August 2015

Neli päeva, peaaegu viissada privaatset postitust… Just tegin viimase avalikuks.

Küll on hea, et blogiga tegelemise vaim tuli peale just puhkuse ajal. Küll on hea, et Abikaasa nädalavahetuseks maale läks ja lapsed viimasest kahest päevast suurema osa mänguväljakul veetnud on, nii et ma olen saanud süümepiinadeta arvutis istuda 😀

Peaksin nüüd sama soojaga kõik nood järge ootavad fotod ka ära sorteerima ja üles panema. Ja blogikujunduse korda näppima. Ja enda kohta mingisuguse jutukese kirjutama. Aga kahtlustan, et seda kõike ma ainsa alles jäänud puhkusenädalaga ei jõua.

Vahet pole, suur töö on ikkagi tehtud. Ma olen jube rahul. Peaaegu 11 aastat blogimist – 3878 postitust ja 10 877 kommentaari – on nüüd kõik jälle nähtaval. Kolisin Bloggerist oma serverisse kevadel 2012 – seega kõigest kolm aastat läkski 😀

Näppisin üks õhtu blogi kujunduses igasugu seadeid, aga ei jõudnud rahuldavate tulemusteni. Selleks on vaja tuju ja aega ja kannatlikkust. Kategooriad peaks ka korra üle vaatama, sealt saan mõned vist ära kustutada. Mm, kui tore on vahelduseks blogiga tegeleda. Puhkus ruulib.

Sain eile hommikul Liivi blogi lugedes innustust avalikustada viimast otsa vanu blogipostitusi, mis juba aastaid üle vaatamist ootavad. Neid oli ligi 500 ja kahe päevaga olen pea pool neist üle lugenud ning avalikuks teinud.

Praeguseks on alles täpselt 300 privaatset postitust – ajaliselt veebruari algus 2007 ja varasemad. Neist esimesed 50 on muidugi üsna igavad, sealt edasi hakkasin kirjutama selles stiilis, mis mind omal ajal blogijate seas tuntuks tegi. Otseselt kuulsaks pole ma ennast selles ringkonnas kunagi pidanud, aga toona oli blogimaailm tõesti pigem väike ja mingite parameetrite järgi mind siis ilmselt teati.

Loodan, et mul jagub nüüd seda indu viimasest koera sabast ka üle saada, et kogu minevik oleks jälle avalik. Ega ei tea, kes nii vanu asju peaks üldse lugema viitsida, aga vähemalt on see võimalus siis olemas. Mulle meeldib olla elav näide sellest, kuidas üks inimene kümne aastaga muutunud on – kuidas üks üsna rahulik ja ontlik rohelise mõtteviisiga pereema võib olla parajalt vabameelse ja metsiku minevikuga 🙂

Tõeliselt nostalgiline on seda eluperioodi meenutada. Muuhulgas olen terve õhtu kuulanud tolle aja lemmikmuusikat – Ultramelanhooli ja muud. Mõnus!