Mäletatavasti käisime jaanuaris Boybandi vaatamas ja meeldis nii väga, et lubasin teist korda veel minna. Täna siis käisime, seekord Kaidi ja tema õega. Ja noh, mis ma oskan öelda. Läheks hea meelega kolmandat korda veel 😀
Kusjuures ma olin totaalselt magamata – kaotasin eile puslet pannes ajataju ja läksin magama öösel kell kolm. No nii kõva neli-viis tundi tuli kokku ja ega eelmised öödki väga pikad polnud… Ja noil puhkudel on paigal istudes alati oht, et uni kipub peale. Aga Boybandiga seda muret pole – sa kas naudid muusikat või naerad südamest. Magama jäämise pärast muretsema ei pea 😀
Nö igapäevaelus ma sellist muusikat absoluutselt ei kuula, jätab külmaks. Aga kõik need laulud on pärit just sellest perioodist, kus mul ka harilik fännamise periood oli ja need on kõik nii tuttavad ja nad ju tantsivad ja…. Nii äge noh! Ja etendus ise samamoodi, kuula ja irvita.
Ja ei jõua ära vaadata lihtsalt. Juba siis on keeruline, kui laval on viis inimest, viieteistkümnega läheb kohe täitsa käest ära. Vaatad ühte ja siis avastad, et mujal teeb keegi veel midagi ägedamat.
Kolmandas reas oli ülimõnus istuda, kõik näitlejate näoilmed ja emotsioonid olid selgelt näha. Ja tüdrukutega on seda tükki ikka palju lahedam vaatamas käia kui mehega – meil kogu aeg loba voolas ja nalja sai nabani. Nagu teismelised kunagi 😀 Kaidil oli see ka teine kord ja Annikal vist juba kolmas.
Ühesõnaga… Kui seda just ära ei lõpetata, siis lähen kolmandat korda veel.