti omaette, sest mina suigatasin mõnusasti edasi. Kell kümme ärkasin selle peale, et poolpaljad lapsed jooksid karjudes magamistuppa ning süüdistasid üksteist kõvahäälselt sajas surmapatus. Soovitasin neil kähku ära leppida, riidesse panna ja siis uuesti rõõmsalt magamistuppa joosta, et saaks päeva ikka positiivselt alustada. Pärast veidikest virisemist võtsid nad mu nõuannet õnneks kuulda, nii saime koos kaisutada ja jutustada.

Kuna leivatainas alles kerkis ja vana leib oli peaaegu otsas, soojendasime hommikusöögiks eelmise õhtu makarone. Seejärel koristasin veidike ja panin leiva ahju. Lapsed mängisid kenasti omaette, nii et mina sain arvuti taga mõnuleda ja mitte midagi asjalikku teha. Hiljem pesin masinatäie pesu, voltisin Plikale sünnipäevaks kingitud komplektist mitu džunglielukat valmis, lõpuks sõime küünlavalgel – värsket sooja leiba pasteediga. Siis oligi juba kell kuus ning hakkasime jõulukalendrit joonistama. Abikaasa tuli ka koju, istusime kõik koos köögis, lapsed joonistasid, jõululaulud mängisid…

Siis jäi Abikaasa magama ning mina hakkasin silmnähtavalt väsinud lapsi magama panema. Igaõhtuse jalavanni ajal hakkasid nad lollitama ja üksteist üles keerama ning kuna ükski mu rahulik palumine ega ka kurjema hääle tegemine ei aidanud, tuli sellest lõpuks suuremat sorti lahkarvamus, eriti Plikaga. No ma lihtsalt ei kannata seda, kui ta hoolimata korduvatest palumistest ja hoiatustest surmväsinud Poisiga lollitab, kui vimase ainus soov on magada (aga kes lollitamisega sellegipoolest väga kergesti kaasa läheb)… Pärast suuremat draamat rääkisime muidugi asjad selgeks, leppisime kenasti ära ja kallistasime rohkelt, nii et nüüd on jälle rahu maa peal.

Ei suuda otsustada, kas ma peaks üritama lapsi lasteaiavabadel päevadel taas kodus lõunaunne panna. Minu jaoks on õhtune lollitamine märk üleväsimusest, samas Plika kurdab, et tal ei tule lasteaias pea kunagi uni ja nende kodune lõunauni jäi tükk aega tagasi ära just sellepärast, et neid oli täiesti võimatu magama saada (olen aru saanud, et paljude lastega läheb nii, kui nad ükskord lasteaias käima hakkavad). Poisil on lõunaund silmnähtavalt vaja, Plika saaks pigem ilma hakkama, samas täna õhtul ma nägin, et ka tema haigutas ja oli väsinud… Ja ikka oli vaja lollitada. No teate küll, kui lapsed üksteist üles keeravad ja iga asja peale hüsteeriliselt naeravad – eks endalgi ole vahepeal nii.

Ilmselt oleks kõige mõistlikum Poiss lõunaunne panna ja lasta Plikal üleval olla, AGA ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma Poisi sellega nõusse saan, ta on kangekaelne nagu vana eesel 😛

Oh jah. Igal õhtul sellist probleemi õnneks pole, eks vaatame jooksvalt.

Jõulud võiks juba tulla 🙂

Konkurents ruulib

08/11/2014 / mobiil, rõõm, tehnika / 2 Comments

Huvitav, kas mobiilifirmadel on reegel, et kord aastas võib üritada inimest uuesti enda juurde meelitada? Hakkasin blogist eelmist sarnast juhtumit otsima ning avastasin, et see toimus umbes aasta tagasi. Toona tegi Tele2 hea pakkumise, mille vastu võtsin, Elisa pakkus aga veel paremat ja jäin siiski nendega.

Nüüd hiljuti helistas Tele2 uuesti. Seekord oligi kõne konkreetselt nii sõnastatud, et mõtlesime küsida, mis te praegu maksate ja kas me saame äkki parema pakkumise teha. Ütlesin, et olen oma €2.99 ja 1000 kõneminutiga muidu väga rahul, aga sain suvel nutika ning ehkki ma olen enamik ajast wifis, tunnen vahel puudust mobiilsest netist, et meilid kogu aeg telefoni jookseksid – samas nii palju ma sellest aga puudust ei tunne, et maksta igakuiselt €2.99 asemel €8 või €10.

Selle peale pakuti mulle paketti, kus kõneminutid samad, lisaks 5GB netti ja kuutasu €8 – aga esimeseks aastaks soodustust 50%, nii et oleksin maksnud 12 kuud €3.99. Võtsin pakkumise vastu, sest üks lisaeuro kuus neti eest, mida ma vahel natuke vajan, oli just see kulutus, mille olin nõus tegema. Ja aasta pärast oleks uuesti vaadanud – kas õnnestub mõni uus soodukas kaubelda või kui ei õnnestu, siis lihtsalt ainult kõnede pakett tagasi võtta.

Ja taaskord tegi Elisa parema pakkumise – sama kuutasu eest samad minutid piiramatu netiga kaheks aastaks 😀 Sõnumi hind oli küll Tele2 paketis 1 sent ja Elisal 5 senti, aga ma eelistan nagunii helistamist ja saadan sõnumeid vaid viimase häda korral, seega pole ka selles suhtes mingit vahet.

Nii et mul on nüüd mobiilne internet ja on mugav küll. Peaasjalikult just see, et meilid on kogu aeg “kaasas”, FB chat samamoodi (kasutan seda pigem asjaajamisteks kui niisama lobisemiseks). Vahel loen Feedlyst blogisid (aga sedagi pigem harva, 90% ikka arvutist) ja see on suht kõik. Niisama FB feedi ei lehitse ma telefonist kunagi ja mis iganes muid asju ma netis ajan – neid teen endiselt arvutis, mis on minu jaoks nutikast kordades mugavam. Kindlasti on hea kasutada mobiilinetti jooksva info otsimiseks, kui arvutit pole käepärast, aga niisama meelelahutuseks nutikaga netis surfamine, kui arvuti kasutamise võimalus on olemas – see on minu jaoks endiselt täiesti arusaamatu.

(täpselt sama suhe on mul ka tahvelarvutiga – mängida ja veidi lugeda sellega ju võib, aga puutetundlikud ekraanid pole absoluutselt minu teema)

Ainult see on tüütu, et wifis laadis Dropbox kõik fotod kohe automaatselt netti üles, aga mobiilse netiga ta seda ei tee. Seadeid peaks olema võimalik muuta, aga ma olen googeldanud ja proovinud, seni tulemusteta. Mulle väga sobis see, et telefoniga pildistades sain pildid arvuti Dropboxi kaustast kohe kätte – ma tahaks, et see ka edaspidi nii oleks, mitte et ma peaks selleks spetsiaalselt wifit sisse lülitama ja OOTAMA, kuni Dropbox suvatseb sünkima hakata. Ma tahan, et see toimuks jooksvalt ja automaatselt, ilma et ma sellele üldse mõtlema peaks.

Suht samal ajal, aga teineteisest täiesti sõltumatult, helistas mulle ka teine Elisa osakond, mis tegeleb interneti pakkumisega. Kuna €20 kuutasu naersin kohe välja, pakuti 4G netti kiirusega 15 alla, 5 üles, 50GB piiranguga €15 eest kuus. Hetkel on meil Elioni 5 üles, 1 alla €16 eest kuus ja ma olen sellega täiesti rahul, samuti on mul õhust leviva neti suhtes suured eelarvamused. Ühesõnaga mina oleks nad pikalt saatnud, aga Abikaasa kuulatas kõrvalt ja tahtis proovida. Kuna tal oli võimalik sobilik ruuter laenuks saada ning esimene nädal oli tasuta prooviperiood, lasimegi SIM-kaardi koju saata.

Kodus muidugi avastasime, et torrent ei tööta, nii et sellele lepingule tuli sama kiire lõpp. Sai küll mainitud, et tõmbame sarju, aga ei täpsustanud, et kasutame torrentit ja see on ainsana keelatud. Kuna mulle aga ei meeldi sarju otse netist vaadata, samuti ei pea ma vajalikuks hakata oma tõmbamise harjumusi muutma, siis Elion sobib suurepäraselt. Jäägu õhu kaudu leviv internet neile, kes kaabliga ei saa, mulle piisab harilikust wifi-ruuterist.

Nutikaga seonduvatest mõtetest tahaks tegelikult veel ühe üldisema postituse kirjutada, aga see seisab fotode taga. Väljas on hall ilm ja meil pole kodus kuskil piisavalt valgust. Seega… Mõni teine kord.

Mõni päev on natukene raskem

08/11/2014 / igapäevaelu / Leave a Comment

Täna oli üle pikema aja üks selline päev, kus kõik ei olnud nii hästi, kui oleks tahtnud. Aga eks selliseid päevi on ka vaja, siis saab järgmisel päeval parem olla 🙂

Päeva esimene pool oli igati mõnus – magasin kauem, tegelesin veidi lastega, sõin siis arvuti taga hommikust, ajasin töö- ja eraasju. Vahepeal otsisin ja õpetasin lastele selgeks kahe kolleegilt saadud lauamängu reeglid, misjärel neil jagus tegevust tükiks ajaks, nii et mina sain rahus tööasjadega jätkata.

Mingil hetkel hakkasid lapsed aga tülitsema, mina olin täiesti märkamatult muutunud hirmus näljaseks ja Abikaasa teatas üsna viimasel minutil, et otsustas siiski minna sõbra sünnipäevale (mis tähendas, et ta pidi lahkuma kohe pärast tööpäeva lõppu ning jõuab tagasi alles homme õhtul). Hävituslik kombinatsioon 🙂 Kui ma millessegi süvenen, ei pane ma näljaseks muutumist absoluutselt tähele. Kui mulle viimasel minutil teatatakse, et ma pean ise õhtusöögi tegemisele mõtlema (meie tööjaotus on teatavasti selline, et Abikaasa kokkab, mina koristan), ei ole see just väga tujutõstev uudis. Ja kui siis tulevad kaks röökivat last, kes on üksteist pikemat aega sihilikult kiusanud… No ütleme nii, et ma tõstsin häält rohkem, kui oleksin soovinud 😛

Kõik muidugi rahunes – Abikaasa tõi mulle poest hunniku söögikraami, kokkasin kiirelt pastat, eriti meeldiva üllatusena helistas Kaidi, kes tuli külla ja tõi Plika sünnipäeva puhul talle kingituse, lisaks veel kooki ja kommi… Nii jätkus õhtu meeldivalt ja saime üle mitme nädala lobiseda.

Plika muutus õhtu lõpuks muidugi rahutuks ning käis meile kui udu peale, et me temaga mängiksime. Nii õhtusel ajal ei olnud enam jaksu seda teha, seega sai jälle sõneletud, sest viisakas seletamine ei tahtnud kuidagi kohale jõuda.

Aga kui Kaidi ära saadetud sai, siis ikkagi natuke mängisime, natuke voltisime ja oligi aeg lapsed magama panna.

Vaatasin ära viimase Kodutunde, kus oli seekord eriti vahva suurpere, kohe tuju tegi heaks. Ja õhtul kell kümme hakkasin poolkogemata jälle tööasjade kallal nokitsema… Nii meist töönarkomaanid saavadki, kommenteeris Liis. Eks ta ole 🙂

FB-s on viimastel päevadel ringelnud link artikliga soovitustest, kuidas lastega oma viha talitseda. Tänaste sündmuste valguses üsna kasulik lugemine.

Igal juhul on homme plaanis parem päev kui täna. Rohkelt lauamänge ja voltimist ja isadepäevaks valmistumist 🙂

Sünnipäevavälist juttu ka

07/11/2014 / igapäevaelu, rõõm, töö / Leave a Comment

Eile õhtul jagus energiat vaid ühe postituse jaoks, nii et päeva kokkuvõte jäi tegemata. Nüüd on eilsed muljed tänaste ja uuemate tõttu juba ähmaseks muutnud. Aga oli ikka rõõm – nii tööl kui kodus. Õhtul mängisime kogu perega seenelkäigu lauamängu. Mäletate seda oma lapsepõlvest? Nii ilus mäng, üks mu lemmikuid.

Tänane päev läks hoopis teistmoodi, kui algselt plaanitud, aga see ei rikkunud mu tuju mitte kõige vähemalgi määral. Esialgne plaan oli mäletatavasti kella kolme paiku Poisiga koju minna, et Plikale sünnipäevakook küpsetada. Juhtus aga nii, et kolmapäeval tulema pidanud kaup jõudis kohale alles täna… Ja kui enamasti jõuab see kell 11, siis täna tuli kell kolm 😛 Ühe korra on kaup jõudnud ka alles reedel, mis on mul reeglina vaba päev – ja otse loomulikult oli see siis reede, mil oli meie pulma-aastapäev 😀

Aga ma teadsin juba seda tööd vastu võttes, et paindlik graafik tähendab lisaks vabadusele ka vastutust ja enamasti annab kõik plaanid kenasti ümber mängida. Otse loomulikult saaks müüjad vajadusel ka üksi kaubaga hakkama, selles pole kahtlustki – väiksemaid tellimusi võtavad nad tihti ise vastu, mind ju iga päev kohal pole. Aga kui mul pole just tõesti väga suurt häda, ei taha kogu nädala põhitellimuse vastu võtmist nende õlgadele jätta, sest seal on alati päris palju asju ja kahekesi opereerida on poole lihtsam. Pulma-aastapäeva tähistasime nagunii alles õhtul, nii et polnud toona viga päeval töötada, täna jäi Poiss lihtsalt kauemaks ema juurde ning magas sel ajal lõunaund (ema ise oli küll tööl, aga tema mees õnneks kodus). Koogi toomise delegeerisin ka emale 🙂

Nii et jah, kogu päeva oli jällegi võimatult rõõmus tuju. Ja kui see kaup siis lõpuks jõudis, läks veel lõbusamaks. Kui palju annavad tööpäevale juurde kelmikad teated teise linna kolleegidelt 😀

Koju jõudsin kell pool seitse, siis tähistasime mõnusasti sünnipäeva. Minu osaks jäi ju ainult laua sättimine ja hilisem koristamine, maailmaparim Abikaasa tegi kõik ülejäänu – käis poes, tükeldas juurviljad, keeras kokku lavaširullid ning kiire rohelise salati. Mis nii viga 🙂 Jõudsin hiljem kõik kenasti korda teha ja ikka veel on energiatase laes. Kuna homme on vaba päev, naudin mõnuga võimalust veidi kauem üleval olla.

Plika kuues sünnipäev pildis, vol 2

07/11/2014 / plika, rõõm / Leave a Comment

Tahtsin lauast pilti teha ENNE sööma hakkamist, aga see muidugi ununes:

Kinkidega kallati Plika küll üle – neid tuli rohkem, kui arvasin. Kõige rohkem üllatas Krati poolt saadetud pakk, seda ei osanud kohe üldse oodata 🙂

Mäng tuli kohe ära proovida:

Meie pere lauamängude kollektsioon sai täiendust ka sünnipäevaväliselt. Jagasin eile kolleegiga rõõmu, kui lahedad mängud Apollost leidsin, mille peale ta teatas, et tal on oma lastest hunnik lauamänge üle, mida tema teismelised enam ei mängi, aga kellelegi anda ka pole. Et kas ta võib minu lastele tuua. Mina olin muidugi rõõmuga nõus ja juba täna olid esimesed ootamas. Mitte ainult lauamängud, nagu näete. Lihtsalt vaimustav!

Neid mänge me täna “päriselt” mängida ei jõudnud, aga konnamängu kuulikesed olid kohene hitt – loovust lastel jagub. Midagi nii lihtsat nagu kuulid… Nendega saab ju kõike teha!

Imetore õhtu oli 🙂