Ma olen seda kindlasti kirjutanud vähemalt kümme korda, aga kordamine on tarkuse ema 🙂 Ma jumaldan tööpäeva hommikuid, kui ma olen pere tööle-kooli-lasteaeda saatnud ning võin seejärel ise enne tööle minekut rahulikult kodus kulgeda ja toimetada.
Hommikurutiin on sarnane – mõned korrad äratuse edasi lükkamist, hambapesu, laste jälgimine, et kõik saaks tehtud ning kodust lahkumine oleks rahulik ja õigeaegne, nõude restilt kappi tõstmine, vajadusel ka muu kergem koristamine ning duši all käimine või lihtsalt pea pesemine. Samuti on mul selline kiiks, et kui pere on läinud, pean vahepeal köögilaua täiesti korda tegema ja kõik nõud ära pesema, enne kui hakkan endale hommikusööki valmistama. Mis siis, et ma söön suure osa ajast sama, mis nemad, seega võiks pasteedi- ja sibulakarbid ju nii kaua laual oodata… Aga ei – panen külmkappi, pesen nõud. Kui kõik korras, teen endale süüa.
Kui hommikusöök toimub seltskonnas, olgu siis nädalavahetusel perega või külalistega, paneme kõik vajaliku lauale valmis, valmistame võileibu jooksvalt ja vastavalt isule, samal ajal jutustades. Kui ma olen üksi, teen endale täpselt ühe tassi kohvi ja neil võileiba valmis, siis naudin neid koos hommikuse meili-blogi-FB ringiga.
Praegusel perioodil kuulub mu hommikute juurde reeglina küünlavalgus ja jõulujazz:
Kassi on nüüdseks hommikuti kerge leida – ta on oma päevaseks magamiskohaks valinud Plika voodi – nari ülemise korruse. Eks üleval on soojem, ma arvan, sellepärast 🙂
Ja lõpetuseks üks pildike argielust. Ma küll üritan kogu aeg lapsi õpetada, et üks mäng korraga ja enne uue alustamist vanad asjad ära panna, aga… Ma ei jõua kogu aeg silma peal hoida. Ja kui on külalised, ei ole sugugi ebatavaline, et tuba on hiljem selline (käiguraja lükkasin mina lapsi magama pannes jalaga sisse, et keegi öösel legojuppide peale ei astuks):
Olen korduvalt üritanud juurutada reeglit, et õhtujuttu loen vaid siis, kui tuba on korras. Aga tihti olen selleks ajaks liiga väsinud ja lihtsalt unustan 🙂 Või kui tulebki meelde, olen juba lubanud lugeda ja pole jaksu hakata koristamist nõudma.
Aga küll me saame selle asja ka paremaks. Kui lapsed oma toad saavad, siis jääb vähemaks ka vaidlusi, kes millise asjaga mängis ja kes kui palju koristama peaks 🙂
Mis kassipreili(härra?) nimeks sai? 🙂
Kassil on endiselt proovinädalad, nii et pole kindel, kas ta meile jääb. Nimi on tal endiselt Artur, mis talle pärast sündi pandi ja kuni pole kindel, et meile jääb, seni ümber nimetama ei hakka. Ja no… Kas siis hakkame, seda ka veel ei tea 😀
Aa… oli jah poisskass Artur.
Arusaadav, igal juhul parimat otsust! 🙂
Kle mul kodus sama jama selle plikade toaga.
Aeg ajalt käin seda koristamas ja siis silm puhkab, aga paari nädala pärast on see tavaliselt juba “kergelt” sassis.
Seal nagunii kitsas ja ruumi pole, aga kui asjad ka veel oma kohtadest laiali on, siis rammi tõesti jalaga teed!
Kui koristama saadan, siis pole loomulikult keegi võtnud ja Johanna kaela on ka hea ajada 🙂
Ei jõua seda aega ära oodata, millal nad ükskord oma toad saavad!!!
Minul on ka köögikoristamise kiiks. Ma ise olen selline, et süüa tehes koguaeg on lapp kõrval ja kõik, mis kasutatud ja rohkem ei vaja, läheb külmkappi või omale kohale KOHE tagasi. Kõik purud jne tuleb kohe ära koristada ja enne söömaasumist peab köök puhas olema. Nii nõme on mustas köögis süüa.
Härra seevastu on täpselt vastand. Kõik purud laiali, pool külmkappi köögipinnal. Mustadest nõudest rääkimata.
Ma kohe ei saa sellist kööki vaadata 😀