Plika 8. sünnipäev, vol 2
Sünnipäevahommik:
Hea, et koogist üldse mingi pildi sain 😛
2016
Head asjad #7 – töö
Ma olen olnud oma praeguses töökohas umbes-täpselt 2,5 aastat ja ma endiselt armastan oma tööd, kogu südamest.
Mulle meeldib olla igapäevaselt silmini “öko” sees.
Mulle meeldib, et ma saan otsustada.
Mulle meeldib, et mind usaldatakse.
Mulle meeldib, et mu tööaeg on äärmiselt paindlik – saan valida töötamise aja ja koha ise. Enamik ajast see tähendabki töötamist kontoris ja kontori tööaegadel, aga see annab nii tohutu suure vabaduse ja kindlustunde, et soovi korral/vajadusel saan valida teisiti. Kui tuleb tuju laupäeva öösel nokitseda, võin seda teha. Kui tunnen end veidi tõbiselt või on vaja haigeid lapsi kantseldada või saan mingi vajaliku kohtumise aja vaid keset tööpäeva, on mul võimalik kodukontorisse jääda või töölt ära käia.
(Ja valisin töö ka tänaseks teemaks just tänutunde tõttu viimatimainitud võimaluse pärast, mida täna taas kasutasin)
Mulle meeldivad mu Pärnu kolleegid – olen endiselt äärmiselt rahul sellega, KUI hästi oma meeskonna valisin. Saame ülihästi läbi, saan oma müüjaid kõiges 100% usaldada, nad on nii tublid ja iseseisvad, saan tänu sellele muretult oma tööd teha.
Mulle meeldib see, et ka kaugemate kolleegide seas on tekkinud nö “oma inimesed”, kellega saan rääkida absoluutselt kõigest. Nii palju annab juurde, kui tead, et sul on mõttekaaslased. Great minds think alike 🙂
Mulle meeldib, et meie ettevõte areneb. Seda on äärmiselt huvitav jälgida, muuhulgas ka teadvustada, et kõigi inimestega ei saagi tekkida päris ühesugune klapp, mis samas ei takista kuidagi meeldivat suhtlust, eranditult kõigiga.
Mulle meeldib, et ma saan lisaks oma Pärnuga seotud igapäevatööle tegeleda erinevate tervet ettevõtet puudutavate lisaprojektidega – see hoiab töö mitmekesisena ja vaimu värskena.
Mulle meeldib, et mul on õnnestunud saada endale just need tööülesanded, mis mulle sobivad, kus saan kasutada oma tugevaid külgi. Ja kuidas näiteks jälle kolleegile meeldivad mingid muud asjad, mida tema teeb suurepäraselt. Tema ei tahaks teha minu asju ja mina jällegi tema omi. Igaühele oma 🙂
Mulle meeldib mu palganumber. Hetke ideaalist on küll veel tsipake puudu – ja kui see saavutatud, küllap siis panen paika uue eesmärgi, hehe – aga praegusel hetkel olen ikkagi rahul 🙂
Kuna miski ei ole ideaalne, siis täitsa ausalt tunnistan, et mu töös on ka omad väljakutsed. On teatud asjad teatud inimeste suhtumises, millega ma üldse ei nõustu ja ilmselt jäämegi selles suhtes eriarvamusele. Aga hetkel, seades plussid ja miinused kaalukausile, on plusse õnneks tunduvalt rohkem. Seega, asjade suhtes, mis ei meeldi, rakendan oma tavapärast taktikat – proovin muuta paremaks, kui see ei õnnestu, siis ignoreerin ja lasen minna. Olen pidanud praktikasse rakendama nii üht kui teist 🙂 Õnneks on asju, mis on paremaks muudetavad ja need ülejäänud… Neil lihtsalt tulebki minna lasta, enda meelerahu huvides. Et maksimaalselt nautida kõiki häid asju, mida töö juures armastan.
See annab elule lihtsalt NII palju juurde, kui töö on nagu teine kodu ja parem osa kolleegidest nagu teine perekond. Mitte PÄRIS kodu ja PÄRIS perekond, aga peaaegu. Saate aru küll 🙂
Positiivne päevakaja #6 – aeg maha
Eilse päeva väljakutse – kõhuviirus 🙂
Poiss mainis reede õhtul, et neil olid lasteaias mitmed oksendanud. Oksendas reede õhtul ise ka ühe korra, seejärel oligi kõik, nädalavahetusel oli juba täiesti terve.
Mina ärkasin ööl vastu pühapäeva kell neli, sest nii kehv oli olla… Nojah siis, polnud midagi parata 🙂 Kell kuus oli teine ring, sellega asi õnneks piirdus. Aga praktiliselt terve päeva magasin maha ka.
Ja seoses selle kõigega on tuhat põhjust olla tänulik.
Et Poisil möödus see nii kergelt.
Et minul möödus see nii kergelt.
Et Abikaasa, kes oli eelmised poolteist nädalat hamba tõttu rivist väljas, oli pühapäevaks niivõrd kosunud, et suutis üksi kogu Plika sünnipäevapeo ettevalmistused ära teha ja perekonna vastu võtta.
Et Abikaasa vanaema aitas peo alguses nõusid pesta ja minu ema peo lõpus – selleks ajaks oli Abikaasa nii ära väsinud, et jäi lihtsalt magama.
(ja kindlasti aitas keegi mingite asjadega veelgi, lihtsalt ma ei tea sellest, kuna ma ei olnud enamiku ajast mitte seltskonnas, vaid voodis)
Et Abikaasa oli pärast “lõunaund” taas vormis ning jaksas ülejäänud päeva lastega tegeleda.
Et selleks ajaks, kui Plika öösel kell kaks omapoolse ringiga alustas, olin mina terve päeva maha magamise tagajärjel üsna puhanud, seega oli enesetunne hea ja ei nõudnud erilist pingutust käia tal voodipesu vahetamas (mida sain teha ka kell neli, misjärel masinatäie pesu pesema panin… ja kell kuus käisin veel voodisse pandud rätikut vahetamas).
Et ma sain hommikul ise Poisi lasteaeda viia, sest Abikaasa enesetunne oli muutunud ööga enam kui kahtlaseks, mistõttu ta isegi tööle ei julgenud minna (ükskõik mis muu asja puhul võib kahtlase enesetundega pigem kohale minna ja parimat loota, aga vot see on üks ja ainus viirus, millega tõesti riskima ei hakka).
Et mul on töö, mis võimaldab vajadusel kodukontorist töötada – mul oli nagunii plaanis kindluse mõttes tänane tööpäev kodust teha, nüüd saan selle kõrvalt vajadusel ka kahe paraneja eest hoolitseda.
Kõik saab korda 🙂
Head asjad #6 – Plika
Mu kallis tütreke, sa saad täna 8 aastat vanaks. KAHEKSA! Kuhu see aeg küll lendab?
Kas tead, et sa oled üks tõeline kavalpea? Sa vist nii väga tahtsid, et me issiga koos oleksime! See oli sul kaval nüke nii varakult ennast meie ellu sättida – kui sa poleks seda teinud, kes teab, mis oleks saanud? Ma ei kujuta oma elu muud moodi üldse ettegi…
Ühest küljest sa nagu justkui alles sündisid, teisest küljest tundub olevat igavik möödunud sellest, mil sa olid veel pisike lõhnav beebi, minu konnapojake. Tead, ma vaatasin su neljapäevasel peol neid pisikesi titasid, kes nohinal emmede tissi imesid (jaa! sul oli ju tervelt kaks nii väikest külalist!) ja ohkasin – see on lihtsalt nii armas. Ja tundus uskumatu, et kunagi olid sina ka selline.
Nüüd? Nüüd ei ole sa enam beebi, isegi mitte see väikelaps, kellel tuleb iga hetk silma peal hoida. Nüüd oled sa juba Inimene. Iseseisev. Koolilaps. Järjest enam tekib sul oma soove ja mõtteid, kõike peab sinuga läbi rääkima, sulle lahti seletama… Tead, see on vahel ikka veel väljakutse meie jaoks! Liiga suur ja tark oled sa äkitselt! Aga eks me harjume 🙂
Sellega olen ma juba peaaegu harjunud, et sa oled nüüd koolilaps. Ja ma olen nii-nii uhke selle üle, et sa muutud järjest iseseisvamaks! Ise bussiga kooli minemine ja sealt tulemine on sul lõpuks ometi käpas, nii et meil kõigil on nüüd sellevõrra kergem.
Mõelda vaid, et peaaegu pool sinu lapsepõlvest ongi juba möödas! Kas tõesti olen ma kaheksa aastat olnud ema? See on ühest küljest kõige loomulikum asi maailmas, teisest küljest… Täiesti uskumatu.
Aitäh, et sa oled olemas ja õpetad mind iga päev! Ootan järgmiseid aastaid, et sinuga koos kasvada!
