Plika kunst
Leidsime teatris joonistusvõistluselt Plika töö:
2015
Boyband!
Millalgi eelmise aasta lõpus avastasin, et Endlas on muusikal “Boyband“, mida tahaks kangesti näha. Ema kinkis meile jõuludeks piletid ja täna said need ära realiseeritud. Nüüd tagantjärele loen netist, et sel täitub õige pea kolmas aasta lavalaudadel ning väidetavalt oli muusikalil juba ammu enne lavastust taga korralik turundus. Mina ei teadnud mitte midagi… llmselge näide sellest, millises mõnusas meediavabas mullis ma elan 😛
Aga muusikal ise oli tõsiselt vinge. Ma poleks uskunudki, et see mulle nii väga meeldib… Pean juba plaani uuesti vaatama minna. Abikaasa teist korda muidugi ei viitsi, aga olgem ausad, see ongi rohkem naiste värk. Ja Kaidi lubas minuga tulla. Oleks 20. märtsiks piletid ära ostnud, aga vabu kohti on ainult tagumistes ridades – istusime täna 12. reas ja uuesti minnes tahaks lähemale. Praegu saab pileteid osta ainult kahele etendusele, mis on veebruaris ja märtsis – peab uurima, kas siis rohkem kevadel ei tulegi. Või kui tuleb, siis millal piletimüük “avatakse”, et saaks kohe kiirelt head kohad skoorida.
Ma olen ju suur tantsu- ja laulufilmide fänn, nii et pole ime, et muusikalid mulle samamoodi peale lähevad. Ja nagu ma otsin filmidest pigem kerget meelelahutust, on see samamoodi teatriga. Ja need laulud, no mina kasvasin ka nende saatel üles, tõeline nostalgialaks! Ja poisid olid kompud. Ja karakterid üks ägedam kui teine. Ja tantsutüdrukud olid kah ägedad.
Ühesõnaga… Andke mulle rohkelt laule, millele kaasa ümiseda, rohkelt show‘d ja tantse, paar ilusat poissi, paar ägedat karakterit ja et ikka nalja ka saaks… Ja ma juba olengi rõõmust rõngas.
Ma olen seni vist live‘is vaid üht muusikali näinud – arvasin alguses, et põhikoolis või gümnaasiumis, aga pärast pisukest googeldamist tundub, et see oli “Grease”, järelikult käisin seda vaatamas ülikooliajal, ilmselt siis A-ga. Ja “Fame” jäi nägemata, millest on tagantjärele hirmus kahju. Noh, ehk tuleb taolisi kergemaid muusikale veelgi. Loodan vähemalt.
Loodetavasti õnnestub “Boybandi” veel sel kevadel uuesti näha. Ehk tuleb pärast märtsi veel mõni etendus.
Ma pole eriline teatriinimene ja mõnus on vahelduseks teatrist niisuguses vaimustuses olla. Ma saan aru küll, et kerge meelelahutus ja nii edasi, aga ikkagi 🙂
EDIT: Oh, appi, džinn on purgist väljas. Nüüd avastasin näiteks, et tahaks kangesti lastega “Detektiiv Lottet” vaatama minna. Täpselt minu sünnipäeval on üks etendus, nii mõnus oleks teha perekondlik nädalavahetus Tartus – sest ühtlasi ootab ära kasutamist tasuta AHHAA perepilet, mille sain tänutäheks sügisel korraldatud töötubade eest. Aga nojah, tollel etendusel on ka normaalseid vabu kohti alles 10. reas… Mis vist tegelikult oleks suht okei. Aga raha nagunii pole. Järelikult tuleb sünnipäevakingiks perekonnalt Piletilevi kinkekaarte küsida ja siis vaadata, kas õnnestub mingiks ajaks normaalsed piletid skoorida. Ükskord me näeme selle Lotte ära niikuinii!
Mõnikord veab
Panin täna huvi pärast Humanas kirja, mida ja kui palju ma selga proovisin. Esimese ringiga jõudsid minuga proovikabiini 14 kudumit, millest kümme läksid kohe tagasi ja neli jäid esialgu alles. Teise ringiga seitse seelikut ja üks jabur jakk – pärast proovimist jäi alles neli seelikut. Kolmanda ringiga viis pikkade käistega pluusi, kaks viisakamat pintsakjaki laadset toodet, üks kudum ja mantel. Alles jäi mantel. Siis proovisin veel korra eelmistel kordadel valituks osutunud nelja kudumit ja nelja seelikut, lõpuks jätsin alles kolm seelikut ja kaks kampsunit. Ja mantli muidugi ka. Ja lõpuks leidsin veel salli.
€9.50 eest niisiis kolm seelikut, üks kampsun, üks kampsuni ja pluusi vahepealne toode, villane mantel ja sall. Pilte ei teinud, sest valgust ei ole 🙂
Seelikud on kõik villasegused, jahedal ajal kandmiseks, mitmevärvilised (üks põhitoon, teisega veidi mustrit). Kampsunid imepehmest materjalist.
Ja no MANTEL! Selliseid asju ma reeglina Humanast ei skoori.
Ammuilma olen mõelnud, et tahaks uut mantlit. Käin praegu tööl musta-valgekirju mantliga, sest see on mu ainus viisakas talveriietus (lisaks on soe sulejope). Tegelikult on see muidugi kevad-sügis mantel, aga noh, saapad on samamoodi kevad-sügis. Ja mütski 🙂 Autoga uksest ukseni, siis võib küll, ei jõua külm hakata. Kui pean pikemalt jala käima, kannan sulejopet ja Ecco saapaid, aga tööl mulle nii käia ei meeldi.
Sellest praegusest mantlist on juba igiammu kõriauguni, aga ma isegi ei mõtle selle peale, sest muud ju pole. Ja nüüd siis leidsin PÄRISELT Humanast musta villase mantli (sama õhukese kui praeguse), mis on nii pikk, et katab kenasti suurema osa tagumikust kinni, on rinnust paras, piisavalt pikkade käistega ja kena välimusega ka. Miks see senimaani alles oli – ilmselt sellepärast, et üks nööp paljudest (kokku kaks pikka rida) oli puudu ja sees polnud tavapärast varunööpi. Lisaks olid puusade koha peal vööaasad, aga vööd ennast mitte. Mind see ei morjendanud – aasad harutasin lihtsalt ära, sest nii lolli kohta poleks nagunii vööd tahtnudki, puuduva nööbi võtsin ülevalt kaunistusnööpide arvelt, kaunistuste asemele õmblesin kaks samasuguse kujundusega veidi väiksemas suuruses nööpi, mis olid õmmeldud täitsa üles lõua alla, kust ma neid aga ka elu sees poleks kinni panema hakanud. Nii et mul on nüüd ilus must villane mantel, mis maksis €1.50 🙂
Sooja salli soov on juba ammu, sest mul pole mitte ühtki. Kandsin seni mustvalge mantliga must-valget narmalist rätikut – ajas asja ära, aga tahtsin ühevärvilist ja sellist, mille otsad ei ripu. Olen salle Humanas mitu kuud vaadanud, aga miski pole kunagi kõnetanud. Ei tahtnud ma neid hiigelpikki jurakaid, ei tahtnud ka pashminasid. Tahtsin midagi ilusat ja sooja, aga samas kompaktset – näiteks sellist, mis on otsapidi kokku õmmeldud ja moodustab nö ringi, selliseid on kõik riidepoed praegu täis, popp värk.
Näppisin üht kena täpselt minu värvi lillat salli, sidusin lahti ja vaatasin – ennäe, ongi ring. Mõnus pehme ja ilusa veidi augulise mustriga – aga mitte mingi lirakas, nagu nood augumustriga vahel on, vaid siiski soe. Ostsin rõõmuga ära, maksis ainult 50 senti. Olin täiesti kindel, et materjaliks on 100% akrüül, nagu see enamasti on – kodus silti lugedes aga selgus: 80% vill, 20% kašmiir.
Vaat nii soetatakse endale uut talvegarderoobi 🙂 Sellepärast ongi Humana nii võluv koht – KUNAGI ei tea, mis seekord õnnestub leida. Kui midagi konkreetset otsida, siis enamasti ei leia 😛 Tuleb lihtsalt käia ja vaadata ja vahel joppab.
Õhtul veetsin tavapärase mõnusa pooltunnikese kõiki uusi riideid selga proovides ja olemasolevatega kombineerides. Mul on küll nii seelikute kui pluuside hulgas paar sellist neutraalset ühevärvilist (must, hall, tumepruun, tumesinine) baastoodet, mis sobivad enam-vähem kõigega, aga mulle meeldib hoopis rohkem, kui mul õnnestub ühes toonis värvilisemat värvi asju (punane, roheline, lilla, roosa) samades toonides kirjude/ mustrilistega kokku sobitada.
Üks vanaroosa pluus, mida ma seni vaid musta seelikuga kanda sain, sobib täpselt uue halli roosaka/lilla mustriga seeliku juurde. Ja täna ostetud hall kampsun-pluus (paksemast pehmest pigem kampsuni materjalist, eest nööpidega, aga kehasse ja poolkäistega – võta siis kinni, mis see täpselt on) sobib ideaalselt olemasoleva halli-punaseruudulise seelikuga, millega kandsin enne üht pluusi, mille lõige mulle väga ei meeldi ja tahaks ära anda, aga pole samas toonis midagi etemat leida õnnestunud… Ühesõnaga jah… Naine olen, tõeline naine 🙂
“Jassi pass” – lasteraamat täiskasvanutele
Meil on kodus olemas vist kõik Epu lasteraamatud. Ja kõik on meeldinud ka, senisteks suurimateks lemmikuteks on nii minul kui lastel olnud “Marta varbad” ja “Anna hambad”.
Eelmisel nädalal sain blogikampaania raames “Jassi passi” ja see on kahtlemata raamat, mis on mulle neist kõigist kõige isiklikumalt mõjunud. Kui ma seda tol esimesel õhtul lehitsesin ja siit-sealt diagonaalis lugesin, tuli mitu korda pisar silma. Lihtsalt need situatsioonid on nii tuttavad 🙂 Ma usun, et see raamat pakub äratundmisrõõmu kõigile, kelle pere on olnud mingil eluperioodil pikemalt lahus tänu sellele, et üks vanematest töötab välismaal. Ja neile jällegi, kellel selline kogemus puudub, ei pruugi see raamat üldse nii väga korda minna.
Ma mõtlesin, et trükiks siia mõned katked, aga kell on palju ja ma parem pikemalt ei hakka. Lihtsalt… Ilus raamat oli. Kohati kurb, aga armas. Ja õnneliku lõpuga 🙂
Mis mind selle raamatu juures tekstiga võrdselt võlus, olid Helina Toateri imelised pildid. Jällegi – mulle on ka kõigi Epu varasemate raamatute pildid meeldinud, aga need praegused, need olid mingil põhjusel eriti paeluvad. Kuidagi nii tõetruud ja kaunid.
Kui ma raamatu kätte sain, pidin ennast sundima, et seda kohe mitte korraga läbi lugeda – see ei tundunud aus, tahtsin lugeda koos lastega, kes tolleks hetkeks juba magasid. Aga “üks peatükk igal õhtul” reeglist ei tulnud küll mitte midagi välja – nelja õhtuga oli raamat läbi 😀 See teeb 5-6 peatükki õhtu jooksul, täna lõpetasime.
Küsisin Poisilt, mis talle selles raamatus kõige rohkem meeldis – ta ütles, et tulnukad ja roheline planeet. Küsisin Plikalt, mis temale kõige rohkem meeldis – isa üllatus. Täitsa minu laste vastused 🙂
Lasteaia viimane päev oli kätte jõudnud, aga isa polnud ikka veel mitte kusagil. /- – -/
Ema istus Jassi kõrval ja pühkis kasvatajatädi kuulates pisaraid. Ta otsis Jassi kätt, mida suruda. /- – -/
Järsku läks lasteaia saali uks lahti ja üks habemega mees astus sisse.
Kõigi saalis istujate ja seisjate pead pöörasid sinnapoole.
See habemega mees oli kuidagi veidralt tuttava olekuga.
“Isa!” hüüdis Jass. “See on ju minu isa! Sa ei olegi enam välismaal!”
Ema oli ka püsti hüpanud ja kiirustas isa poole. “Kuidas sa nii…”
“Kas sa siis ei aimanud?” ütles isa aasivalt ja kallistas ema. “Sellepärast ma ju uurisin seda täpset kellaaega… Et kindlaks teha, kas ma ikka jõuan täpselt lennujaamast.”
“Aga mina arvasin…”
“Nojah, ma tahtsingi üllatust teha!”
Ilus raamat, nii suurtele kui väikestele. Aitäh, Epp! Aitäh, Helina!
Teise ringi poed – praktiline hobi
Minult küsiti eelmise postituse kommentaaris, miks ma nii tihti Humanas käin, kui mul tegelikult midagi vaja ei ole. See on juhtumisi teema, millel ma olen tahtnud juba ammu pikemalt kirjutada, sulg on soe ja und veel ka pole, nii et…
Mul absoluutselt EI OLE vaja veel rohkem riideid 😀 Ok, vahel on mõni baasese, mille järele on konkreetne vajadus, aga sedagi viimasel ajal pigem harva. Ma võiks ära anda kolmveerandi oma riidekapist ja ma saaks ikka hakkama 😛
Suusapüksid olid sel talvel ainus, mida mul tõesti väga vaja oli – aga neid olen otsinud aastaid, pikkade inimeste rõõm. Varem oli raha, aga ei leidnud midagi sobivat, nüüd polnud enam raha ka. Ja nii ma, lootusetu külmavares, lastega õues möllamisest rõõmu tunda ei suutnudki. Soe jope on, soojad kindad on, saapad on, pikk villa-siidi aluspesu on – aga teksade all polnud sellest tolku ja muid pükse mul üldse polegi. Juhtusin seda mainima Annikale, kes tõi mulle järgmine kord külla tulles proovimiseks imeilusad lillad suusapüksid – tema emale oli keegi andnud, emale ei sobinud, andis Annikale edasi, talle ei lähe jalga, tõi siis mulle. Istuvad ideaalselt! Jah, pikkust on 10 cm puudu, aga topin saapasääre sisse ja ongi korras. Nii et täitsa iseenesest ja ilma rahata tulid need püksid minu juurde. Nüüd pole ainult üldse õues lume sees möllamise ilma olnud 🙂 Kui see tuleb, siis olen lõpuks ometi igakülgselt varustatud!
Aga see, mida ma pidevast Humanas käimisest ja oma kirjust riietekapist saan, on tohutult palju positiivset emotsiooni. Võiks öelda, et teise ringi poodide külastamine on üks mu suurimatest hobidest. Ja on nii välja kujunenud, et just Humanast leian endale kõige rohkem sobilikke asju, ehkki teen iga paari kuu tagant tiiru ka mujal.
Vaatasin huvi pärast üle, kui palju raha ma eelmisel aastal teise ringi poodides oma riietele kulutasin, laste ja Abikaasa riideid ning kodukraami arvestamata. Jaanuar – €1. Mai – €7.53. Juuni – €42.44. Juuli – €23.29. August – €36.44. September – €12.35. Oktoober – €6. November – €7. Detsember – €6.
Pärast viit aastat lastega kodus olemist läksin lõpuks ometi tööle ja sain LÕPUKS OMETI ilusasti riides käia. Seelikud! Sukad! Kõrvarõngad! Idüll 😀 Esimene töökoht mind riiete ostmise suhtes nii väga ei sütitanudki – istusin seal oma kontorilaua taga ja nokitsesin enamik ajast omaette, peale kolleegide mind keegi eriti ei näinud, natuke riideid kodus ju oli, rahaline seis ka eriti kehv. Aga mais sain uue töö, avalikumas kohas 😛 – ja siis lõi naine minus täiega välja. Tööle sobilik (suve)garderoob vajas pärast pikka kodus olemise perioodi paratamatult uuendamist, suvel oli rahaliselt natuke kergem ka, nii et käisin Humanas suht suvalistel aegadel – ka siis, kui hinnad olid kallimad. Ja ostsin kuhjaga riideid 🙂
Septembris käisin korra uue kauba nädala kõige esimesel hommikul, aga tõdesin siis, et esiteks mulle see tunglemine ei istu, teiseks oli rahaline seis selleks ajaks stabiilselt kitsas. Seega tegin uue reegli, et käin Humanas ainult viimasel nädalal, alates kolmapäevast 😛 Ja olen sellest reeglist ka kenasti kinni pidanud.
Iga kord, kui ma Humanasse sisse astun ja neid värvilisi riideid täis stangesid näen (palju põnevam ja rikkalikum valik, kui nö tavalises riidepoes!), tekib minus tohutu elevus. Mida ilusat ma seekord leian? Mulle tohutult meeldib kiirelt riideid läbi lapata, kuhjadega proovikabiinis käia… Tavaline on see, et proovin ühe poeskäiguga selga 3×10 riideeset. Ära ostan neist lõpuks ehk kolm, vähemalt viimased kuud on nii läinud 🙂
Mulle nii tohutult meeldib see, et mul on riidekapis valikut. Et ma saan kanda iga päev erinevaid riideid, nii mitu nädalat järjest. Kas teate, millist tohutut elevust ja rahulolu ma olen viimased neli päeva tundnud, sest mul on olnud igal hommikul täiesti uued värvilised kõrvarõngad, millega sobitada kogu ülejäänud riietus? 😀
Pärast augustikuist ülevaadet tegin oma riidekapis sügisel põhjaliku suurpuhastuse. Andsin ära palju riideid, mida polnud ammu kandnud. Tõenäoliselt sattus nende hulka ka mõni samal suvel Humanast ostetud hilp. Aga mul pole selle vastu mitte kõige vähematki, otse vastupidi – mul on hea meel, et kõik on ringluses. Mulle meeldib ilusasti riides käia, mulle meeldib vaheldus, mul on samas vähe raha – seega on teise ringi poodides shoppamine minu jaoks ideaalne süümepiinade vaba naiselik hobi, mida saan endale võimaldada ka siis, kui eelarve on rangelt piiritletud. Ühtaegu on see minu jaoks väga õpetlik – järjest enam oskan realistlikult hinnata, mida ma ka reaalselt kandma hakkan ja mis sel hetkel ilus tundub, aga hiljem pigem seisma jääb. Eks vahel jääb midagi seisma ikkagi, see on paratamatus – aga sellisel juhul annan need asjad ka kiirelt ära.
Mõni kogub marke, mõni kingi, mina kogun ilusaid teise ringi poest ostetud riideid – see on tunduvalt praktilisem 🙂 Suurim nõrkus on seelikud ja kleidid, seejärel kõrvarõngad ja sukad – viimaseid muidugi teise ringi poest ei saa. Kõrvarõngaid leiab õnneks ka väga soodsalt, aga sukad on Eestis üsna kallid, nii et olen ostnud vaid mõned ühevärvilised neis toonides, mida kõige rohkem kannan, üldiselt kasutan vanu varusid ja mängin rohkem muude riietega. Väga palju kannan mugavaid pluuse ja kampsikuid, neid Humanast ikka leiab.
Müüa asju, mis ma olen ostnud teise ringi poest paari euroga? Tõesti ei viitsi 🙂 Müüki panen vaid need asjad, mis olen ostnud uuelt, aga pole mingil põhjusel siiski kandnud. Ära andnud olen väga palju ja annan edaspidigi. Sõpradele või lasterikaste perede liitu. Igakuiselt oma hobi eest €5-10 maksta, arvestades saadud positiivsete emotsioonide hulka ja igapäevaselt suurepärast väljanägemist – ma ütleks, et väga hästi kulutatud raha!