Kapist välja
Paari päeva tagune vestlus Abikaasaga:
“Raudselt arvavad nüüd kõik, et ma leidsin uue mehe ja vahetasin su välja ja ainult sellepärast lahutame!”
“Kui keegi nii arvab, siis saada nad minu jutule.”
(Ehk siis Abikaasa tuli selle jutuga ammu enne seda, kui mina lõpuks nõusse jäin)
Täna hommikul maavalitsuses kabineti ukse taga:
“Surmade registreerimine ja lahutused – kui morbiidne!”
Hetk hiljem kabinetti sisenedes: “Surnud me veel ei ole, seega…”
(Ma olen üsna kindel, et ametnik EI hinnanud mu suurepärast huumorit)
Kuna ma olen tubli ettevalmistuja, oli riigilõiv makstud ja arvutis eeltäidetud ankeet välja prinditud. Nii et kuskil kümme minutit ja kõik.
6. oktoobril saab minust lahutatud naine 🙂
Me küll proovisime, kuni jõudsime, aga… Mingi hetk enam ei jõudnud. Ja niipea, kui olin lõpuks ära otsustanud, et tahan lahutust, hakkasid asjad juhtuma.
Olen seda kõike praeguseks nii pikalt protsessinud, et ei ole enam midagi uut. Kurbus oli ära. Nüüd on vaid elevus. Eks neid emotsioone tuleb kindlasti veel väga laial skaalal, aga hetkel on nii.
Pikemalt kirjutasin külalispostituses Ritsiku blogis. See oli puhtakujuline juhus, et ta palus mul sel teemal kirjutada – sisu pidi algul tulema üldisem ja muudetud detailidega, kirjutamise ajaks olime aga juhtumisi just lastele oma plaanid avalikuks teinud, polnud enam ühtki põhjust varjata. Seega kirjutasin täpselt nii, nagu asi on. Ritsik kommenteeris, et mu püsilugejad tunnevad ära ja ma vastasin – olen sellega arvestanud.
Kui ma ei eksi, siis kolmest kommentaarist kumas läbi äratundmine ja usun, et ehk oli rohkemgi neid, kes vaid lugesid ja adusid, aga sõna ei võtnud.
Eks ma kunagi kirjutan pikemalt. Üks lugu on lõppemas, teine juba alanud 🙂
