2014

Seoses eelmise postituse organiseerituse teemaga tuli meelde, et olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada sellest, kuidas meie pere kohustused hetkel jagatud on. Meil on Abikaasaga mõlemal oma nõrgad ja tugevad küljed ning sellest tulenevalt on tööjaotus ka suhte algusest peale üsna sarnane… Ainult et aeg-ajalt tundub ikka, et teine ei tee, mida peaks või ei pinguta piisavalt ning sealt tulevad mõttetud tülid. Just nädal-paar tagasi rääkisime jälle noist asjust, et pärast üht suuremat tüli õhku klaarida.

Mulle ei meeldi süüa teha, aga meeldib koristada, organiseerida, ülevaateid teha. Abikaasa ei viitsi koristada – ega ta ei viitsiks ilmtingimata ka süüa teha, aga seda ta teeb tunduvalt paremini kui mina ning see meeldib talle koristamisest rohkem.

Pärast asjade pisukest analüüsimist jõudsin järeldusele, et sõltuvalt meie iseloomudest peabki meie pere töökorraldus olema selline, kus Abikaasa ülesanded on suuremas osas edasilükkamatud ja minu omad võivad olla pigem sellised, mida ei pea tegema tingimata kohe. Ja on tunduvalt parem, kui ülesanded ongi emma-kumma omad, siis on selge, kes vastutab ja ei ole teise kallal irisemist stiilis “miks sina ka vahel seda ei tee, miks mina pean kogu aeg seda tegema”.

Abikaasa on mugav ja pohhuistlik ning lükkaks kõik, mida teha ei viitsi, võimalikult kaua edasi. Aga kui süüa ei tee, on kõht tühi. Kui ahju/pliiti ei küta, on kodu külm. Kui tähelepanu vajavate lastega ei tegele, hakkavad nad tähelepanu saamiseks meelega rumalusi tegema ja närvidele käima.

Mina olen ühtaegu nii laisk ja mugav, kui ka ka äärmiselt organiseeritud ja ette mõtlev (ma organiseerin ja mõtlen nii palju ette just sellepärast, et asjad võtaks võimalikult vähe aega ja jääks rohkem laisklemiseks 🙂 ). Mõningat sorti koristamise ja pesu pesemisega annab aega valida ning seda laiskushetkedel veidi edasi lükata, ilma et pereelu kuidagi kannataks. Samas on mul tahe ja harjumus koristada igapäevased asjad ära KOHE, mitte hiljem – riided, mustad nõud, kasutusel olnud asjad ja nii edasi. No ja ikkagi on oluline see, et mulle lihtsalt meeldib koristada rohkem, kui süüa teha. Seega kui need mõlemad vajavad tegemist, valin pigem esimese, laiskusehetkel lükkan teist edasi nii palju kui võimalik ning söön lõpuks võileibu 🙂

Ühesõnaga Abikaasa vastutusala on söögi tegemine ning kõik, mis puudutab kütmist – sealhulgas ka puude lõhkumine ja tassimine. Kui teda ei ole, siis teen muidugi ise kiire sooja söögi, toon ise puud tuppa ja pliiti kütan nagunii alati, kui on külm. Aga ahju kütan alles viimases hädas (soojema ilmaga ei juhtu midagi, kui üks päev vahele jääb) ja söökidest teen läbi proovitud harjumuspäraseid lihtsaid asju – põhilised on pasta või riis erinevate lisanditega (küüslauk, hakkliha/singitükid, koore-sulajuustu kaste või tomatipasta) ning mulgi puder. Suppe, ahjuvorme ja kartuleid ükskõik mis toidus peale mulgipudru mina lihtsalt ei kokka – kartuleid ma ei viitsi koorida ning pasta ja riis maitsevad mulle nagunii rohkem. Ja nagu mainitud, kui eriti laisk olen, siis ongi ainult võileivad ja värske kraam. Laste pärast aga ikka pingutan ning soe söök saab vajadusel enamjaolt tehtud.

Kui mul jaksu ja aega on, siis teen varem töölt koju jõudes nagunii ise pliidi alla tule ja vahel alustan söögi tegemist ka. Oluline on lihtsalt see, et kui ma ei jõua või viitsi, siis Abikaasa ei tohi minu kallal sellepärast iriseda 😛

Menüü, poelisti koostamine ja poes käimine on meie ühised vastutusalad. Elukorraldusest tulenevalt käib hetkel poes enamasti Abikaasa ning poeliste ja menüüsid katsun mina tulenevalt oma organiseeritud loomusest pigem pikemalt ette koostada. Kuna söögi teema aga minu meelisteema pole, siis tihti arutame ikka alles samal päeval, mida täna poest tuua ja õhtul süüa teha. Vahel läheb see kiirelt ja meeldivalt, vahel on üks suur ikaldus ja küll ma siis siunan, et ei viitsinud varem noid asju valmis mõelda.

Minu vastutusala on kõikvõimalik koristamine. Kõik mis puutub riietesse – pesen, kuivatan, vajadusel triigin, voldin kokku, panen kappi. Pühin ja pesen põrandaid, võtan tolmu, kraamin, sätin ja organiseerin. Mina kirjutan üles kõik meie kulud-tulud, maksan maksud, teen vajadusel ülekanded, hoian üldiselt rahaasjadel silma peal. Tihti korjan ka teiste järelt asju kokku ning panen oma kohale – aga selles osas üritan ma neid kõiki kasvatada.

Enda järelt koristamine on elementaarne asi, mida minu meelest peaks igaüks ise tegema – mõnel tuleb see tänu iseloomule tunduvalt kergemini ja loomulikumalt, aga minu meelest tuleks seda kommet maast-madalast sisse harjutada kõigile. Just sellised pisikesed asjad, mille ära panemine ei võta oluliselt aega ega vaeva – ei võta ka mul, aga tekib tohutu vastumeelsus, kui tundub, et ma muud ei teegi, kui koristan neid asju, mis teistel käest kukuvad. Mul pole ju raske panna laste kummikud seina äärde ritta, nende kindad köögilaualt riiulisse, Abikaasa märg rätik kuivama jne jne jne… Aga miks ma peaks seda kõike tegema, kui nad saavad seda ise sama kiiresti teha? Minu kanda on kõik üldisemad kohustused, mida eelmises lõigus juba mainisin – pesu pesemine, üldine kraamimine, igasugu ülevaated ja ette planeerimised. Aga oma asjad peaks igaüks ikka ise ära panema, leian ma.

Niisiis on mul nüüd Abikaasaga kokkulepe, et ta võib küll õhtul väsinuna magama minekuks lahti riietudes riided ööseks põrandale hunnikusse jätta, aga hommikul riidesse pannes paneb kõik asjad põrandalt kas musta pesu kaussi või kappi ära, põrandale vedelema ei jää midagi. Et ta ei jäta pärast duši all käimist oma märga rätikut suvalisse kohta vedelema, vaid paneb selle dušikardina toru peale kuivama. Et ta ei pea pärast iga nina nuuskamist voodist/laua tagant prügikasti juurde jooksma, aga võtab kõik täis nuusatud paberid endaga kaasa ja viskab ära KOHE, kui ta mingist kohast ära liigub, mitte ei jäta neid vedelema. Et kui mina tema/tema ja lastega ei söö, siis koristab ta pärast sööki ise köögi ära ja peseb nõud (erandiks hommikud, kus temal on tööle minemisega kiirem kui mul, siis on tingimus, et nõud olgu kraanikausis ja mina pesen).

Ta lubas, et ta pingutab ja meil on kokkulepe, et kui ta unustab, siis ma tuletan vingumata meelde ning tema teeb vingumata ära. Selle lubaduse andis ta umbes poolteist nädalat tagasi ja mulle juba praegu tundub, et ta on teadlikult pingutamise unustanud ning sellest tulenevalt kipub minu meeldetuletustesse etteheitev noot siginema 🙂 Või siis kui ta on juba kodust lahkunud, koristan ikka tema järelt ära – mida ma tegelikult teha ei taha. Aga eks ma katsun talle seda teemat jälle meelde tuletada ja ise rohkem rahulikuks jääda.

Lastele üritan lihtsalt võimalikult palju meelde tuletada, et nad enda asjad ise ära paneks ning palun neil enne söömist, õue minemist vms oma tuba ära koristada. Vahel küll ei viitsi, sest ma ise teen seda kõike kordades kiiremini… Aga peab ju neid kasvatama, nii et ma ikka palun võimalikult palju neil endil korda hoida.

Liikudes otseste kohustuste juurest edasi, siis üks oluline teema, mis aeg-ajalt meie peresiseseid suhteid häirib, on arvutikasutus. Täpsemalt – kas, millal ja kui palju. Eriti siis, kui lapsed on kodus ja ei maga.

Minul on välja kujunenud rutiin, et hommikul on esimesel kohal lapsed ja kodused toimetused, alles siis tuleb arvuti. Ehk et tööpäevadel ma saadan lapsed aeda, teen kodu korda, siis istun arvuti taha hommikust sööma. Vabadel päevadel magan kauem, tegelen siis lastega, söödan neil kõhud täis, vaatan kodu üle ja teen kiirelt jooksvad asjad korda, vajadusel panen pesu pesema vms, siis saadan lapsed mängima või õue või panen neile multika ja istun arvuti taha hommikust sööma.

Tööpäevade õhtutel katsun pigem arvutist eemal hoida, kuni lapsed magavad. Aga nii õhtute kui vabade päevade puhul lähtun eelkõige reeglist, et kõik toimugu vastavalt vajadusele. Kui lapsed rahulikult omaette mängivad, siis tegelen ikka vajadusel arvutis oma asjadega, aga kui nad vajavad tähelepanu, siis läheb arvuti kinni. Lasteaiaõhtutel katsun endale pigem muud kasulikku tegevust leida, sest kui lapsed ootamatult tähelepanu vajavad, on ennast pooleli olevast arvutiasjast enamasti raskem eemale kiskuda, kui näiteks koristamisest 😛 Ja eks vahel tuleb ikka ette ka lastele nähvamist… Aga katsun sellest hoiduda ja enamik ajast see täitsa toimib.

Kui aga mulle meeldib arvutit hommikuti “välja teenitult” nautida siis, kui muud asjad on tehtud, siis Abikaasa seevastu tahab sageli ärgates esimese asjana arvuti lahti teha. Mulle see ei meeldi ja sellest on tekkinud mitmeid pingeid. Mulle lihtsalt tundub noil puhkudel, et arvuti on perekonnast olulisem ning et kui ta kord juba sinna sukeldub (mehed suudavad ju veel vähem korraga mitmele asjale keskenduda), siis on tähelepanu nõudvate laste peale nähvamine (aga tähelepanu nad ju hommikul raudselt tahavad) eriti kerge tulema.

Samas saan ma suurepäraselt aru, et minu reeglid ja harjumused pole ainsad ja õiged ning kui Abikaasa harjumused MÕNEL puhul ei tööta, ei tähenda see, et peaks talle 100% endaga ühesugused reeglid peale suruma. Eesmärk on ju ikka lihtsalt see, et kõik oleks rahul. Seega on meil kokkulepe, et kui me tõuseme vabadel päevadel koos, siis jäävad arvutid suletuks, kuni ühine hommikusöök on söödud. Kui üks tõuseb varem ning teine magab välja, siis on vabakava – tehku, mis tahab, aga seda raudsel tingimusel, et lapsed oleks rahul.

Aga jah, me olemegi erinevad ja ma ikka kipun hommikuti nähvama, kui Abikaasa näiteks “korraks” arvuti lahti teeb ja ennast selle taha unustab ning kõrvalt lastega õiendab, miks nood ennast riidesse pole pannud. Minu lasteaiahommikute rutiin on alati olnud selline, et esikohal on lapsed, keda ma vajadusel suunan ja aitan (ka riietumisega – mis siis, et nad seda ise suurepäraselt oskavad, aja kokkuhoiu mõttes on vajalik aeg-ajalt kõrval olla ning vahel ka aidata), teisele kohale jääb kodu – teen kiirelt voodeid, pesen nõusid või panen asju ära, kuniks lapsed oma hommikumultikaid vaatavad ning alles siis, kui lapsed on ära saadetud, hakkan enda riideid valima, sööma ning arvutiasjadega tegelema. Samas on tõsi ka see, et kuna praegu viib lapsi lasteaeda Abikaasa, siis minul ongi hommikuti tiba rohkem aega. Ja ma olen igati abivalmis, kui tal on vaja jõuda enne süüa, kui nad ära lähevad. Lihtsalt ma olen oma loomult nii organiseeritud ja vaatan neid kõrvalt ja iga tüli tekkimisel näen, kuidas seda oleks saanud ära hoida 🙂 Eks ikka sellega, kui hommikul natuke organiseeritum olla ja ennast mitte arvutisse unustada – mis siis, et algne plaan oli ainult minutike midagi teha.

Aga ma ise pole ka kaugeltki ideaalne, lähen ka vahel hommikuti laste peale närvi. Õnneks enamik ajast suudame ikka kenasti ja tülideta hakkama saada. Kõik on lihtsalt inimlik – eks igaühel ole paremaid ja halvemaid päevi.

Sellest ajast saadik, kui ilmad jälle rattakõlbulikuks muutusid, olen mina õhtuti pärast tööd lastel lasteaias järel käinud, sest mina jõuan varem – ja mulle meeldib lasteaia asjadega kursis olla, õpetajatega paar sõna juttu rääkida jne. Üksvahe käis Abikaasa kogu aeg ise ja siis ma tundsin ennast suisa kõrvale jäetuna 😀 Samas kui ma olen vabal päeval kodus, siis ma ei viitsi vahel välja minna, eriti halva ilmaga – siis on jälle hea, kui Abikaasa ise lapsed ära toob.

Koduste lastega seotud tegevustega on meil vist isegi enam-vähem ladus tööjaotus. Kord paneb õhtul magama üks, kord teine. Või siis on õhtused tegevused jagatud – on pesemine ja riidesse saamine, lugemine ja laulmine – nii et kolm erinevat “ülesannet”, mida vastavalt olukorrale teeb kas üks või teine. Kui näen, et Abikaasa on jube väsinud, lasen tal “ära kustuda” ja teen kõik ise. Kui on vaja jalavanni teha, siis teen tavaliselt mina ja jätan sel juhul ülejäänud magama minemise rutiini Abikaasale… Ja nii edasi.

Muus osas – süüa annab see, kes parasjagu vaba on. Tähelepanu nõutakse ikka ühe või teise käest, eks siis saab vastavalt vajadusele ka räägitud ja mängitud. Aga jällegi on välja kujunenud nii, et minule sobivad rohkem igapäevased vajalikud tegevused, seevastu pole ma suurem asi mängija – pigem räägin siis niisama juttu või loen raamatut või mängime lauamänge. Abikaasa see-eest mürab rohkem, mis on lastele nii väga vajalik ja teeb neile tohutult rõõmu. Mina müran lastega ainult siis, kui tuju on – ja seda eriti tihti pole, ma olen sihuke asjalikum ja praktilisem. Niisama kallistamist ja musitamist, no neid kordi ei jõua muidugi kokku lugeda 🙂

Eks neid tülisid ja nähvamisi tuleb meil ikka ette ja ükski kokkulepe ei toimi 100%. Samas on suureks abiks, kui tugevused-nõrkused on ära kaardistatud, ülesanded suuremas osas ära jagatud ja kõik probleemid saavad aeg-ajalt vajadusel üle räägitud. Nii on pereelu lihtsalt sujuvam.

Asja võluv külg on see, et iga inimene on erinev, nii et iga teise pere tööjaotus on hoopis teistsugune. Minu meelest ei ole mingeid meeste ega naiste töid – peamine on see, et kõik oleks rahul. Ülejäänu on puhtalt kokkuleppe küsimus 🙂 Minul on igal juhul hea meel, et mul on nii asjalik mees ning iseloomude erinevus on kohustuste jagamisel pigem kasuks kui kahjuks. Oleks ju küll meeldiv, kui Abikaasa korraarmastus oleks sama suur kui minu oma, aga kui talle meeldiks süüa teha sama vähe kui mulle, siis oleks olukord veel hullem 😀