Kuna mina olen poppide blogijatega võrreldes vana peer, siis ma õnneks kuskil foorumiteemades vist ei ringle – saan rahus oma nurgakeses oma asja ajada 🙂 Tean küll, et lugejaid käib siin päris palju, aga viimased x aastat ma vist tõesti ei kirjuta suurt miskit sellist, mida võhivõõrastel inimestel oleks põnev avalikult lahata. Või ma lihtsalt pole peale sattunud? No igal juhul ma olen oma vaikse eluga väga rahul.
Ükskord tegi ühe kanali uudistesaade lõiku blogijatest ja mind kutsuti sinna. Ma ei tahtnud 😀 Las jääda see neile, kes on valinud oma nime alt blogimise tee, mulle meeldib mu poolanonüümsus – siin blogis nimesid ei mainita, aga igaüks, kes vähegi viitsib, paneb kaks ja kaks kokku. Juba aastaid pole ma täielikku anonüümsust taga ajanud – mida edasi, seda vähem. Trükiajakirjanduses olen küll mitu korda figureerinud, turvaliste teemadega – nii oma näolapi ja nimega kui veidi anonüümsemalt, pildita ja vaid eesnimega. Teles olen olnud korra ja ammu, ökoteemadel 🙂 Teine kord oleks peaaegu ka tulnud, aga mul on väga hea meel, et see minust olenematutel põhjustel sinnani ei jõudnud, sest too saade ja teema olid liiga popid. Mina pole ennast kunagi kuskile pakkunud, alati on kutsutud. Senised kogemused on olnud positiivsed.
Millest ma aga tegelikult rääkida tahtsin – lugesin küll hiljuti Mallu juurest, et see ilusate ja inetute blogijate teema üles tõmmati. Mina seda ei lugenud ja kuna Mallu on nii kuulus, siis see, et keegi teda kuskil inetuks tembeldab, ei pannud mind kulmugi kergitama. Ühesõnaga lugesin ja unustasin.
Aga nüüd kirjutas sel teemal ka Madiken ja kirjutas kohe nii hästi, et tema mõtteid ma tahtsin linkida. Minu meelest on muideks Madiken üks kõige ägedamaid inimesi üldse, ta on lihtsalt nii armas ja eluterve, meil on väga sarnane mõttemaailm ja samas on ta minust nooremana mitmeski mõttes mulle suureks eeskujuks. Oma ökoremonditud koduga ja suhtumisega töösse ja üleüldse 🙂
Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Need olid tema mõtted, millele ma kaasa noogutasin – ma võin vabalt arutada kellegagi omavahel kellegi kolmanda tegemisi või välimust, sealjuures kohati ka üsna irooniliselt. Aga et ma läheks seda eales avalikult kuskile kirjutama… Tõsiselt, mis ajendab sellist asja tegema? See, et mul on vahel klatšimise tuju, ei tähenda, et ma sooviksin kolmandale inimesele oma sõnadega haiget teha. Pole ka ühtki sellist inimest, kes on mul konstantselt hambus – mul on kombeks lugeda vaid neid blogisid, mille autorid mulle meeldivad ja vaid nendel teemadel, mis mulle huvi pakuvad. Kui ei meeldi, siis ma ei pööra tähelepanu – väga lihtne, enamasti ei tekigi soovi kritiseerida. Aga noh, täitsa vati sees ju elada ei saa ja vahel jääb ikka kuskilt midagi sellist silma, mida saab väga sarkastiliselt kommenteerida. On aga vaks vahet, kas teed seda sõbrannaga kohvitassi taga või avalikult internetis. Ja need, kes valivad viimase variandi… Kahju on. Kahju, et nad on nii õnnetud. Kahju, et nende vanemad ei ole osanud neile kodust kaasa anda teatud põhimõtteid. Sest ma usun ka, et õnnelikud ja terve ellusuhtumisega inimesed sellist asja ei tee.
Eriti kahju on sellest, et TEGELIKULT on sapiste kommentaaride taga vaid murdosa eestlastest – kuna enamik eluterveid aga ei kommenteerigi, võib jääda täitsa väär mulje, et eestlased ongi õelad. Mina sellesse ei usu 🙂 Ja sellepärast ma ka reeglina ei loe uudiste kommentaare, ei loe üldse Delfit, ei käi praktiliselt kunagi foorumites. Mul on oma turvaline blogiring ja sellega kokkupuude “võõrastega” piirdub. Päriselus on mu ümber ka ainult toredad inimesed.
Kui nood avalikult halvustajad saaksid vaid aru, et oleks palju otstarbekam kogu oma õelutsemisele minev energia selle asemel enda elu õnnelikumaks muutmisele suunata… Aga ma usun, et ajapikku nad ehk avastavad selle ka. Tasapisi, kasvõi mõnekaupa 🙂
