Täielik mölapidamatus
Olen siin vaikselt blogiga tegelenud ja vanu postitusi avalikustanud. Täna õhtul jõudsin ilusa ümmarguse numbrini ehk avalikustamist ootavaid postitusi on veel täpselt 2000. Mis tähendab, et avalikke on hetkel 1608. Mis tähendab, et nädalaga olen üle vaadanud 121 postitust, mis pole ju üldse paha 🙂
Tegelikult, kui nüüd kristalselt aus olla, siis nendest privaatsetest postitustest on enamik juba üks kord üle vaadatud – mis tähendab, et fotod on neile juba lisatud, sildid küljes, kujundus paigas ja kommentaarid kah. Aga tegin mingi aeg tagasi kogu blogi alguse privaatseks ja olen nüüd otsustanud, et loen veel kõik korra mõttega üle. Ma olen segane, ma tean. Igatahes läheb nonde postitustega tunduvalt kiiremini – fotode lisamine on see, mis kõige rohkem aega võtab. Noid postitusi, mida pole üldse üle vaadatud, on kõigest 400 ringis.
Avalikustan postitusi värskuse järjekorras, liigun järjest varasemasse aega. Hetkel on üleval kõik postitused alates Poisi sünnist, kuskil 2010. aasta augusti alguses ma oma järjega olen.
See on ikka hämmastav, KUI palju ma olen suutnud nonde aastate jooksul kirjutada. Alustasin 2005, tihedamalt ja igapäevasemalt hakkasin kirjutama 2006. aasta teises pooles. Veidi üle üheksa aastaga 3600 postitust. See teeb keskmiselt 33 postitust kuus, 400 postitust aastas. Keskmiselt olen kõik need üheksa aastat kirjutanud ühe blogipostituse päevas 🙂 Või noh, kui nüüd päris täpne olla, siis 1,08 postitust 😛
Rekordaasta on 2009 – 772 postitust, mis on tavalisest pea poole suurem number. Eks lapse saamine oli korralik šokk, ühtlasi oli koduse emana palju aega kirjutada 😀 Rekordkuu on märts 2009 – 84 postitust, keskmisest peaaegu kolm korda rohkem.
Postituste arv aastate lõikes:
2005 – 37
2006 – 230
2007 – 454
2008 – 387
2009 – 772
2010 – 456
2011 – 518
2012 – 423
2013 – 304
Ma ütleks, et kirjutamine on mulle alati olnud teraapilise mõjuga ning just tänu blogimisele oli lastega kodus oldud aeg nii kergesti talutav. No eks ma olen juba loomult optimist ja oskan kõigest positiivse üles leida, aga ikkagi – ma usun, et need viis kodus oldud aastat oleksid mulle ilma blogita palju raskemad olnud.
Sellised mõtisklused ja statistika siis tänasesse õhtusse. Tahaks juba, et kõik oleks avalik 🙂
