2021

Möödunud nĂ€dala söögist, ahjust ja uue nĂ€dala menĂŒĂŒst

Sel nĂ€dalal oli mul töörindel kolleegi asendamise tĂ”ttu hullumeelselt kiire ja söögitegemisega vĂ”tsin nii ladnalt kui vĂ€hegi sain. Samas siiski normaalselt sĂŒĂŒa tehes, mitte pelmeene sĂŒĂŒes 😀 Õnneks kolmekesi meil tihti jagub ĂŒhe Ă”htu söögist mitmeks pĂ€evaks ja Ă”nneks on Plika juba nii asjalik, et suudab iseseisvalt lihtsamad Ă”htusöögid valmis teha.

MenĂŒĂŒd sain tĂ€ielikult jĂ€rgida, sest mugavalt oli eelmisest pĂ€evast sööki alles just nendel pĂ€evadel, mille toidud ma vahele jĂ€tta tahtsingi. TĂ€psemalt siis kalatoidu (saime oma nĂ€dala kalaannuse ligi kilost lĂ”hefileest, mille Ă€kiliseks tegin) ja tomatisupi (sest soodushinnaga mozzarellat ei leidnud). Hmm, nii et sel nĂ€dalal jĂ€id tegemata nii taimetoit kui supp, kui ma nĂŒĂŒd hĂ€sti jĂ€rele mĂ”tlen. Nojah, juhtub 😀 VĂ€hemalt muus osas oli vaheldusrikas.

EsmaspĂ€eval tegin kanakarrit ja see oli tĂ”esti hea, teen kindlasti uuesti. Panen alati terve kĂŒĂŒslaugu (isegi kui retsept ĂŒtleb ĂŒks kĂŒĂŒs), kasutan alati 10% koort (ka siis, kui retseptis on piim vĂ”i vahukoor), petersell mulle ei maitse, seega jĂ€tsin Ă€ra, muus osas tegin suht tĂ€pselt retsepti jĂ€rgi. Plika ĂŒtles alguses, et nii hea ja lĂ”pus hakkas tal iiveldama. Millest, ei tea. Poiss ĂŒtles, et tĂ€itsa hea – ja tema suust on see kiitus 😀 Pilt ei tulnud just vĂ€ga apetiitne, aga noh… 😀 Riis on kollane, sest panin aurutajasse kurkumit 🙂

TeisipĂ€eval sĂ”ime pĂŒhapĂ€evaĂ”htust oasuppi, seega midagi lisaks ei kokanud.

KolmapÀeval tegi Plika brokoli ja singiga makaroni ahjuvormi. Talle endale maitses hÀsti, Poiss sÔi, aga vÀga ei hoolinud, mulle endale ootuspÀraselt brokoli selles koosluses eriti ei meeldinud. St toit oli ok ja sÔin meelsasti, aga brokolit sööksin tulevikus kuskil mujal kui pasta sees. Seda vormi jagus ka veel neljapÀevaks.

(olin just uue telefoni kĂ€tte saanud ja avastasin hiljem, et kaamera vaikimisi seadetes on pildil olev vesimĂ€rk… no sellist jaburust pole varem olnud :D)

Nii et mina tegingi sĂŒĂŒa esmaspĂ€eval ja siis alles reedel – luksus 😀 Reedeseks söögiks oli esialgu juba nĂ€dal varem menĂŒĂŒsse pandud vokitud veiseliha Korea moodi. Veist ma endiselt valmistada ei oska – maitsestasin vaid soolaga ja jĂ€i suht vintske. Samas kogu ĂŒlejÀÀnud kombo sees oli ta tĂ€itsa ok, ei rikkunud toitu kuidagi Ă€ra. TĆĄillit mul polnud, selle jĂ€tsin lihtsalt Ă€ra, isegi pulbrit unustasin panna. Mungube ka polnud, seega panin sĂŒgavkĂŒlmast selle asemel aedube ja herneid. Talisibula asemel rohelist sibulat. Palju sest algsest retseptist ĂŒldse alles jĂ€i? No ikka enam-vĂ€hem ju 😀 Serveerisin riisinuudlitega (pool 454g pakist). Ja teate, mis Poiss selle toidu kohta ĂŒtles? Jumalik! Tema suust sellist kiitust kuulda, ma olin ikka vĂ€ga ĂŒllatunud 😀 Soja ja meega kaste, nagu nĂ€ha, sobis meile kĂ”igile. ÜhesĂ”naga lĂ€heb ka kindlasti kordamisele, ainult veist tahaks jĂ€rgmine kord kuidagi paremini valmistada. Ja originaalretsepti jĂ€rgi mungubadega proovida.

Riisinuudlid on ĂŒldse meil jĂ€rjest suuremad lemmikud – saavad kiirelt valmis, maitsevad kĂ”igile ja sobivad suurepĂ€raselt igasugustesse Aasia hĂ”nguga toitudesse. Hiinakas on ju me suur lemmik.

Eile ma turule minna ei viitsinud ja otsustasin valmistada söögi kapis leiduvast. SĂŒgavkĂŒlmas on mul alati kana ja hakkliha, aga seda ka sulatada ei viitsinud. Kartuleid olin liiga palju koju toonud, need ju hakkavad kevadel kohe idanema. Lisaks oli kĂŒlmkapis aeguma hakkav hapukoor, mingi riivjuustutörts, ĂŒks muna, pisut peekonit ja kotike seeni (kui Maximasse satun, ostan neid alati lahtiselt suurema koguse, mĂ”nda aega peavad kĂŒlmkapis vastu, aga oli vaja Ă€ra kasutada). Sibul-kĂŒĂŒslauk on mul alati kodus olemas. Nii et pĂ€rast pisukest mĂ”tlemist praadisin pannil peekoni, kĂŒĂŒslaugu, sibula ja seened ning tegin kartulipudru – siis panin vĂ”itatud ahjuvormi kĂ”igepealt panni sisu, seejĂ€rel kartulipudru, lĂ”puks hapukoore ning muna segu, kĂ”ige peale riputasin riivjuustu. Nii pool tunnikest oli vist ahjus ja vĂ€ga hea sai. RÔÔsa koorega oleks muidugi hapukoorest parem olnud, aga polnud viga nii ka. Plikat nĂ€dalavahetusel eriti kodus polnud, tema seeni ei söö nagunii – Poiss sĂ”i ja ĂŒtles, et tĂ€itsa hea. SĂ”ime ka tĂ€na ja homseks lĂ”unakski veel jagub.

TĂ€na sĂ”ime Plikaga veel kahe peale Ă€ra paki edamame ube 😀 No nii head on need ikka! Ja nii imelihtne valmistada – lihtsalt viis minutit soolavees keeta ja valmis! Peab Rimist juurde ostma, loodetavasti see 2=4€ soodukas on endiselt.

RÀÀgin me ahjusaagast ka. NeljapĂ€eva Ă”htul tahtsin leiba kĂŒpsetada – kuna mul endal oli tööga megakiire, palusin Plikat, et too hapnenud taignaga edasi tegeleks. Seletasin kiirelt Ă€ra, mida, kuidas ja mis jĂ€rjekorras (ma ju kasutan suhkru asemel magustamiseks datleid, neist tuleb kivid eemaldada ja veidikese veega saumiksriga plödiks lasta – seega me leivategu on tavapĂ€rasest pisut erinev) ning ta sai suurepĂ€raselt hakkama. Panin leivad ahju, et see korraks sisse lĂŒlitada ja soojas kiiremini kerkiks – ja avastasin, et temperatuuri nupp pöörleb tĂ€iesti vabalt. Plika oli just tund varem kĂŒpsiseid teinud ja kĂ”ik oli korras… MĂŒstika. No mis meil muud ĂŒle jĂ€i, kui et lootsime parimat. Kergitasime leivad Ă€ra ja panime ahju sisse. Ja kujutad sa pilti, saime selle ahju parimad leivad 😀 Tavaliselt kĂŒpsetasin 20 minutit 225 kraadi ja 40 minutit 200 kraadi, siis vĂ”tsin leivad vormist vĂ€lja ja jĂ€tsin veel sooja ahju ööseks – vahel jĂ€id ikka seest pisut kleepuvad. Ei miskit hullu ja meil on nagunii harjumus leiba hiljem röstida. Seekord oli ahju “vaikimisi” temperatuur ĂŒle 200 kraadi – kui palju, ei oska hinnata, 225-250 vast. Leib sai poole tunniga ikka vĂ€ga krĂ”bedaks ja olin pisut mures, ega Ă€ra ei kĂ”rbe. 50 minuti pealt keerasin ahju kinni, vĂ”tsin leivad vormist vĂ€lja ja jĂ€tsin ööseks ahju. No ja super hea sai!

Igatahes sellise ahjuga ei ela 🙂 Meil on praeahi pea igapĂ€evases kasutuses – Plika kĂŒpsetab pidevalt, leiba teeme, vormiroogasid… See vĂ€ike ahi on mul alati pinnuks silmas olnud, vĂ€ikese pindalaga plaadile mahub vĂ€hem kĂŒpsiseid, miinimumtemperatuur on 100 kraadi… No ĂŒhesĂ”naga, ei olnud fĂ€nn. Olen alati unistanud normaalsest ahjust, aga see kapp, mida ma kangesti armastan ja vĂ€lja vahetada ei taha, selle sĂŒgavus on ainult 45cm ja kĂ”rgus 53cm. Ja mujal ka head ahju kohta pole.

Nii ma siis mĂ”tlesin, et mis nĂŒĂŒd teha. Viia praegune ahi kuskile parandusse? Kas on mĂ”tet?

Siis sĂŒvenesin miniahjude maailma ja avastasin, et neid on ikka VÄGA seinast seina. KĂ”ige pisemad nii imepisikesed, et ma ei tea, mida nendega tehakse 😀 Suht tĂŒĂŒtu oli neid jĂ€rjest lĂ€bi vaadata. JĂ€lgisin, et vĂ€lismÔÔdud oleks praegusega sarnased vĂ”i suuremad, aga see iseenesest ei andnud ka mingit pĂ”hjapanevat infot, sest ahju siseosa mÔÔtmed paljuski kĂ”ikusid. Tihti oli ahjude juures mĂ€rgitud maht – pakun, et me praegune on 30l vĂ”i 35l – aga ka see ei anna lĂ”plikku vĂ”rdlusmomenti, sest osade ahjude suur maht tuli kĂ”rguse arvelt, mis mulle mitte kĂ”ige vĂ€hematki ei andnud – mulle oli oluline just laius ja sĂŒgavus ehk ahju mahtuva plaadi suurus. Leidsin erinevaid variante, mille maht oli 40-60l, mĂ”tlesin neist midagi valida. Ja siis leidsin sellise – sobivas mÔÔdus JA temperatuur oli alates 40 kraadist… Ja oligi mĂŒĂŒdud 🙂 Lisaks on sel pöördĂ”hk ja aurupuhastus – kumbagi pole mul kunagi olnud. Ja kui vana ahju plaat oli 30x40cm, siis uuel ahjul ca 40x40cm. Tootja ise reklaamib seda 40 kraadi vĂ€rki kui jogurti tegemise programmi 😀 Andsin Plikale Kessu igiammust piimatoodete valmistamise postitust lugeda, ta on nĂŒĂŒd Ă€ksi tĂ€is ja tahab ka ise jogurtit teha. Minu jaoks on see 40 kraadi aga oluline leiva kergitamiseks – kui pliidi all on tuli, saan vormid sinna lĂ€hedusse sĂ€ttida, aga alati pole, vannitoa pĂ”randakĂŒte meil ka nii soe pole – nii et otse ahjus kergitada on minu jaoks ideaalne lahendus. Teen leiba tavaliselt Ă”htuti ja tihti jÀÀb kergitamine suht hilja peale, seega ei taha sellele tunde kulutada. NĂŒĂŒd ootan uut ahju nagu hingeĂ”nnistust 😀 Eeldatav tarne on 23. mĂ€rts ehk pĂ”himĂ”tteliselt tegin endale sĂŒnnipĂ€evakingi 🙂 NĂ€e, lingin tootja kodulehe infot ka.

Aga uue nĂ€dala menĂŒĂŒga on nii, et kuna pole kooli menĂŒĂŒd, millega arvestada, siis ĂŒtlen ausalt, et ma vĂ€ga ei viitsinudki midagi konkreetset paika panna. Kuna Ritsiku terviseklubi jĂ€rgmise nĂ€dala teema on kaunviljad, siis kogusin lihtsalt kokku kĂ”ik sobivad retseptid, mis mul varasemast salvestatud olid:

lÀÀtse-riisipihvid
oapallid
kikerherne-feta pihvid
tummine lÀÀtsesupp
tomatine kikerhernesupp

 

Karta on, et ainult pihvidest ja supist terve nĂ€dala Ă€ra ei ela ja kĂ”iki neid retsepte Ă€ra proovida ei jĂ”ua. Ühe supi noist kahest teeb kindlasti ja vĂ€hemalt kahed pihvid/pallid ka. Lisaks ostsin tĂ€na turul kĂ€ies soodsa hinnaga verivorsti, nii et tuleb ĂŒks verivorsti-ahjukartuli-praekapsa Ă”htu. KĂŒllap ma need me ahjus kuidagi valmis saan, peab lihtsalt rohkem jĂ€lgima ja vahepeal temperatuuri nulli keerama, et saaks veits jahtuda.

Nii et olemas on taimetoit, supp, kartul, riis… Mingi pasta mĂ”tlen jooksvalt lisaks ja midagi vĂ”iks riisinuudlitega teha… Kui liha vaja, siis hakkliha ja kanafilee on sĂŒgavkĂŒlmas olemas. No ja mingi kalatoidu vĂ”iks ju ikka ka plaani vĂ”tta. Aga vaatan jooksvalt, mul on praegu see luksus. PĂ€rast 2,5 kuud menĂŒĂŒ tegemist on “reeglid” nagunii juba pĂ€he kulunud ja arvestan nendega automaatselt 🙂

Eks siis annan nÀdala pÀrast aru, mis me tÀpselt sÔime.

Maaelust unistaja kÀsiraamat

Tuhnisin blogiarhiivis ja leidsin ĂŒles: 2007 suvel sattusin esimest korda Epu blogi lugema – see tekitas minus rahutust, vĂ€ga heas mĂ”ttes, palju mĂ”tteid ja soove. Ligi 14 aastat tagasi – jeerum, kui pikk aeg! Tahaks öelda, et tunnen ennast vanana, aga tegelikult ei tunne 🙂

Olen Epu elule lĂ€bi tema blogi ja raamatute ĂŒle kĂŒmne aasta kaasa elanud – ta on mind selle aja jooksul Ă”ige mitmes mĂ”ttes mĂ”jutanud ja inspireerinud.

Just Epp oli see, kes nakatas mind rohepisikuga. Too ĂŒlalmainitud postitus oli muideks esimene, mis sai mu blogis sildiks “öko”. Ei oleks ma toona osanud uneski ette kujutada, et seitse aastat hiljem saab minust ökopoe juhataja 🙂 Sellelt ametilt olen praeguseks kĂŒll edasi liikunud, aga roheline eluviis ja vastuvoolu ujumine on minusse nii sisse juurdunud, et teistmoodi ei oskaks ega tahakski.

Kuna minu jaoks on ÀÀretult pĂ”nevad vĂ€lismaal elavate eestlaste kogemused, olen suur Minu-sarja fĂ€nn ja kĂ€in Petrone Printi kodulehelt regulaarselt piilumas, mida uut on vĂ€lja tulnud, et ennast kĂ€rmelt raamatukogus jĂ€rjekorda panna. Epu elu kirjeldavad raamatud olen ka aegade jooksul kĂ”ik sisse ahminud – olgu need siis Ameerika-elust, reisidest vĂ”i lastekasvatusest… Ta lihtsalt oskab nii köitvalt kirjutada ja me maailmavaated klapivad. Nii et kui ma nĂ€gin “Meie taluelu”, siis muidugi oli mul kindel kavatsus see ka laenutada.

Laenutamiseni ma aga ei jĂ”udnudki, sain selle hoopis kingituseks 🙂 Ühtlasi oli see vĂ€ga pidulik hetk, mil esimest korda Ă”nnestus kellelgi saata mulle pakk PĂ€rnu turu uude fancysse valgesse Smartposti automaati. Kohe nii pidulik ja harras, et pidin sellest pilti tegema 😀

Epp kasvas ĂŒles maal – temal on lapsepĂ”lvemĂ€lestused vanaemast-vanaisast, maatööst, teismelisena rohimisest… Mina olen lĂ€bi ja lĂ”hki linnaplika. TĂ”si, koolieelikuna elasime koos vanaemaga vĂ€ikese puumaja korteris, kus oli aed… MĂ€letan nii hĂ€sti neid Ă”unapuid, marjapÔÔsaid, lillepeenraid… Aga mitte seda, et keegi oleks mulle midagi aiatööde kohta Ă”petanud. Kas siiski Ă”petati ja ma lihtsalt ei mĂ€leta? VĂ”imalik, aga pigem siiski fakt, et olin alles laps ja seal aias polnud nii palju teha, kui maal, seega sai vanaema ise hakkama. Kui kooli lĂ€ksin, kolisime viiekordsesse paneelikasse. Edasi arvutult ĂŒĂŒrikortereid erinevates linnades ja riikides.

Oma kodust unistades, toona veel ĂŒĂŒrikorteris, kirjutasin 2008 jĂ”ulude ajal nĂ€iteks selle postituse. Veel mĂ”ned ĂŒĂŒrikorterid ja aastad hiljem Ă”nnestus lĂ”puks osta oma kodu. No ei tea, mis sundis meid renoveeritud korteri asemel valima renoveerimist vajavat majaosa. Õigemini tean kĂŒll. See oli lihtsalt NII NUNNU maja (kollane puumaja! punase katusega!) ja nii mĂ”nusa koha peal ja nii mĂ”nusa aiaga… Ainult et lapsed olid vĂ€ikesed, aega ja raha oli vĂ€he, mingit aiatöö kogemust mul polnud… Nii ei tulnud miskit vĂ€lja ei renoveerimisest ega potipĂ”llundusest. SÀÀsturemonti muidugi tegime, aias lĂ€bi hĂ€da muru niitsime, esimestel aastatel sai maasikaid, Ă”unu-sĂ”straid-tikreid-vaarikaid ja pĂŒsililli jagus aias kuni lĂ”puni. Ma armastasin seda maja kogu sĂŒdamest, sel oli tohutult potentsiaali – mis kĂ”ik oleks vĂ”inud olla, kui oleks olnud finantsi see korda teha… Ma armastasin seda aeda kogu sĂŒdamest ja veetsin seal lugematul hulgal Ă”ndsaid tunde vĂ”rkkiiges raamatut lugedes. Aga jah, ma ei jĂ”udnud kunagi selleni, et ma oleks tolles aias midagi reaalselt planeerinud, ĂŒmber teinud, kasvatanud… See oli minu jaoks pĂ€ris suur (1600-ruudune krunt, mida jagasime naabritega) ja kĂ€is pisut ĂŒle jĂ”u. Ma lihtsalt ei osanud kuskilt pihta hakata ja nii jĂ€igi kĂ”ik vanamoodi.

PĂ€rast lahutust pidasin alguses plaani renoveerimine ĂŒksinda ja laenu abiga ette vĂ”tta, aga liiga mahukas oli see kĂ”ik ning pÀÀdis hoopis kodu mĂŒĂŒgiga, misjĂ€rel hakkasin otsima renoveeritud korterit… Vahepeal oli tekkinud Kaaslane ja kuidagimoodi juhtus, et ostsin jĂ€rgmise renoveerimist vajava maja 😀 Sealgi oli nunnu aed, kus ma ei jĂ”udnud tol esimesel suvel midagi teha, sest kogu aur lĂ€ks kolimisele ja renoveerimiskatsetustele. Nood olid aga niivĂ”rd vaevarikkad, et andsin pool aastat hiljem alla ja vahetasime tolle elamise hoopis renoveeritud maja vastu. Viimane asub praktiliselt kesklinnas ning “aed” on pigem Ă”ueala – terrass, murulapike ja lillepeenar.

Kui tĂ€nulik ma olen, et me jĂ”udsime vahetult enne koroonat uude koju kolida! Kuidas see imeline kodu on mind viimase aasta jooksul mĂ”istusel hoidnud ja aidanud hakkama saada nii koroona kui Kaaslase pika haiglas olekuga… Siin elamine on praegusel hetkel meile nii Ă”ige.

Aga… AGA… Kuidas ma tunnen puudust aiast! PÄRIS aiast privaatsuse, Ă”unapuude, marjapÔÔsaste, peenarde, muru ja vĂ”rkkiigega… Hommikusest linnulaulust…

Lohutan ennast sellega, et kuna too PÄRIS aed kĂ€is ĂŒle jĂ”u, on praegune maalapike tĂ€pselt paras harjutamiseks. Ok, linnulaulu on vĂ€he, puid-pÔÔsaid siia ei mahuta ja privaatsusega on kehvasti, aga muru on, peenar on, vĂ”rkkiik saab olema.

Veebruari lĂ”pus tulid ju imelised kevadiselt soojad ilmad. Tolsamal pĂ€eval, mille Ă”htupoolikul sain pakiteate, olin kĂ€inud lĂ”una paiku aias – vaadanud nukralt ringi ja tĂ”denud, et isegi selle pisikese lapikese peal olin lasknud kĂ”igel kĂ€est minna – kogu selles koroonamöllus kulus aeg mujale, kolimisjĂ€rgselt oli kodus seeski nii palju teha, Ă”ue lihtsalt ei jĂ”udnud. Ega seal palju teha polnudki, aga nĂŒĂŒd kevadel kĂŒll tĂ”desin, et ilmselt oleks pidanud nii ĂŒht kui teist kĂ€rpima… VĂ”i lihtsalt ĂŒles vĂ”tma. VĂ”i tuppa tooma. ÜhesĂ”naga vaatasin seda raagus lillepeenart koos eelmise aasta taimejÀÀnustega – toimetasin ja puhastasin natuke ning mĂ”tlesin, et mul pole aimu ka, mis taimed need on, millal ja mida oleks pidanud nendega tegema… KĂ”ik see aianduse vĂ€rk. Mitte et ma ei tahaks teha, aga ma lihtsalt ei tea, mida teha 😀 VĂ”i kui tean mingit murdosa, jÀÀb see ka lĂ”puks tegemata, sest ĂŒlejÀÀnut ei tea ja tundub, et pole vahet 😀 Muude teemade kohta on lihtsam ennast netist lugedes harida, aga kui sul on juba ees aed mingite taimedega, mille nimesidki sa ei tea, siis… Jah.

NĂ€ed, see hunnik oli mu selle aasta esimese aiatöö tulemus 😀 Siiani on seal aias 😀 NĂŒĂŒdseks lume all 😀

ÜhesĂ”naga just siis, kui ma olin nĂ€pud sel aastal esimest korda mullaseks saanud ja aiamĂ”tteid mĂ”elnud, tuligi pakiteade – nagu vastuseks mu palvetele – nojah, pigem kĂŒll mĂ”tetele ja soovidele. Nii et kohe samal Ă”htul ma lugema hakkasin ja tubli kolmandiku ka lĂ€bi sain.

Ainult et siis lĂ€ks ilm tagasi talviseks. Imeline valge talv on olnud, ĂŒldse ei eita… Aga see kevade hĂ”ng oli nii mĂ”nus, et lume naasmine tekitas puhast trotsi… Mis siis, et oli ikka ilus ja valge.

Niisiis ilm tekitas trotsi ja lugemine ei edenenud. Vahele lugesin krimi, panin puslet, töötasin nĂ”rkemiseni… Natuke ikka lugesin ka, aga vĂ€he. No ja eile siis, pĂ€rast pingelise töönĂ€dala lĂ”ppu, nautisin pikka rahulikku hommikut ja neelasin ĂŒlejÀÀnud raamatu ĂŒhekorraga.

Ja teate, kui hea meel mul on, et ma seda raamatut ei laenutanud, vaid see on pĂ€ris minu oma ja jÀÀbki mu riiulisse! Minu, aiandusvĂ”hiku jaoks, on seal nii palju kasulikku infot – saan igal ajal uuesti ĂŒle lugeda / jĂ€rele vaadata / meelde tuletada. Seal on lĂ”pus isegi teemade register – kĂ”ik, millest raamatus rÀÀgitud, on tĂ€hestikulises jĂ€rjekorras Ă€ra toodud, nii et mis iganes parajasti huvitab, ei pea tervet raamatut lĂ€bi lehitsema, leiab vĂ€ga kiirelt.

Kui Epu elu, maaelu ja aiandus ĂŒldse huvi ei paku, siis ei ole seda raamatut ilmselt mĂ”tet lugeda 😀 Kui aga mĂ”ni neist teemadest kĂ”netab, siis soovitan soojalt.

Hetkel lugesin seda kĂŒll peamiselt nagu ajaviitekirjandust. Raamat on ĂŒles ehitatud kirjavahetuse stiilis – ĂŒlekaalus on praktilised teadmised ja nipid, aga see kĂ”ik on ikkagi sellises… Elulises ja pisut ilukirjanduslikus kastmes. Taimetarkused ja loomatarkused, filosoofilised mĂ”tisklused ja eraelu, kĂ”ik lĂ€bisegi.

Hoolimata sellest, et ma olen möödunud 10+ aasta jooksul olnud aiapidamises vĂ”rdlemisi kĂ€pradlik, on mul ikka ĂŒks ja seesama jonnakas unistus. Ehitada kuskile looduskaunisse privaatsesse kohta vĂ”imalikult iseseisvalt majandav pĂ€kapikumajake, elada keset loodust seitsme kassiga, kes saavad nii palju Ă”ues kĂ€ia, kui tahavad… KĂ”igi puude, pÔÔsaste ja peenardega, mis oleks aga vĂ”imalikult targasti planeeritud, laisale aednikule sobivalt… VĂ”ib-olla vĂ”taks isegi mĂ”ned kanad, no natuke nagu lemmikloomadena, nagu Kanada Anul – sest mune meil kulub. Kus privaatsust oleks nii palju, et vĂ”iks soovi korral alasti Ă”ues jalutada 😀 Et mets oleks jalutuskĂ€igu kaugusel.

Praegu on mul mu imenunnu kodu kesklinna lĂ€hedal ja see aialapike, kus kĂ€tt harjutada. KĂŒmne aasta pĂ€rast, kui lapsed pesast vĂ€lja lendavad, vĂ”ib mĂ”elda, kas nĂŒĂŒd on see pĂ€kapikumajakese ehitamise aeg? VĂ”i on vahepeal veel reisimise ja vĂ€lismaal elamise aeg? Epp kirjutab, kuidas ta on muutunud jĂ€rjest eraklikumaks ja reisida enam ei soovi… No ta on seda ka omajagu teinud. Mul on puhta reisimata 🙂 Ja samas, me praeguses koroona-perioodis – kes teab, mis tulevikus ĂŒldse saab?

Ühelt poolt ma tahan nii vĂ€ga reisida, sĂ”pradega kohtuda, igasugu ĂŒritustel kĂ€ia… Teisest kĂŒljest vajan ma vĂ€ga rahulikku omaette olemise aega. Eraklikkus sobib mulle ka imehĂ€sti 🙂 Kui kĂ”rval on pere ja kassid, on juba suurepĂ€rane. MĂ”nusast kodust polegi vaja palju Ă€ra kĂ€ia. Nii et olgu, mis on, elu on ilus.

Kaks kolmandikku elust on veel ees, kĂŒllap jĂ”uab kĂ”ike 🙂

Ma kadestan Epu hoogsat pealehakkamist ja katsetamise himu. Tema jaoks tundub see pĂ”nev – proovib, mis vĂ€lja tuleb. Minu jaoks on aiandus nii vÔÔras teema, et ma tahaks sellega tegeleda kĂŒll, AGA ma tahaks alustuseks vĂ”imalikult tĂ€pseid juhiseid vĂ”imalikult lihtsa ja lollikindla tulemuse saavutamiseks. Mingit katsetamise himu mul hetkel veel pole. Nii hea oleks, kui keegi tuleks ja Ă”petaks, et nĂ€e, siin on see ja siin too, siin tee nii ja seal naa. Mingil pĂ”hjusel pole ma siiani aias nii suutnud, et hakkan kuskilt otsast pihta ja vaatan, kuhu vĂ€lja jĂ”uan… Eriti kuskile pole jĂ”udnud. Tahaks kĂ”igepealt nĂ€ha tervikut, et oleks plaan… Aga ka seda plaani pole ma seni suutnud teha 😀

Mul oleks muidugi vĂ”imalus praegusel lapikesel plats puhtaks lĂŒĂŒa ja nullist alustada, aga siin on kindlasti asju, mis vĂ”iks jÀÀda. Aga mis need tĂ€pselt on, pole aimugi 😀 Nii olen ma oma erinevates aedades aastaid mĂ”elnud ja nii pole ma aastaid midagi teinud 😀 Siin on ruumi vĂ€he, tuleb hoolikalt lĂ€bi mĂ”elda. Ühe kastpeenra potipĂ”llunduse jaoks tahaks teha – ja lillepeenar vĂ”iks olla vĂ”imalikult lihtsate ja lollikindlate pĂŒsikutega, mis Ă”itsevad lĂ€bi suve ja mida ei peaks talveks vĂ€lja kaevama ega tuppa tooma. KĂ”lab lihtsalt, eks? 😀 Üldse ei ole mu jaoks. Üks peenar mul on, aga selle sisu on ebamÀÀrane. Kui keegi aiatark soovib PĂ€rnus mu Ă”petajaks tulla, siis kirjuta mulle, annan aadressi 😀

Aga jah, see raamat… Kuna praegusel hetkel ma veel maale ei koli, on see minu jaoks just seda – maaelust unistaja kĂ€siraamat. KĂŒll aga saan sealt nii ĂŒht kui teist praktilist juba praegu aias Ă€ra kasutada. Tulevikus kindlasti rohkem 🙂

Mind vĂ€ga huvitab, mida arvavad sellest raamatust need, kes aianduse, koriluse ja/vĂ”i loomapidamisega rohkem sina peal. Kui palju oli teile Ă€ratundmisrÔÔmu, kui palju uut infot? VĂ”i oli kĂ”ik juba teada? Ma oma raamatu laenutan tegelikult ka kohe vĂ€lja jĂ€rgmisele lugejale, kes on minust aianduse rindel tunduvalt asjalikum (HAHA, selleks pole muidugi just palju vaja) – vaatame, mis tema enda jaoks vĂ€lja nopib 😛

LĂ”petuseks aga ĂŒks vĂ€ljavĂ”te raamatust – selle lĂ”igu teist poolt lugedes pugistasin mĂ”nuga naerda:

Ehkki mul pole praegusel hetkel mingeid suuremaid loomapidamisplaane, oli kogu sellest laudamajandusest nii vahva lugeda.

Eesti krimi lainel

Eelmisel nĂ€dalavahetusel lĂ€bi loetud krimkad, millest nĂŒĂŒd lĂ”puks lĂŒhidalt muljetada jĂ”udsin. LĂ”petasin viimase raamatu ööl vastu esmaspĂ€eva ja ei jaksanud kohe gruppi kirjutada – jĂ€rgnes tĂ€iesti hullumeelne töönĂ€dal, mil ma ei jaksanud Ă”htuti peaaegu ĂŒldse lugeda. NĂŒĂŒd on juba jĂ€rgmine raamat loetud ja arvustamist ootamas… Aga vanad vĂ”lad tuleb ometigi enne Ă€ra klaarida.

Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sari: “Kas keegi kuuleb mind”, “Kommionu”, “Jenny Dahlgren”, “Lumehaldjas” (TĂ€napĂ€ev 2017-2020, kĂ”ik ca 300lk)

Lugesin Rebecca Lindebergi sarja esimese raamatu “Enne kui on hilja” umbes kuu aega tagasi, siis jĂ€i jupp pausi – kuniks ma veebruari lĂ”pus raamatukokku riiulite vahele uitama sattusin ja ĂŒlejÀÀnud osad endaga kaasa haarasin. No ja siis polnud muidugi muud, kui ĂŒhe nĂ€dalavahetusega kĂ”ik neli tĂŒkki sisse ahmida – alustades reede Ă”htul, lĂ”petades pĂŒhapĂ€eva öösel kell kaks 😃

Minu arust lĂ€ks see sari iga osaga jĂ€rjest paremaks. Olen nĂ”us, et Eesti krimi pole ikkagi pĂ€riselt vĂ”rreldav vĂ€ljamaa omaga, aga mu arust igati tempokad ja pĂ”nevad raamatud. Kuriteod on jĂ”hkrad, aga selle Ă”nneks elab ĂŒle, need kirjeldused katsun lihtsalt kĂ€hku Ă€ra unustada, ei istu selline asi. Edasi on juba tĂ€itsa harilik detektiivitöö ja ohtralt inimsuhteid.

Suhteliinide koha pealt ma ehk veidi nuriseks. MĂ”ned, nt Maria oma, meeldisid hĂ€sti, aga peategelase enda oma… Mu arust pisut veidralt oli see kĂ”ik ĂŒles ehitatud ja lĂ”pplahendus selle poole pealt mu jaoks ka pisut ebausutav. Ma detailidesse ei saa ju siin minna, et mitte lugenutele ette Ă€ra rÀÀkida – aga need, kel sari lĂ€bi, kuidas teile tundus? JĂ€ite rahule vĂ”i ei?

Igatahes, rohkem kaasaegset Eesti krimi, palun! Ketlin Priilinn vĂ”iks kasvĂ”i ise uue sarja ette vĂ”tta 😃 Pauts on mul ka kĂ”ik lĂ€bi… Ei teagi, mis jĂ€rgmiseks. VĂ”i noh, vĂ”tsin vahelduseks Norra krimi, pole veel kindel, kuidas Harry Hole mulle istub 🙂

Kuna arvustus sai nĂ€dal aega hiljem kirjutades teadagi lĂŒhikesevĂ”itu, siis palun vĂ€ga, selle tasakaalustamiseks vĂ€hemalt ohtralt kassipilte 😀

Tanja “Milles on sĂŒĂŒdi taburet?”

Lugemise vĂ€ljakutse grupi postitus 1. mĂ€rtsi Ă”htust… Õigemini siis 2. mĂ€rtsi varahommikust 😀

Tanja “Milles on sĂŒĂŒdi taburet?” (Pilgrim 2020, 240lk)

Mina, pĂ€rast eile antud lubadust peale kella kĂŒmmet Ă”htul ekraane mitte tarbida ja hiljemalt keskööl magama minna: nĂ€ed, kui tubli ma olen, panin kell kĂŒmme arvuti kaane kinni, alustan nĂŒĂŒd raamatuga ja lĂ€hen varsti magama. Mina keskööl: no ei saa veel kuidagi kĂ€est panna, loen naaatukene veel. Mina kell ĂŒks: lĂ€ks trumm, mingu ka pulgad – loen siis juba lĂ”puni. Mina kell kaks: nii, raamat lĂ€bi, nĂŒĂŒd peab arvustuse ka kohe esimese emotsiooni pealt Ă€ra kirjutama 😂

Mulle on Tanja alati vĂ€ga meeldinud, samas ei teadnud ma temast tegelikult suurt midagi. No Eurovisioon ja nĂ€osaade ja… KĂ”ik 😃 Ma nimelt pole ca 10-15 aastat praktiliselt ĂŒldse telekat vaadanud ega uudiseid jĂ€lginud – sarju vaatan vahel netist, paar nĂ€osaate hooaega olen samamoodi Ă€ra vaadanud, uudiseid satub vahel ette nt FB feedi kaudu, aga ise neid otsimas ja lugemas ei kĂ€i.

Nii et ma alustasin selle raamatu lugemist peaaegu puhtalt lehelt. Ja muidugi pidin kuulama-vaatama lugemise vahele ohtralt Tanja loomingut.

No ja ta on ikka nii ĂŒtlemata vinge naine! See sĂ€ra, see optimism, see esinemisrÔÔm, see töökus, see enda ĂŒle naermise oskus! Ja see lihtsus! No tĂ€iega Ă€ge inimene! Raamat oli ka mĂ”nusasti kirja pandud – kuna ma tema elust suurt midagi ei teadnud, siis oli kĂ”iksugu pĂ”nevaid arenguid, millele kaasa elada. Kulmineerus kenasti, nagu Ă”nneliku lĂ”puga raamatud ikka. Epiloog oli koroonahĂ”nguline, aga ka nii toredalt positiivse noodiga. Ma olen tĂ€iesti kindel, et Tanja jĂ”uab jĂ€rgmiste aastakĂŒmnete jooksul veel lugematul arvul vingeid asju korda saata ja et nendest unistustest, millest ta raamatu lĂ”pus rÀÀgib, tĂ€ituvad oi kui paljud.

Kurtsin siin just, kuidas terve veebruar sattus olema lugemise mĂ”ttes selline jupitamine, et ĂŒhe raamatu lugemiseks lĂ€ks terve nĂ€dal… No mĂ€rts algas tĂ€pselt sel kombel, nagu mulle kĂ”ige rohkem meeldib: raamatut neelates, sest ei suuda kĂ€est panna. Kui see kell ainult vĂ€hem oleks… Äratus on ikka seitsmest… 😃

MÀrtsi eesmÀrgid, tÀpsustatud

Nii, kuu esimene nĂ€dal möödas, seega kirjutasin punktid pisut tĂ€psemalt lahti ja lisasin boldis teksti 😀 😀 😀

  • kĂ€in iga pĂ€ev vĂ€ljas, kui töökoormus ei tapa
  • kĂ€in iga pĂ€ev tĂ€is vĂ€hemalt 10 000 sammu, kui ilm on nii soe, et jalutamine on mĂ”nus
  • teen iga tööpĂ€eva hommikul tiibetlasi
  • kĂ€in vĂ€hemalt kolm korda nĂ€dalas jooksmas, kui ilm on selleks sobilik
  • kui ilmad lĂ€hevad soojemaks, katsetan hommikust jooksmist enne tööpĂ€eva algust
  • panen igapĂ€evaselt kirja kĂ”ik, mida ma söön
  • katsun igal tööpĂ€evale eelneval Ă”htul alates kella kĂŒmnest ekraanivabalt hakkama saada – kui tĂ”esti ei saa, siis kasutan kindlalt sinise valguse prille
  • katsun igal tööpĂ€evale eelneval Ă”htul hiljemalt kell 11 voodisse minna
 tegelikult, kui on ikka all huvitav raamat, siis vĂ”in ju kauem ka diivanil lugeda
 ĂŒhesĂ”naga tahaks mingil enam-vĂ€hem kindlal ajal magama minna ja mitte liiga kaua ĂŒleval olla

Ehk et… Ühel pĂ€eval sain 10 000 sammu tĂ€is, siis lĂ€ks vastikult kĂŒlmaks. Sellest tulenevalt pole ka jooksma jĂ”udnud. Asendan jĂ€rgmine nĂ€dal kolleegi, aga mu enda töökoormus tĂ”usis ka ootamatult, Murphy – seega ma ei julge jĂ€rgmiseks nĂ€dalaks ĂŒldse mitte midagi lubada. Tiibetlasi teen, aga nĂ€dalavahetusel ei viitsi. Kui jĂ€rgmisel hommikul on vaja vara Ă€rgata, katsun norm ajal magama saada, aga reede ja laupĂ€eva Ă”htul lugesin vastavalt kaheni ja kolmeni 😀 Samas tĂ€na tĂ”usin plaanipĂ€raselt kell kĂŒmme, mitte ei pÔÔnanud lĂ”unani, nii et praegu olen kenasti vĂ€sinud. Magama muidugi enne ei saa, kui ĂŒks raamat lĂ€bi loetud 😀

Mille ĂŒle mul on vĂ€ga hea meel – et nĂ€dalavahetusel sain suurema osa fotomajandusest Ă€ra blogitud. Ootel on vaid mĂ€rtsi raamatud ja kassid, ĂŒks pusle, mille tĂ€na Ă”htul lĂ”petasin ja suvalised pildikesed, millest tuleb ĂŒks koondpostitus. NĂ€dala jooksul loodan nendega ka ĂŒhele poole saada.

MĂ”tlesin katsetada raamatuarvustustega nii, et sellest kuust ikkagi panen lugemise vĂ€ljakutse gruppi kirjutatud tekstid jooksvalt blogisse ka, mitte ei kopeeri kĂ”iki kuu lĂ”pus. Nii saan “kassid ja raamatud” pilte illustratsiooniks panna ja ĂŒldse on kogu infovoog hajutatum. Eks vaatame, kuidas vĂ€lja tuleb. Mul on ĂŒhest mĂ€rtsi alguse raamatust postitus vaja teha, nĂ€dalavahetusega loetud sarja neljale raamatule tuleb ĂŒhine postitus, siis on mul veel ĂŒks raamat pooleli ja lisaks veel ĂŒksteist raamatut lugemist ootavas virnas…

Mida ma igapÀevaselt söön, olen isegi suutnud senini enam-vÀhem adekvaatselt kirja panna. Ma pole ainult kindel, mis vormis ja kui tihti ma neid andmeid blogis edastama peaks.

LĂ”petuseks lihtsalt ĂŒks harilik hetk meie igapĂ€evaelust 😀

Plika auks peab ĂŒtlema, et ĂŒsna kiirelt ta alla jĂ”udis ja mulle tee serveeris 😀 Ma ise sain ennast laua taga nii palju keerata, et Ă”nnestus mĂ”ned puud ahju juurde panna, aga nurga tĂ”ttu oli jĂ”udu vĂ€hevĂ”itu, nii et ka selle pidi Plika Ă€ra lĂ”petama 😀 KASSI ei saa ometigi segada, eksju…

Scroll to Top