2021 – Page 5 – Tikri blogi

Möödunud nädala söögist, ahjust ja uue nädala menüüst

15/03/2021 / kööginurk, nädala menüü / 2 Comments

Sel nädalal oli mul töörindel kolleegi asendamise tõttu hullumeelselt kiire ja söögitegemisega võtsin nii ladnalt kui vähegi sain. Samas siiski normaalselt süüa tehes, mitte pelmeene süües 😀 Õnneks kolmekesi meil tihti jagub ühe õhtu söögist mitmeks päevaks ja õnneks on Plika juba nii asjalik, et suudab iseseisvalt lihtsamad õhtusöögid valmis teha.

Menüüd sain täielikult järgida, sest mugavalt oli eelmisest päevast sööki alles just nendel päevadel, mille toidud ma vahele jätta tahtsingi. Täpsemalt siis kalatoidu (saime oma nädala kalaannuse ligi kilost lõhefileest, mille äkiliseks tegin) ja tomatisupi (sest soodushinnaga mozzarellat ei leidnud). Hmm, nii et sel nädalal jäid tegemata nii taimetoit kui supp, kui ma nüüd hästi järele mõtlen. Nojah, juhtub 😀 Vähemalt muus osas oli vaheldusrikas.

Esmaspäeval tegin kanakarrit ja see oli tõesti hea, teen kindlasti uuesti. Panen alati terve küüslaugu (isegi kui retsept ütleb üks küüs), kasutan alati 10% koort (ka siis, kui retseptis on piim või vahukoor), petersell mulle ei maitse, seega jätsin ära, muus osas tegin suht täpselt retsepti järgi. Plika ütles alguses, et nii hea ja lõpus hakkas tal iiveldama. Millest, ei tea. Poiss ütles, et täitsa hea – ja tema suust on see kiitus 😀 Pilt ei tulnud just väga apetiitne, aga noh… 😀 Riis on kollane, sest panin aurutajasse kurkumit 🙂

Teisipäeval sõime pühapäevaõhtust oasuppi, seega midagi lisaks ei kokanud.

Kolmapäeval tegi Plika brokoli ja singiga makaroni ahjuvormi. Talle endale maitses hästi, Poiss sõi, aga väga ei hoolinud, mulle endale ootuspäraselt brokoli selles koosluses eriti ei meeldinud. St toit oli ok ja sõin meelsasti, aga brokolit sööksin tulevikus kuskil mujal kui pasta sees. Seda vormi jagus ka veel neljapäevaks.

(olin just uue telefoni kätte saanud ja avastasin hiljem, et kaamera vaikimisi seadetes on pildil olev vesimärk… no sellist jaburust pole varem olnud :D)

Nii et mina tegingi süüa esmaspäeval ja siis alles reedel – luksus 😀 Reedeseks söögiks oli esialgu juba nädal varem menüüsse pandud vokitud veiseliha Korea moodi. Veist ma endiselt valmistada ei oska – maitsestasin vaid soolaga ja jäi suht vintske. Samas kogu ülejäänud kombo sees oli ta täitsa ok, ei rikkunud toitu kuidagi ära. Tšillit mul polnud, selle jätsin lihtsalt ära, isegi pulbrit unustasin panna. Mungube ka polnud, seega panin sügavkülmast selle asemel aedube ja herneid. Talisibula asemel rohelist sibulat. Palju sest algsest retseptist üldse alles jäi? No ikka enam-vähem ju 😀 Serveerisin riisinuudlitega (pool 454g pakist). Ja teate, mis Poiss selle toidu kohta ütles? Jumalik! Tema suust sellist kiitust kuulda, ma olin ikka väga üllatunud 😀 Soja ja meega kaste, nagu näha, sobis meile kõigile. Ühesõnaga läheb ka kindlasti kordamisele, ainult veist tahaks järgmine kord kuidagi paremini valmistada. Ja originaalretsepti järgi mungubadega proovida.

Riisinuudlid on üldse meil järjest suuremad lemmikud – saavad kiirelt valmis, maitsevad kõigile ja sobivad suurepäraselt igasugustesse Aasia hõnguga toitudesse. Hiinakas on ju me suur lemmik.

Eile ma turule minna ei viitsinud ja otsustasin valmistada söögi kapis leiduvast. Sügavkülmas on mul alati kana ja hakkliha, aga seda ka sulatada ei viitsinud. Kartuleid olin liiga palju koju toonud, need ju hakkavad kevadel kohe idanema. Lisaks oli külmkapis aeguma hakkav hapukoor, mingi riivjuustutörts, üks muna, pisut peekonit ja kotike seeni (kui Maximasse satun, ostan neid alati lahtiselt suurema koguse, mõnda aega peavad külmkapis vastu, aga oli vaja ära kasutada). Sibul-küüslauk on mul alati kodus olemas. Nii et pärast pisukest mõtlemist praadisin pannil peekoni, küüslaugu, sibula ja seened ning tegin kartulipudru – siis panin võitatud ahjuvormi kõigepealt panni sisu, seejärel kartulipudru, lõpuks hapukoore ning muna segu, kõige peale riputasin riivjuustu. Nii pool tunnikest oli vist ahjus ja väga hea sai. Rõõsa koorega oleks muidugi hapukoorest parem olnud, aga polnud viga nii ka. Plikat nädalavahetusel eriti kodus polnud, tema seeni ei söö nagunii – Poiss sõi ja ütles, et täitsa hea. Sõime ka täna ja homseks lõunakski veel jagub.

Täna sõime Plikaga veel kahe peale ära paki edamame ube 😀 No nii head on need ikka! Ja nii imelihtne valmistada – lihtsalt viis minutit soolavees keeta ja valmis! Peab Rimist juurde ostma, loodetavasti see 2=4€ soodukas on endiselt.

Räägin me ahjusaagast ka. Neljapäeva õhtul tahtsin leiba küpsetada – kuna mul endal oli tööga megakiire, palusin Plikat, et too hapnenud taignaga edasi tegeleks. Seletasin kiirelt ära, mida, kuidas ja mis järjekorras (ma ju kasutan suhkru asemel magustamiseks datleid, neist tuleb kivid eemaldada ja veidikese veega saumiksriga plödiks lasta – seega me leivategu on tavapärasest pisut erinev) ning ta sai suurepäraselt hakkama. Panin leivad ahju, et see korraks sisse lülitada ja soojas kiiremini kerkiks – ja avastasin, et temperatuuri nupp pöörleb täiesti vabalt. Plika oli just tund varem küpsiseid teinud ja kõik oli korras… Müstika. No mis meil muud üle jäi, kui et lootsime parimat. Kergitasime leivad ära ja panime ahju sisse. Ja kujutad sa pilti, saime selle ahju parimad leivad 😀 Tavaliselt küpsetasin 20 minutit 225 kraadi ja 40 minutit 200 kraadi, siis võtsin leivad vormist välja ja jätsin veel sooja ahju ööseks – vahel jäid ikka seest pisut kleepuvad. Ei miskit hullu ja meil on nagunii harjumus leiba hiljem röstida. Seekord oli ahju “vaikimisi” temperatuur üle 200 kraadi – kui palju, ei oska hinnata, 225-250 vast. Leib sai poole tunniga ikka väga krõbedaks ja olin pisut mures, ega ära ei kõrbe. 50 minuti pealt keerasin ahju kinni, võtsin leivad vormist välja ja jätsin ööseks ahju. No ja super hea sai!

Igatahes sellise ahjuga ei ela 🙂 Meil on praeahi pea igapäevases kasutuses – Plika küpsetab pidevalt, leiba teeme, vormiroogasid… See väike ahi on mul alati pinnuks silmas olnud, väikese pindalaga plaadile mahub vähem küpsiseid, miinimumtemperatuur on 100 kraadi… No ühesõnaga, ei olnud fänn. Olen alati unistanud normaalsest ahjust, aga see kapp, mida ma kangesti armastan ja välja vahetada ei taha, selle sügavus on ainult 45cm ja kõrgus 53cm. Ja mujal ka head ahju kohta pole.

Nii ma siis mõtlesin, et mis nüüd teha. Viia praegune ahi kuskile parandusse? Kas on mõtet?

Siis süvenesin miniahjude maailma ja avastasin, et neid on ikka VÄGA seinast seina. Kõige pisemad nii imepisikesed, et ma ei tea, mida nendega tehakse 😀 Suht tüütu oli neid järjest läbi vaadata. Jälgisin, et välismõõdud oleks praegusega sarnased või suuremad, aga see iseenesest ei andnud ka mingit põhjapanevat infot, sest ahju siseosa mõõtmed paljuski kõikusid. Tihti oli ahjude juures märgitud maht – pakun, et me praegune on 30l või 35l – aga ka see ei anna lõplikku võrdlusmomenti, sest osade ahjude suur maht tuli kõrguse arvelt, mis mulle mitte kõige vähematki ei andnud – mulle oli oluline just laius ja sügavus ehk ahju mahtuva plaadi suurus. Leidsin erinevaid variante, mille maht oli 40-60l, mõtlesin neist midagi valida. Ja siis leidsin sellise – sobivas mõõdus JA temperatuur oli alates 40 kraadist… Ja oligi müüdud 🙂 Lisaks on sel pöördõhk ja aurupuhastus – kumbagi pole mul kunagi olnud. Ja kui vana ahju plaat oli 30x40cm, siis uuel ahjul ca 40x40cm. Tootja ise reklaamib seda 40 kraadi värki kui jogurti tegemise programmi 😀 Andsin Plikale Kessu igiammust piimatoodete valmistamise postitust lugeda, ta on nüüd äksi täis ja tahab ka ise jogurtit teha. Minu jaoks on see 40 kraadi aga oluline leiva kergitamiseks – kui pliidi all on tuli, saan vormid sinna lähedusse sättida, aga alati pole, vannitoa põrandaküte meil ka nii soe pole – nii et otse ahjus kergitada on minu jaoks ideaalne lahendus. Teen leiba tavaliselt õhtuti ja tihti jääb kergitamine suht hilja peale, seega ei taha sellele tunde kulutada. Nüüd ootan uut ahju nagu hingeõnnistust 😀 Eeldatav tarne on 23. märts ehk põhimõtteliselt tegin endale sünnipäevakingi 🙂 Näe, lingin tootja kodulehe infot ka.

Aga uue nädala menüüga on nii, et kuna pole kooli menüüd, millega arvestada, siis ütlen ausalt, et ma väga ei viitsinudki midagi konkreetset paika panna. Kuna Ritsiku terviseklubi järgmise nädala teema on kaunviljad, siis kogusin lihtsalt kokku kõik sobivad retseptid, mis mul varasemast salvestatud olid:

läätse-riisipihvid

oapallid

kikerherne-feta pihvid

tummine läätsesupp

tomatine kikerhernesupp

Karta on, et ainult pihvidest ja supist terve nädala ära ei ela ja kõiki neid retsepte ära proovida ei jõua. Ühe supi noist kahest teeb kindlasti ja vähemalt kahed pihvid/pallid ka. Lisaks ostsin täna turul käies soodsa hinnaga verivorsti, nii et tuleb üks verivorsti-ahjukartuli-praekapsa õhtu. Küllap ma need me ahjus kuidagi valmis saan, peab lihtsalt rohkem jälgima ja vahepeal temperatuuri nulli keerama, et saaks veits jahtuda.

Nii et olemas on taimetoit, supp, kartul, riis… Mingi pasta mõtlen jooksvalt lisaks ja midagi võiks riisinuudlitega teha… Kui liha vaja, siis hakkliha ja kanafilee on sügavkülmas olemas. No ja mingi kalatoidu võiks ju ikka ka plaani võtta. Aga vaatan jooksvalt, mul on praegu see luksus. Pärast 2,5 kuud menüü tegemist on “reeglid” nagunii juba pähe kulunud ja arvestan nendega automaatselt 🙂

Eks siis annan nädala pärast aru, mis me täpselt sõime.

Maaelust unistaja käsiraamat

14/03/2021 / aed, elu koos kassi(de)ga, öko, raamatud, rõõm / 10 Comments

Tuhnisin blogiarhiivis ja leidsin üles: 2007 suvel sattusin esimest korda Epu blogi lugema – see tekitas minus rahutust, väga heas mõttes, palju mõtteid ja soove. Ligi 14 aastat tagasi – jeerum, kui pikk aeg! Tahaks öelda, et tunnen ennast vanana, aga tegelikult ei tunne 🙂

Olen Epu elule läbi tema blogi ja raamatute üle kümne aasta kaasa elanud – ta on mind selle aja jooksul õige mitmes mõttes mõjutanud ja inspireerinud.

Just Epp oli see, kes nakatas mind rohepisikuga. Too ülalmainitud postitus oli muideks esimene, mis sai mu blogis sildiks “öko”. Ei oleks ma toona osanud uneski ette kujutada, et seitse aastat hiljem saab minust ökopoe juhataja 🙂 Sellelt ametilt olen praeguseks küll edasi liikunud, aga roheline eluviis ja vastuvoolu ujumine on minusse nii sisse juurdunud, et teistmoodi ei oskaks ega tahakski.

Kuna minu jaoks on ääretult põnevad välismaal elavate eestlaste kogemused, olen suur Minu-sarja fänn ja käin Petrone Printi kodulehelt regulaarselt piilumas, mida uut on välja tulnud, et ennast kärmelt raamatukogus järjekorda panna. Epu elu kirjeldavad raamatud olen ka aegade jooksul kõik sisse ahminud – olgu need siis Ameerika-elust, reisidest või lastekasvatusest… Ta lihtsalt oskab nii köitvalt kirjutada ja me maailmavaated klapivad. Nii et kui ma nägin “Meie taluelu”, siis muidugi oli mul kindel kavatsus see ka laenutada.

Laenutamiseni ma aga ei jõudnudki, sain selle hoopis kingituseks 🙂 Ühtlasi oli see väga pidulik hetk, mil esimest korda õnnestus kellelgi saata mulle pakk Pärnu turu uude fancysse valgesse Smartposti automaati. Kohe nii pidulik ja harras, et pidin sellest pilti tegema 😀

Epp kasvas üles maal – temal on lapsepõlvemälestused vanaemast-vanaisast, maatööst, teismelisena rohimisest… Mina olen läbi ja lõhki linnaplika. Tõsi, koolieelikuna elasime koos vanaemaga väikese puumaja korteris, kus oli aed… Mäletan nii hästi neid õunapuid, marjapõõsaid, lillepeenraid… Aga mitte seda, et keegi oleks mulle midagi aiatööde kohta õpetanud. Kas siiski õpetati ja ma lihtsalt ei mäleta? Võimalik, aga pigem siiski fakt, et olin alles laps ja seal aias polnud nii palju teha, kui maal, seega sai vanaema ise hakkama. Kui kooli läksin, kolisime viiekordsesse paneelikasse. Edasi arvutult üürikortereid erinevates linnades ja riikides.

Oma kodust unistades, toona veel üürikorteris, kirjutasin 2008 jõulude ajal näiteks selle postituse. Veel mõned üürikorterid ja aastad hiljem õnnestus lõpuks osta oma kodu. No ei tea, mis sundis meid renoveeritud korteri asemel valima renoveerimist vajavat majaosa. Õigemini tean küll. See oli lihtsalt NII NUNNU maja (kollane puumaja! punase katusega!) ja nii mõnusa koha peal ja nii mõnusa aiaga… Ainult et lapsed olid väikesed, aega ja raha oli vähe, mingit aiatöö kogemust mul polnud… Nii ei tulnud miskit välja ei renoveerimisest ega potipõllundusest. Säästuremonti muidugi tegime, aias läbi häda muru niitsime, esimestel aastatel sai maasikaid, õunu-sõstraid-tikreid-vaarikaid ja püsililli jagus aias kuni lõpuni. Ma armastasin seda maja kogu südamest, sel oli tohutult potentsiaali – mis kõik oleks võinud olla, kui oleks olnud finantsi see korda teha… Ma armastasin seda aeda kogu südamest ja veetsin seal lugematul hulgal õndsaid tunde võrkkiiges raamatut lugedes. Aga jah, ma ei jõudnud kunagi selleni, et ma oleks tolles aias midagi reaalselt planeerinud, ümber teinud, kasvatanud… See oli minu jaoks päris suur (1600-ruudune krunt, mida jagasime naabritega) ja käis pisut üle jõu. Ma lihtsalt ei osanud kuskilt pihta hakata ja nii jäigi kõik vanamoodi.

Pärast lahutust pidasin alguses plaani renoveerimine üksinda ja laenu abiga ette võtta, aga liiga mahukas oli see kõik ning päädis hoopis kodu müügiga, misjärel hakkasin otsima renoveeritud korterit… Vahepeal oli tekkinud Kaaslane ja kuidagimoodi juhtus, et ostsin järgmise renoveerimist vajava maja 😀 Sealgi oli nunnu aed, kus ma ei jõudnud tol esimesel suvel midagi teha, sest kogu aur läks kolimisele ja renoveerimiskatsetustele. Nood olid aga niivõrd vaevarikkad, et andsin pool aastat hiljem alla ja vahetasime tolle elamise hoopis renoveeritud maja vastu. Viimane asub praktiliselt kesklinnas ning “aed” on pigem õueala – terrass, murulapike ja lillepeenar.

Kui tänulik ma olen, et me jõudsime vahetult enne koroonat uude koju kolida! Kuidas see imeline kodu on mind viimase aasta jooksul mõistusel hoidnud ja aidanud hakkama saada nii koroona kui Kaaslase pika haiglas olekuga… Siin elamine on praegusel hetkel meile nii õige.

Aga… AGA… Kuidas ma tunnen puudust aiast! PÄRIS aiast privaatsuse, õunapuude, marjapõõsaste, peenarde, muru ja võrkkiigega… Hommikusest linnulaulust…

Lohutan ennast sellega, et kuna too PÄRIS aed käis üle jõu, on praegune maalapike täpselt paras harjutamiseks. Ok, linnulaulu on vähe, puid-põõsaid siia ei mahuta ja privaatsusega on kehvasti, aga muru on, peenar on, võrkkiik saab olema.

Veebruari lõpus tulid ju imelised kevadiselt soojad ilmad. Tolsamal päeval, mille õhtupoolikul sain pakiteate, olin käinud lõuna paiku aias – vaadanud nukralt ringi ja tõdenud, et isegi selle pisikese lapikese peal olin lasknud kõigel käest minna – kogu selles koroonamöllus kulus aeg mujale, kolimisjärgselt oli kodus seeski nii palju teha, õue lihtsalt ei jõudnud. Ega seal palju teha polnudki, aga nüüd kevadel küll tõdesin, et ilmselt oleks pidanud nii üht kui teist kärpima… Või lihtsalt üles võtma. Või tuppa tooma. Ühesõnaga vaatasin seda raagus lillepeenart koos eelmise aasta taimejäänustega – toimetasin ja puhastasin natuke ning mõtlesin, et mul pole aimu ka, mis taimed need on, millal ja mida oleks pidanud nendega tegema… Kõik see aianduse värk. Mitte et ma ei tahaks teha, aga ma lihtsalt ei tea, mida teha 😀 Või kui tean mingit murdosa, jääb see ka lõpuks tegemata, sest ülejäänut ei tea ja tundub, et pole vahet 😀 Muude teemade kohta on lihtsam ennast netist lugedes harida, aga kui sul on juba ees aed mingite taimedega, mille nimesidki sa ei tea, siis… Jah.

Näed, see hunnik oli mu selle aasta esimese aiatöö tulemus 😀 Siiani on seal aias 😀 Nüüdseks lume all 😀

Ühesõnaga just siis, kui ma olin näpud sel aastal esimest korda mullaseks saanud ja aiamõtteid mõelnud, tuligi pakiteade – nagu vastuseks mu palvetele – nojah, pigem küll mõtetele ja soovidele. Nii et kohe samal õhtul ma lugema hakkasin ja tubli kolmandiku ka läbi sain.

Ainult et siis läks ilm tagasi talviseks. Imeline valge talv on olnud, üldse ei eita… Aga see kevade hõng oli nii mõnus, et lume naasmine tekitas puhast trotsi… Mis siis, et oli ikka ilus ja valge.

Niisiis ilm tekitas trotsi ja lugemine ei edenenud. Vahele lugesin krimi, panin puslet, töötasin nõrkemiseni… Natuke ikka lugesin ka, aga vähe. No ja eile siis, pärast pingelise töönädala lõppu, nautisin pikka rahulikku hommikut ja neelasin ülejäänud raamatu ühekorraga.

Ja teate, kui hea meel mul on, et ma seda raamatut ei laenutanud, vaid see on päris minu oma ja jääbki mu riiulisse! Minu, aiandusvõhiku jaoks, on seal nii palju kasulikku infot – saan igal ajal uuesti üle lugeda / järele vaadata / meelde tuletada. Seal on lõpus isegi teemade register – kõik, millest raamatus räägitud, on tähestikulises järjekorras ära toodud, nii et mis iganes parajasti huvitab, ei pea tervet raamatut läbi lehitsema, leiab väga kiirelt.

Kui Epu elu, maaelu ja aiandus üldse huvi ei paku, siis ei ole seda raamatut ilmselt mõtet lugeda 😀 Kui aga mõni neist teemadest kõnetab, siis soovitan soojalt.

Hetkel lugesin seda küll peamiselt nagu ajaviitekirjandust. Raamat on üles ehitatud kirjavahetuse stiilis – ülekaalus on praktilised teadmised ja nipid, aga see kõik on ikkagi sellises… Elulises ja pisut ilukirjanduslikus kastmes. Taimetarkused ja loomatarkused, filosoofilised mõtisklused ja eraelu, kõik läbisegi.

Hoolimata sellest, et ma olen möödunud 10+ aasta jooksul olnud aiapidamises võrdlemisi käpradlik, on mul ikka üks ja seesama jonnakas unistus. Ehitada kuskile looduskaunisse privaatsesse kohta võimalikult iseseisvalt majandav päkapikumajake, elada keset loodust seitsme kassiga, kes saavad nii palju õues käia, kui tahavad… Kõigi puude, põõsaste ja peenardega, mis oleks aga võimalikult targasti planeeritud, laisale aednikule sobivalt… Võib-olla võtaks isegi mõned kanad, no natuke nagu lemmikloomadena, nagu Kanada Anul – sest mune meil kulub. Kus privaatsust oleks nii palju, et võiks soovi korral alasti õues jalutada 😀 Et mets oleks jalutuskäigu kaugusel.

Praegu on mul mu imenunnu kodu kesklinna lähedal ja see aialapike, kus kätt harjutada. Kümne aasta pärast, kui lapsed pesast välja lendavad, võib mõelda, kas nüüd on see päkapikumajakese ehitamise aeg? Või on vahepeal veel reisimise ja välismaal elamise aeg? Epp kirjutab, kuidas ta on muutunud järjest eraklikumaks ja reisida enam ei soovi… No ta on seda ka omajagu teinud. Mul on puhta reisimata 🙂 Ja samas, me praeguses koroona-perioodis – kes teab, mis tulevikus üldse saab?

Ühelt poolt ma tahan nii väga reisida, sõpradega kohtuda, igasugu üritustel käia… Teisest küljest vajan ma väga rahulikku omaette olemise aega. Eraklikkus sobib mulle ka imehästi 🙂 Kui kõrval on pere ja kassid, on juba suurepärane. Mõnusast kodust polegi vaja palju ära käia. Nii et olgu, mis on, elu on ilus.

Kaks kolmandikku elust on veel ees, küllap jõuab kõike 🙂

Ma kadestan Epu hoogsat pealehakkamist ja katsetamise himu. Tema jaoks tundub see põnev – proovib, mis välja tuleb. Minu jaoks on aiandus nii võõras teema, et ma tahaks sellega tegeleda küll, AGA ma tahaks alustuseks võimalikult täpseid juhiseid võimalikult lihtsa ja lollikindla tulemuse saavutamiseks. Mingit katsetamise himu mul hetkel veel pole. Nii hea oleks, kui keegi tuleks ja õpetaks, et näe, siin on see ja siin too, siin tee nii ja seal naa. Mingil põhjusel pole ma siiani aias nii suutnud, et hakkan kuskilt otsast pihta ja vaatan, kuhu välja jõuan… Eriti kuskile pole jõudnud. Tahaks kõigepealt näha tervikut, et oleks plaan… Aga ka seda plaani pole ma seni suutnud teha 😀

Mul oleks muidugi võimalus praegusel lapikesel plats puhtaks lüüa ja nullist alustada, aga siin on kindlasti asju, mis võiks jääda. Aga mis need täpselt on, pole aimugi 😀 Nii olen ma oma erinevates aedades aastaid mõelnud ja nii pole ma aastaid midagi teinud 😀 Siin on ruumi vähe, tuleb hoolikalt läbi mõelda. Ühe kastpeenra potipõllunduse jaoks tahaks teha – ja lillepeenar võiks olla võimalikult lihtsate ja lollikindlate püsikutega, mis õitsevad läbi suve ja mida ei peaks talveks välja kaevama ega tuppa tooma. Kõlab lihtsalt, eks? 😀 Üldse ei ole mu jaoks. Üks peenar mul on, aga selle sisu on ebamäärane. Kui keegi aiatark soovib Pärnus mu õpetajaks tulla, siis kirjuta mulle, annan aadressi 😀

Aga jah, see raamat… Kuna praegusel hetkel ma veel maale ei koli, on see minu jaoks just seda – maaelust unistaja käsiraamat. Küll aga saan sealt nii üht kui teist praktilist juba praegu aias ära kasutada. Tulevikus kindlasti rohkem 🙂

Mind väga huvitab, mida arvavad sellest raamatust need, kes aianduse, koriluse ja/või loomapidamisega rohkem sina peal. Kui palju oli teile äratundmisrõõmu, kui palju uut infot? Või oli kõik juba teada? Ma oma raamatu laenutan tegelikult ka kohe välja järgmisele lugejale, kes on minust aianduse rindel tunduvalt asjalikum (HAHA, selleks pole muidugi just palju vaja) – vaatame, mis tema enda jaoks välja nopib 😛

Lõpetuseks aga üks väljavõte raamatust – selle lõigu teist poolt lugedes pugistasin mõnuga naerda:

Ehkki mul pole praegusel hetkel mingeid suuremaid loomapidamisplaane, oli kogu sellest laudamajandusest nii vahva lugeda.

Eesti krimi lainel

14/03/2021 / elu koos kassi(de)ga, raamatud, rõõm / Leave a Comment

Eelmisel nädalavahetusel läbi loetud krimkad, millest nüüd lõpuks lühidalt muljetada jõudsin. Lõpetasin viimase raamatu ööl vastu esmaspäeva ja ei jaksanud kohe gruppi kirjutada – järgnes täiesti hullumeelne töönädal, mil ma ei jaksanud õhtuti peaaegu üldse lugeda. Nüüd on juba järgmine raamat loetud ja arvustamist ootamas… Aga vanad võlad tuleb ometigi enne ära klaarida.

Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sari: “Kas keegi kuuleb mind”, “Kommionu”, “Jenny Dahlgren”, “Lumehaldjas” (Tänapäev 2017-2020, kõik ca 300lk)

Lugesin Rebecca Lindebergi sarja esimese raamatu “Enne kui on hilja” umbes kuu aega tagasi, siis jäi jupp pausi – kuniks ma veebruari lõpus raamatukokku riiulite vahele uitama sattusin ja ülejäänud osad endaga kaasa haarasin. No ja siis polnud muidugi muud, kui ühe nädalavahetusega kõik neli tükki sisse ahmida – alustades reede õhtul, lõpetades pühapäeva öösel kell kaks

Minu arust läks see sari iga osaga järjest paremaks. Olen nõus, et Eesti krimi pole ikkagi päriselt võrreldav väljamaa omaga, aga mu arust igati tempokad ja põnevad raamatud. Kuriteod on jõhkrad, aga selle õnneks elab üle, need kirjeldused katsun lihtsalt kähku ära unustada, ei istu selline asi. Edasi on juba täitsa harilik detektiivitöö ja ohtralt inimsuhteid.

Suhteliinide koha pealt ma ehk veidi nuriseks. Mõned, nt Maria oma, meeldisid hästi, aga peategelase enda oma… Mu arust pisut veidralt oli see kõik üles ehitatud ja lõpplahendus selle poole pealt mu jaoks ka pisut ebausutav. Ma detailidesse ei saa ju siin minna, et mitte lugenutele ette ära rääkida – aga need, kel sari läbi, kuidas teile tundus? Jäite rahule või ei?

Igatahes, rohkem kaasaegset Eesti krimi, palun! Ketlin Priilinn võiks kasvõi ise uue sarja ette võtta Pauts on mul ka kõik läbi… Ei teagi, mis järgmiseks. Või noh, võtsin vahelduseks Norra krimi, pole veel kindel, kuidas Harry Hole mulle istub

Kuna arvustus sai nädal aega hiljem kirjutades teadagi lühikesevõitu, siis palun väga, selle tasakaalustamiseks vähemalt ohtralt kassipilte 😀

Tanja “Milles on süüdi taburet?”

07/03/2021 / elu koos kassi(de)ga, raamatud, rõõm / Leave a Comment

Lugemise väljakutse grupi postitus 1. märtsi õhtust… Õigemini siis 2. märtsi varahommikust 😀

Tanja “Milles on süüdi taburet?” (Pilgrim 2020, 240lk)

Mina, pärast eile antud lubadust peale kella kümmet õhtul ekraane mitte tarbida ja hiljemalt keskööl magama minna: näed, kui tubli ma olen, panin kell kümme arvuti kaane kinni, alustan nüüd raamatuga ja lähen varsti magama. Mina keskööl: no ei saa veel kuidagi käest panna, loen naaatukene veel. Mina kell üks: läks trumm, mingu ka pulgad – loen siis juba lõpuni. Mina kell kaks: nii, raamat läbi, nüüd peab arvustuse ka kohe esimese emotsiooni pealt ära kirjutama

Mulle on Tanja alati väga meeldinud, samas ei teadnud ma temast tegelikult suurt midagi. No Eurovisioon ja näosaade ja… Kõik Ma nimelt pole ca 10-15 aastat praktiliselt üldse telekat vaadanud ega uudiseid jälginud – sarju vaatan vahel netist, paar näosaate hooaega olen samamoodi ära vaadanud, uudiseid satub vahel ette nt FB feedi kaudu, aga ise neid otsimas ja lugemas ei käi.

Nii et ma alustasin selle raamatu lugemist peaaegu puhtalt lehelt. Ja muidugi pidin kuulama-vaatama lugemise vahele ohtralt Tanja loomingut.

No ja ta on ikka nii ütlemata vinge naine! See sära, see optimism, see esinemisrõõm, see töökus, see enda üle naermise oskus! Ja see lihtsus! No täiega äge inimene! Raamat oli ka mõnusasti kirja pandud – kuna ma tema elust suurt midagi ei teadnud, siis oli kõiksugu põnevaid arenguid, millele kaasa elada. Kulmineerus kenasti, nagu õnneliku lõpuga raamatud ikka. Epiloog oli koroonahõnguline, aga ka nii toredalt positiivse noodiga. Ma olen täiesti kindel, et Tanja jõuab järgmiste aastakümnete jooksul veel lugematul arvul vingeid asju korda saata ja et nendest unistustest, millest ta raamatu lõpus räägib, täituvad oi kui paljud.

Kurtsin siin just, kuidas terve veebruar sattus olema lugemise mõttes selline jupitamine, et ühe raamatu lugemiseks läks terve nädal… No märts algas täpselt sel kombel, nagu mulle kõige rohkem meeldib: raamatut neelates, sest ei suuda käest panna. Kui see kell ainult vähem oleks… Äratus on ikka seitsmest…

Märtsi eesmärgid, täpsustatud

07/03/2021 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, naljanurk, rõõm, trenn / Leave a Comment

Nii, kuu esimene nädal möödas, seega kirjutasin punktid pisut täpsemalt lahti ja lisasin boldis teksti 😀 😀 😀

käin iga päev väljas, kui töökoormus ei tapa
käin iga päev täis vähemalt 10 000 sammu, kui ilm on nii soe, et jalutamine on mõnus
teen iga tööpäeva hommikul tiibetlasi
käin vähemalt kolm korda nädalas jooksmas, kui ilm on selleks sobilik
kui ilmad lähevad soojemaks, katsetan hommikust jooksmist enne tööpäeva algust
panen igapäevaselt kirja kõik, mida ma söön
katsun igal tööpäevale eelneval õhtul alates kella kümnest ekraanivabalt hakkama saada – kui tõesti ei saa, siis kasutan kindlalt sinise valguse prille
katsun igal tööpäevale eelneval õhtul hiljemalt kell 11 voodisse minna… tegelikult, kui on ikka all huvitav raamat, siis võin ju kauem ka diivanil lugeda… ühesõnaga tahaks mingil enam-vähem kindlal ajal magama minna ja mitte liiga kaua üleval olla

Ehk et… Ühel päeval sain 10 000 sammu täis, siis läks vastikult külmaks. Sellest tulenevalt pole ka jooksma jõudnud. Asendan järgmine nädal kolleegi, aga mu enda töökoormus tõusis ka ootamatult, Murphy – seega ma ei julge järgmiseks nädalaks üldse mitte midagi lubada. Tiibetlasi teen, aga nädalavahetusel ei viitsi. Kui järgmisel hommikul on vaja vara ärgata, katsun norm ajal magama saada, aga reede ja laupäeva õhtul lugesin vastavalt kaheni ja kolmeni 😀 Samas täna tõusin plaanipäraselt kell kümme, mitte ei põõnanud lõunani, nii et praegu olen kenasti väsinud. Magama muidugi enne ei saa, kui üks raamat läbi loetud 😀

Mille üle mul on väga hea meel – et nädalavahetusel sain suurema osa fotomajandusest ära blogitud. Ootel on vaid märtsi raamatud ja kassid, üks pusle, mille täna õhtul lõpetasin ja suvalised pildikesed, millest tuleb üks koondpostitus. Nädala jooksul loodan nendega ka ühele poole saada.

Mõtlesin katsetada raamatuarvustustega nii, et sellest kuust ikkagi panen lugemise väljakutse gruppi kirjutatud tekstid jooksvalt blogisse ka, mitte ei kopeeri kõiki kuu lõpus. Nii saan “kassid ja raamatud” pilte illustratsiooniks panna ja üldse on kogu infovoog hajutatum. Eks vaatame, kuidas välja tuleb. Mul on ühest märtsi alguse raamatust postitus vaja teha, nädalavahetusega loetud sarja neljale raamatule tuleb ühine postitus, siis on mul veel üks raamat pooleli ja lisaks veel üksteist raamatut lugemist ootavas virnas…

Mida ma igapäevaselt söön, olen isegi suutnud senini enam-vähem adekvaatselt kirja panna. Ma pole ainult kindel, mis vormis ja kui tihti ma neid andmeid blogis edastama peaks.

Lõpetuseks lihtsalt üks harilik hetk meie igapäevaelust 😀

Plika auks peab ütlema, et üsna kiirelt ta alla jõudis ja mulle tee serveeris 😀 Ma ise sain ennast laua taga nii palju keerata, et õnnestus mõned puud ahju juurde panna, aga nurga tõttu oli jõudu vähevõitu, nii et ka selle pidi Plika ära lõpetama 😀 KASSI ei saa ometigi segada, eksju…