Näed siis, positiivsusprojekti õhtune positiivne päevakaja ongi sujuvalt asendunud sobivama teemaga – kassipildid 😀
Tahaks minna kööki süüa otsima, ei saa – kassi ometi äratada ega liigutada ei raatsi 😛 Nii see eluke veerebki.
Käes on meie pere viimane lasteaia-aasta. Nüüd vaid ühes rühmas. Viisin eile hommikul Poissi lasteaeda ja mind tabas taas tohutu suur tänulikkuse laine.
See on lihtsalt nii võrratu, et hoolimata pikkadest järjekordadest õnnestus meil saada kohad lastele kodust vähem kui kilomeetri kaugusel asuvasse lasteaeda, mis on jagatud kahte majja ning meie majas on vaid kaks rühma, nii et kõik tunnevad kõiki ja on nagu üks suur perekond.
See on lihtsalt nii võrratu, et KÕIK õpetajad, kes mu lastel läbi aastate olnud on, on eranditult toredad, sümpaatsed ja usaldusväärsed. Kelle hoolde ma oma lapsed suurima rõõmuga usaldan. Poisi rühma tuli sel sügisel just uus õpetaja – olen temaga kokku puutunud üsna vähe, aga ta jätab ka nii sooja ja positiivse mulje.
See on lihtsalt nii võrratu, et esimesed harjumise aastad on kauge möödanik ning lasteaias tuleb vaid oodata, kuni lapsed riided vahetavad ning rühma jooksevad.
Esmaspäev on Poisi rühmas mänguasjapäev. Poiss võttis eile kaasa mingid maskid. Kui ta rühma ära viisin, istus seal peale õpetaja ka lasteaia juhataja. Soovisin head päeva ja kuulsin lahkudes, kuidas juhataja uuris Poisilt, kes ta siis nüüd täpselt on. Poiss vastas, et Optimus. Juhataja tõdes, et ega ta ei ole nende tänapäeva multikatega väga hästi kursis. Mina muide ka mitte 🙂 Õpetaja vist oli see, kes teadis, et Transformeritest.
Lihtsalt… Nii hea ja soe ja rahulik ja kodune tunne oli. Ja ma jalutasin koju ja olin nii rõõmus ja tänulik selle imelise lasteaia ja kõigi sealsete imeliste töötajate eest.
Viimased pool aastat, siis on see periood läbi 🙂 Võtame viimast 🙂
Mul on kogu aeg dilemma, kuidas oma elu siin blogis kajastada. Ühest küljest on mu praegune elu moto: saad, millest mõtled (räägid, kirjutad…). Teisalt meeldib mulle jällegi, kuidas ma seda nüüd sõnastan… Realistlik olukirjeldus läbi positiivse vaatenurga 🙂 Ehk et kui on olnud mõni raskem hetk, ma pigem mainiks selle põgusalt, aga ausalt ära, kui et kirjutaks AINULT lilledest ja liblikatest ja sellest, kuidas kõik on nii hästi.
Ühesõnaga jah… Raskeid hetki on. Mõnikord on kohe päris päris halb. Miks, ei ole kindlasti blogis lahkamise koht. Eile näiteks olid ka mõningad sellised hetked, kus mul oli ikka nii paha olla, et… Ei osanudki endaga miskit pihta hakata.
Aga mul on teatavasti nende raskete hetkede puhul alati üks käitumisviis: vaikselt oodata, et läheks mööda. Õnneks alati lähevad ka. Ja siis on kõik jälle hästi. Siis olen taas tavaline optimistlik mina ja TEAN, et kui ma USUN ja mõtlen sellest, mida SOOVIN, saab kõik korda. Absoluutselt kõik!
Nii et jah, eilne päev käis kohati üles-alla, aga head oli ikka rohkem. Ja tänane on jälle olnud absoluutselt suurepärane.
Uus ports asju, mille ära andmise gruppi panin, broneeriti suuremas osas kõik hommikul ära. Ainult osa raamatutest, üks ports ajakirju ja katkise kinnitusega (st nüüdseks vaid kaaneta kasutatav) ilus kohvikarp ongi alles. Aga raamatud võin põhimõtteliselt viia ka uuskasutuskeskusesse ja ajakirjad vanapaberikonteinerisse ja kohvikarbi lihtsalt ära visata. Eks ma vaatan.
Kuidagi ei saanud tööle mindud, esiteks asjade tõttu, mida ära lubasin ja kokku pakkisin, teiseks… Noh… Kass 🙂 Lasteaiast tagasi jõudes oli vaja teda kõigepealt elamisest kümme minutit taga otsida, siis alistunult pead pesema minna ja seejärel hommikusöök valmistada. Otse loomulikult kuulsin siis õige pea selja taga tegutsemist ja nägin, et ka kass on tulnud pruukosti võtma. No ja siis oli vaja teda pildistada ja…
Kassikasvatuslikke küsimusi on mul igasuguseid, aga need ma katsun mõni teine kord üheks postituseks formuleerida, hetkel pole selleks jaksu. See esimese pildi kardinatrikk näiteks – ütleme nii, et EI on meil täna üksjagu kasutusel olnud 🙂
Töölt oli vaja ka tavapärasest varem ära minna, sest pidin ise lasteaeda jõudma – ütleme nii, et tööd sai tehtud ka veel õhtul kodus, omajagu. Aga tehtud sai! Imeline vaba graafik.
Ja süüa jõudsin õhtul teha ja… See sai valmis täpselt selleks ajaks, kui Abikaasa koju jõudis ja… Me polnud mitu nädalat tatart teinud, see maitseb praetud sibulaga lihtsalt jumalikult!
Ja kass… See kass! Raske oli kodust ära minna ja õhinaga ootasin tagasi jõudmist. Päeval sai töö kõrvalt mitme kolleegiga kassiteemat arutatud ja häid nõuandeid kõrva taha pandud. No selline nunnukas on ta lihtsalt! Ainult kaks päeva on ta meil olnud ja tundub kuidagi nii loomulik. Aga ei, kahenädalane katseperiood on endiselt jõus. Nii mõnedki asjad tuleb veel läbi arutada ja loomaarsti juures üks tiir teha, enne kui lõplikult otsustame.
Õhtul, kui lapsed olid magama pandud, tahtsin veel miskit asjalikku ära teha, seega võtsin ette need kaks sahtlit, mis elutoas veel läbi sorteerimata olid. Ühes on mul tähtsate paberite kaustad – minu, Abikaasa ja laste omad (sisaldavad kõiksugu kraami alates sünni-, kooli- ja abielutunnistustest kuni töölepingute ja silmaarsti retseptideni), samuti majaga seotud paberid. Teise kogun kasutusjuhendeid ja tšekke, mida garantii jaoks vaja alles hoida. Kui tähtsaid pabereid sai lihtsalt veidi paremini sätitud, siis tollest teisest sahtlist viskasin umbes kolmandiku asjadest ära, olid lihtsalt nüüdseks täiesti kasutud.
Lõpetuseks võtsin ette selle hiigelsuure kasti koristamise, mis nädalavahetusel läbi sortimata jäi. Kusjuures ma naiivselt arvasin, et ega sellega kaua ei lähe, kast oli mu meelest üsna korras (hoian seal peamiselt igasugu paberimajandust) – lihtsalt peale sai kuhjatud valimatult kõik asjad elutoast, millele tahtsin uue koha leida. Ega sealt ära visata / anda midagi pole, ainult vajalikud asjad, arvasin ma.
No ütleme nii, et ma koristasin kolm tundi ja ikka ootab veel kolm kaustatäit asju läbi vaatamist ja ära viskasin nii mõndagi ja ära andmiseks leidsin ka 😀 NII ÄGE! NII mõnus ja NII vabastav on see praegune periood, kus ma tõesti vaatan oma elu värske pilguga ja lasen minna absoluutselt kõigel, mis pole hädavajalik ega valmista mulle rõõmu.
Kass muidugi, jah… “Aitas” ka sorteerida.
Ühesõnaga jõudis reaalselt mulle esimest korda närvidele käia 😛 Kui on ikka vooditäis pabereid, millest üritad sotti saada ja siis tuleb kass nende peale kõndima, neid sassi ajama ja kortsutama… Ja möödaminnes hambad ümbrikku lööb… Ja küüntega kõigest jõust voodipesusse klammerdub… Oh jah 😀 Sai teda ikka üle kümne korra järjest voodist maha tõstetud.
Aga enamik ajast oli ta muidugi ikkagi übernunnu. Ei ole võimalik pikalt pahane olla 🙂 Tuleb lihtsalt beebit kasvatada, muud ei miskit. Mäletan ju seda titeiga küll 🙂
Ja õhtu lõpetuseks juhtus veel üks täiesti imeliselt uskumatu lugu. Nimelt sain kirja, et võitsin Malluka loosiga video tegemise! Ma üldiselt VÄGA harva osalen igasugu loosides, sest neid asju, mis mulle tõesti korda lähevad, on vähe ja võitmise tõenäosus väga väike. Aga toda videot ma vaatasin, pisar silmanurgas, sest see läks kuidagi väga hinge. Hästi valitud taustamuusika 😛 Ja kui ma siis nägin, et loosimine on ka, siis ma muidugi võtsin osa.
No ja nüüdki, pean tunnistama, uurisin kahtlustavalt Mallukalt, kuidas see ikka võimalik on, et ma JUHTUMISI 158 seast valituks osutusin. Aga ta kinnitas pühalikult, et tegi loosimise nagu alati ning et minu valituks osutumine oli tõesti puhas juhus. Tsiteerin:
aga oleks imelik ju neid mitte valida selle pärast et nad mu tuttavad 
Ja ma suhtlesin Kuulid Muuvid Margega ja küsisin, kas ta oleks nõus ootama selle video tegemisega veidi pikemalt, sest mul on siin unistuste remont soolas ja seda videot kujutan ma ette just remonditud kodus… Ja leppisime kokku, et 2017 teeme ära.
Nii et nüüd on veel üks motivaator selle remondiga ühele poole saada. Remontida järgmiseks sügiseks ära absoluutselt kõik, mis remonti vajab. Ja siis filmida sama imeline video, mis jääks meenutama meie igapäevaelu.
Oh… Imeline elu.
See sisendamine, et on küllus, nüüd ja alati, tundub toimivat. Ma ei saa öelda, et ma kunagi midagi ei võida – olen elu jooksul mõned korrad mingeid asju võitnud küll. Näiteks kunagi “Meie Meelest”, “Stiinast” ja “Xpressist” 😀 Ja lotoga paar korda ka 😀 Aga ma ei mäletagi, millal viimati… VÄGA pikk paus on jäänud selliste loosivõitudega.
Nüüd, kus ma endale usinalt iga päev sisendan külluse mõtteid, võitsin kõigepealt Bioneeri õiglase kaubanduse nädalal korraldatud mänguga Loodusvägi mahekraami, nüüd selle imelise video tegemise võimaluse… Ja üks loosivõit on veel, mida ma väga ootan. No tegelikult kaks 🙂 Aga üks on selline VÄGA konkreetne. Eks ma annan teada, kui õnneks läheb 😛
Ühesõnaga – suurepärane päev. Hea on olla positiivne.
Vaatasin ringi postkastis ja blogikommentaarides, et meenutada, mis ajast ma Madikeni tean. Ja õige küll, tuleb täitsa meelde – kõik sai alguse sellest, kui ta kommenteeris mu blogipostitust, mille kirjutasin veidi pärast oma 30. sünnipäeva. Läksin vaatama, tekkis huvi, küsisin parooli… Ja noh, võib öelda, et ülejäänu on minevik 🙂 Kas eesti keeles üldse kasutatakse sellist väljendit? The rest is history, ma mõtlen.
Madiken on üks minu suurimaid eeskujusid blogimaastikul ja pidev inspiratsioon. Tema minevik on ilmselt isegi veel kirjum kui mul ja ta on NII palju arenenud ja NII äge inimene. Mitte et meie kirju nooruspõlv midagi halba oleks, üldse mitte 😛 Lihtsalt, ajaga ikka areneb. Seda ma ju tegelikult ka kirjutasin tolles postituses, mida ta kommenteeris.
Ma armastan Madikeni juures seda, et tal on olnud elus igasuguseid perioode, mõned neist ikka päris rasked… Aga ta on neist välja tulnud, positiivsena. Ja jaganud mõnd neist keerulistest aegadest ka teistega – olles oma ausate blogipostitustega abiks kümnetele noortele emadele. Ja näiteks Madikeni kunagine postitus rinnaga toitmisest oli otseselt ka minu jaoks sajas mõttes silmiavav.
Madiken tundub mulle nii tark, et see on peaaegu et aukartust äratav. Ja see, kuidas ta suudab igasse teemasse süveneda, ennast huvitavate asjade kohta nii palju uurida… Olgu see lastekasvatus, ökoteemad või remont.
Kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Madiken 🙂
Haapsalu ja seal resideeruvate toredate tuttavate külastus on meil juba kaks suve plaanis olnud ja erinevatel põhjustel ära jäänud. Aga ükskord me jõuame sinna niikuinii.
Aitäh Sulle, et Sa oled, blogid ja inspireerid!
Kass on ennast senini eeskujulikult üleval pidanud. Liivakasti kasutamine on selge, ülejäänud aja magab, mängib ja on nunnu. No kuidas säilitada sihukese hurmuriga kaine mõistus ja praktiline meel? 😀
Okei, ühe pättusega sai ka hakkama. Sorteerisin eile õhtul aastatega kogunenud jõulu- ja sünnipäevakaarte. Sellega lõpetanud, jätsin kotid magamistoa põrandale ja läksin magama. Hommikul kell viis ärkasin mingite kummaliste helide peale:
Tahate teada, mitu kassipilti ma selle nädalavahetuse jooksul teinud olen? Pakun, et nii umbes 200 ringis. Ma muidugi kustutan 90% neist esimese ülevaatamisega ära, aga siiski-siiski. Kas nii vähe ongi vaja, et minust saaks hull kassimutt? 😀
Olin ennist enda üle jumala uhke, et suutsin täna tehtud piltidest ainult viis tükki blogi jaoks välja valida.
No sellest ülemisest pättusest ja siis näiteks sellest, kuidas kass otsustas, et parim koht magamiseks on voodi all olev kauss, kuhu kogume musta pesu 😛
No ja paar niisama nunnukat kah:
Ja siis tuli taas õhtu… Lapsed magavad, kõik on rahulik… Ja kassi lemmikkohaks sai taas mu öökapp. Seal ta siis nüüd magab, raamatukuhila otsas, erinevates asendites. Ja mina muudkui pildistan. Nii et mis te arvate, mitu kassipilti senisele viiele veel lisandub?
Kümme pilti. KÜMME. Kassist öökapil. Asi on vist tõesti ametlik – minust on saanud hull kassimutt 😛
Keegi päriselt viitsis kõik need kassipildid ära ka vaadata? 😀
/tunneb kiusatust teha blogis kassile oma teema, aga hoiab ennast tagasi, sest liiga vara veel ju – me alles proovime ja mõtleme ja peame palju asju läbi arutama ja… 😛
Mõtlen, et oleks äkki kohane postituse lõpus ära mainida – ka suurpuhastuse rindel oli taas rõõmustav päev. Ei jõudnud ehk küll KÕIKE ära teha, mis plaanisin – näiteks elutoas on see kast suuremas osas puutumata ja tegelemist vajavate asjadega ei jõudnud ka päris kõigiga tegeleda… Aga sai tehtud siiski nii ühte, teist kui ka kolmandat… Ja rohkemgi veel. Triigitud, pestud, parandatud, sorteeritud, ära visatud, pildistatud, pilte üles pandud… Edeneb!