Panin täna hommikul esimest korda jalga Norrast ostetud triibulised sukkpüksid. Ülejäänud riided said kõik selle järgi valitud – pluus ja kõrvarõngad ja tavapärasest veidi lühem seelik… Sõitsin rõõmsalt rattaga tööle, olin juba peaaegu kohal, nägin maas jääd ja… PIDURDASIN. Idioot. Selle asemel, et jääst tasakesi üle sõita ja pidurdada seal, kus jääd enam pole.
Otse loomulikult oli tulemuseks hiiglaslik auk sukas, üks üsna verine põlv ja teine kriimustatud ning sinine põlv. Mis seal ikka – keerasin otsa ringi, sõitsin koju tagasi, plaasterdasin põlve ära, panin mummulised sukad jalga ja jalutasin tööle tagasi. Peaks vist tänulik olema, et ma elan oma töökohast 350 meetri kaugusel. Ja et mul olid isegi teised sukad kohe ootamas, mis sama ideaalselt ülejäänud riietusega sobisid.
Aga ma niii kaua ootasin triibuliste sukkade kandmise võimalust ja nüüd siis ei saanudki. Nutta tahaks. Saan aru küll, et see kõik on täiesti tähtsusetu, aga ma olen sukafriik ja ma nii armastasin neid sukki ja MA EI SAANUD NEID MITTE ÜHTKI KORDA KANDA.
Kuna sain need aasta tagasi soodushinnaga Norra H&Mist, ei ole neid ilmselt enam võimalik kuskilt osta ka. Need olid nii head – ilusad ja paksemad ja piisavalt pikad ja… Oeh.
Katkistest põlvedest on jumala ükskõik, aga sukkade pärast tahaks pisaraid valada. No mitte just päris nii dramaatiliselt, aga peaaegu.
Hea küll. Oleks vist aeg üle saada. Elu läheb edasi.
Niuks.
Oi, ma tean täpselt, mis sa tunned….. Põlved paranevad ju ära jälle, aga sukad jäävadki katki….
/kah üks sukafriik/
Loll küsimus, aga miks sa üldse!! rattaga tööle läksid siis, kui nii lähedal elad?
Lugeda oli naljakas, samas kujutan ette, et Sul nii naljakas ei ole 🙁
Küsimus on täiesti õigustatud, mõtlesin seda isegi postituses mainida, aga ununes. Selleks, et oleks pärast tööd hea otse lasteaeda sõita, see vahemaa on kokku veidi üle kilomeetri, mida jala käia ei viitsi, lapsed sõidavad ju ka tõukeratastega.
Paah!
Ma tean TÄPSELT, mida sa tunned.
Raisk.