Ma nüüd ei ütle, et me Abikaasaga üldse ei oleks tülitsenud. Ikka oleme, omajagu. Aga just täpselt sellepärast, et mingid osad suhtest enam ei toiminud ja mingid iseloomujooned käisid üksteise juures kõvasti närvidele. Samas ei ole me kumbki kunagi arvanud, et teine pool oleks nõme tropp. Mina armastan teda ikka kogu südamest, lihtsalt praeguseks nagu parimat sõpra. Tema, ma usun, mind ka. Tõsi, et on iseloomujooni, mida me üksteise juures ei seedi, aga see ongi lihtsalt see, et MEIE omavahel ei sobi.
Nii et jah, tülitsetud on küll ka, samas oleme me ikkagi üldjoontes hästi läbi saanud, koos naernud ja naljatanud, rahulikult asju arutanud.
Eile jõudis asi nii kaugele, et Abikaasa kolis välja. Esialgu üürikasse – on küll ostmise plaan, aga see on suurem ja keerulisem otsus. Ühesõnaga mina ja kass jäime koju, laste põhikodu jääb ka siia. Mingit konkreetsemat jagamist praegu ei teegi, kohtuvad nii tihti, kuidas mõlemad pooled soovivad ja kõigile sobib. Rahalise ja juriidilise poole pealt on põhimõttelised kokkulepped olemas, aga ma ei kavatse neist enne blogis rääkida, kui oleme lõplikult otsustanud ja igasugused paberid allkirjastanud 😛
Igatahes, eile oli tõsiselt nii mõnus päev, et mõnusamat ei oskaks kohe tahtagi.
Poiss pidi minema trennikaaslastega jalkaturniirile, buss väljus hommikul kell kaheksa. Ma palusin Abikaasat, et tema hommikul Poisi ära saadaks, sest magasin praktiliselt terve laupäeva, õhtul hakkasin koristama ja öösel tegelesin programmeerimiskursusega… Ühesõnaga öösse venis see kõik ja teadsin, et olen nii vara hommikul väga väsinud.
Ärkasin aga ikkagi enne kaheksat (seitsmene äratus nädala sees on teinud oma töö), poolunes voodis kuulsin nende toimetamist – mõlemal oli hea tuju, nii mõnus oli kuulata.
Kui Abikaasa tagasi jõudis, ütles ta, et läheb vanaemale külla. Tema vanaema on alati olnud minu jaoks tema suguvõsa lemmikinimene (ühtlasi elab ta meile väga lähedal), nii et kiljusin: mina ka, mina ka. Ajasime siis Plika üles ja sõime mõnusasti vanaema juures hommikust.
Tagasi koju jõudes hakkasin mina koristama, Abikaasa pakkima. Pakkimise käigus tulid välja näiteks albumid tema lapsepõlvefotodega (mina teadsin alati täpselt, kus need olid :P) – vaatasid Plikaga neid. Sõbralikult jagasime toidulisandeid, maitseaineid, jääkuubikureste ja muud köögikappides leiduvat, samuti voodipesu ja rätikuid 😀
No ja kuskil enne kahte oligi kõik koos, auto maast laeni kraami täis. Plika läks temaga kaasa, mina sain kodus rahulikult edasi koristada. Vahepeal käisid nad hiinakas, tõid mulle ka sealt süüa. Kui Poiss tagasi jõudis, läks Abikaasa talle järele – meil oli kokkulepe, et lapsed jäävad õhtuks temaga. Mina koristasin kodus katkematult kuni poole viieni välja, siis oli täpselt parasjagu aega, et duši all käia ja bussijaama kiirustada.
Kaua oodatud külaline jõudis kohale 🙂 Ta pidi esialgu tulema oktoobri alguses, aga üsna viimasel minutil tuli ootamatu plaanimuutusega pooleteistnädalane koolitus Eestis, seega õnnestus üks öö enne seda koos veeta. Pidin täna üksi tööl olema, aga kui kolleeg asjast kuulis, pakkus, et ma võtaks päeva vabaks… Nii et pool päeva anti lisaks 🙂 Võrratu 🙂
Ja ma nüüd ei teagi, oleks ju jälle nii palju kirjutada, aga see tundub jällegi olevat ühe teise postituse teema.
Igal juhul – mul on nii hea meel, et me Abikaasaga nii hästi läbi saame. Ma pean nüüd tõesti tema bloginime ära muutma, sest noh… Ei ela ju enam isegi koos 😀 Aga samas 6. oktoobrini on veel aega, äkki senini võib olla ikka Abikaasa?
Mul on eriti hea meel selle üle, et ka tema kõrval on hetkel keegi. See on küll suhteliselt uus, nii et vara on veel mingeid järeldusi teha, aga nii vähe, kui ma sellest tean, tundub tegu olevat väga ägeda inimesega – nii et mul on rõõm suur ja hoian pöidlad pihus, et jääkski nii õigeks ja toredaks kui praegu tundub… Ühesõnaga, et jääks kestma.
Täna õhtul tegin esimest korda ise lasanjet – helistades kõigepealt Abikaasale, et temalt juhtnööre küsida 😀 Plika läks Abikaasale uude koju külla, Poiss mängis sõpradega väljas, mina toimetasin rahus omaette.
Õhtul tõi Abikaasa Plika koju, samuti õuest ära nööril kuivava voodipesu, mille olin sinna unustanud ja mis olekski muidu ööseks välja jäänud. Maitses lasanjet ja kiitis heaks, soovitas ainult järgmisel korral veisehakklihaga teha, sest seguhakklihaga jääb liiga rasvane. Tõsi, nüüd tuleb meelde küll 😛 Pannkooke toodi meile kah 😛
Nii see eluke siin veereb. Ma olen nii õnnelik ja elevil ja ootan põnevusega kogu ülejäänud elu.
Imeline! Kui lahkuminek nii sõbralik on…
Mul on ilmselt see ees. Homme läheme küll nõustaja juurde, aga ilmselt oleme hiljaks jäänud.
Aga tegelikult ma tahan teada, kuidas uusi inimesi kohatakse. Ma mõtlen, kuidas sellised sügavamad suhted tekivad? Tundub, et kõigil käib see nii kergelt, ma enda puhul arvan, et kui lahku läheme, siis üksi ma olengi (mis ei ole ilmtingimata halb).
Minul polnud 30+ vanuses üksikemana mingeid illusioone tuleviku suhtes. Kerget meelelahutust ja seksi õige tutvusringkonna puhul leiab, tõdesin ma, aga rohkemast isegi ei unistanud. Olin täitsa rahul mõttega, et elan edaspidi oma elu üksi ja enda reeglite järgi ning käin vahel Tallinnas meessoost isikutega meeldivalt aega veetmas.
Meestel on mu meelest praeguses vanuses valik tunduvalt parem – 30+ vallalisi naisi, kes pole veel Seda Õiget leidnud, on mu meelest tunduvalt enam ripakil, nii lastega kui lasteta 😛 Abikaasa kohtus oma kaaslasega Tinderi kaudu – no tema tutvus on nii uus, et ei tea, kas sügavamast suhtest veel rääkida saab. Üks teine äsja lahutanud hea tuttav kohtus samamoodi praeguse kaaslasega Tinderis ja neil on asi kohe täitsa tõsine. Mõlemad teisel ringil ja lastega, mõlemal selleks omad põhjused.
Mu enda kohtumise lugu oli aga täitsa uskumatu. No ma ise ka vahel siiamaani ei usu, et selline asi üldse võimalik on 😛 Aga sellest ma tahan ikkagi üks hetk pikemalt kirjutada, nii et ei spoili siin.
Kallis Tikker, ma enam-vähem kord kolme kuu jooksul vaatan ühteainsasse võõrasse blogisse ja nüüd, kus see kord oli Sinu blogi juures, sattusin sellisele imevahvale postitusele, mida pole üldse osanud oodata ega ka loota selles mõttes, et on aeg ikkagi hakata inimestel harjuma sellega, et suhetest pole vaja kümne küüne ja 32 hambaga kinni hoida.Välja arvatud võibolla majanduslikud põhjused, tegelikult, aga see on selline lahjake variant…
Ka minu mees on mu parim sõber ja kauge kaarega kõige lähedasem inimene, ta teeb mulle iga päev palju rõõmu ja kui me peaks otsustama lahku minna mis iganes põhjusel, siis läheme kindlasti täpselt samamoodi, üksteise eest hoolitsedes ja teineteise rõõmudele kaasa elades! 🙂
Õnnitlused, kallistused ja kiiduavaldused Sulle ja teile! <3
Ohh, kuidas see loo viimane lause mind praegu kõnetas ja isegi veits otsaette lajatas 🙂
“Ootan põnevusega kogu ülejäänud elu…”
Ma olen veits sõnatu nüüd, sest ma ei oska seda tunnet enda sees hästi kirjeldada. Miski keeras ennast minus lihtsalt 180 kraadi ringi.
Selliseid poste on mõnus lugeda. Mitte, et suhte lõppemine mingi rõõmus sündmus oleks aga lahku kasvamine on ilmselgelt etem kui pauguga lahkumine. Hingehaavade sügavus on ka ilmselgelt sel juhul teine.