Enne lapsi oli tavaline magada kella kaheteistkümneni päeval – vahel isegi kaheni. Pärast laste saamist oli õnnis iga hetk, mil üldse magada sai. Mingi aja pärast, kui lapsed juba asjalikumad olid, lihtsalt ei osanud enam pikalt magada.
Aga nüüdseks olen ma selle oskuse taasomandanud 😀
No ja NII mõnus on, kui saab nädalavahetusel magada täpselt nii kaua, kui torust tuleb. Lastel ei tule pähegi segada 🙂
Tunnistan, kui ilma kellata vara üles ärgata, see on ERITI mõnus. Siis jõuab päeva jooksul veel rohkem ära tehtud.
Aga olgu lõplik ärkamine varem või hiljem – oluline on see, et saaks välja magada. Et äratuskell oleks täitsa kuss ja ärkamine toimuks aeglaselt, mõnusalt virgudes ja ringutades.
Olen väga-väga tänulik kõigi puhkepäevade eest, mil mul on võimalik seda teha.