Meil on kodus olemas vist kõik Epu lasteraamatud. Ja kõik on meeldinud ka, senisteks suurimateks lemmikuteks on nii minul kui lastel olnud “Marta varbad” ja “Anna hambad”.
Eelmisel nädalal sain blogikampaania raames “Jassi passi” ja see on kahtlemata raamat, mis on mulle neist kõigist kõige isiklikumalt mõjunud. Kui ma seda tol esimesel õhtul lehitsesin ja siit-sealt diagonaalis lugesin, tuli mitu korda pisar silma. Lihtsalt need situatsioonid on nii tuttavad 🙂 Ma usun, et see raamat pakub äratundmisrõõmu kõigile, kelle pere on olnud mingil eluperioodil pikemalt lahus tänu sellele, et üks vanematest töötab välismaal. Ja neile jällegi, kellel selline kogemus puudub, ei pruugi see raamat üldse nii väga korda minna.
Ma mõtlesin, et trükiks siia mõned katked, aga kell on palju ja ma parem pikemalt ei hakka. Lihtsalt… Ilus raamat oli. Kohati kurb, aga armas. Ja õnneliku lõpuga 🙂
Mis mind selle raamatu juures tekstiga võrdselt võlus, olid Helina Toateri imelised pildid. Jällegi – mulle on ka kõigi Epu varasemate raamatute pildid meeldinud, aga need praegused, need olid mingil põhjusel eriti paeluvad. Kuidagi nii tõetruud ja kaunid.
Kui ma raamatu kätte sain, pidin ennast sundima, et seda kohe mitte korraga läbi lugeda – see ei tundunud aus, tahtsin lugeda koos lastega, kes tolleks hetkeks juba magasid. Aga “üks peatükk igal õhtul” reeglist ei tulnud küll mitte midagi välja – nelja õhtuga oli raamat läbi 😀 See teeb 5-6 peatükki õhtu jooksul, täna lõpetasime.
Küsisin Poisilt, mis talle selles raamatus kõige rohkem meeldis – ta ütles, et tulnukad ja roheline planeet. Küsisin Plikalt, mis temale kõige rohkem meeldis – isa üllatus. Täitsa minu laste vastused 🙂
Lasteaia viimane päev oli kätte jõudnud, aga isa polnud ikka veel mitte kusagil. /- – -/
Ema istus Jassi kõrval ja pühkis kasvatajatädi kuulates pisaraid. Ta otsis Jassi kätt, mida suruda. /- – -/
Järsku läks lasteaia saali uks lahti ja üks habemega mees astus sisse.
Kõigi saalis istujate ja seisjate pead pöörasid sinnapoole.
See habemega mees oli kuidagi veidralt tuttava olekuga.
“Isa!” hüüdis Jass. “See on ju minu isa! Sa ei olegi enam välismaal!”
Ema oli ka püsti hüpanud ja kiirustas isa poole. “Kuidas sa nii…”
“Kas sa siis ei aimanud?” ütles isa aasivalt ja kallistas ema. “Sellepärast ma ju uurisin seda täpset kellaaega… Et kindlaks teha, kas ma ikka jõuan täpselt lennujaamast.”
“Aga mina arvasin…”
“Nojah, ma tahtsingi üllatust teha!”
Ilus raamat, nii suurtele kui väikestele. Aitäh, Epp! Aitäh, Helina!
Mul tuli juba praegu seda katkendit lugedes pisar silma. Minu poja isa ka enamasti eemal. Lootus on, et lasteaia ajaks on selline elu möödas. Mu süda murduks kui laps ootaks ning isa ei saa tulla.
Kusjuures, et mu ümber trükitud lõik ei tekitaks vääriti mõistmist – ema pühkis pisaraid mitte sellepärast, et isa pole (tema teada ei pidanudki olema), vaid kasvataja liigutava kõne pärast, mida ma ei viitsinud ümber trükkida. Ja see, et isa jõudis lasteaia lõpetamisele, oligi üllatus ja ühtlasi õnnelik lõpp 🙂
Kusjuures see isa seal viimase pildi peal on mu arvates Abikaasa nägu 😀