December 2023

Kui rõõm ei taha sisse ära mahtuda

Kuna ma suutsin täna teha sadu pilte… Ja jätta neist pärast ohtrat kustutamist alles ikkagi ca 40, mis KÕIK tuleb ju blogisse panna, siis seekord pean küll read more nuppu kasutama, muidu ummistab esilehe täitsa ära 😀

No ma lihtsalt ei saa, noh… Elu on absoluutselt vaimustavalt imeline! Puhkus on alates täitsa algusest – eilsest õhtust – absoluutselt imeline!

Ärkasime täna hommikul kell pool üksteist. Issand, kui mõnus oli olla – välja puhanud, igakülgselt rahuldatud (igaüks mõtleb oma rikutuse tasandil – kinnitan, et võib mõelda, kasutasime eilse õhtu lastevaba aega sihtotstarbeliselt ja igatepidi… rahuldavalt :D).

Väljas sadas lõpuks ometi jälle lund – mis siis, et mitte palju. Aga ikkagi! Sain hommikul lumesajus jalutada!

 

Läksin alustuseks turule, et kiirelt jõulupraeks siga ja kartul ära osta ning siis koju hommikust sööma tulla.

Turult jõudsin tagasi tund aega hiljem 😀 Me elame, eks, turust 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel 😀 Aga kui ma olin liha ära ostnud ning kiire vahelepõikega Rimisse liikusin läbi maja turu poole, nägin tee peal ühel letil tuttavaid potsikuid… Ja seejärel leti taga tuttavat nägu… Ehk siis jõuluturul oli müümas ka armas Merit minu absoluutsete lemmikute BonMerité toodetega, mis olid veel parema hinnaga, kui kodulehe sooduka ajal… No ja siis ma ei saanud muudmoodi, kui ostsin terve hunniku, varuks – sest ma tean, et kõik see kraam kulub ära. Ja seejärel lobisesin Meritega tükk aega, mille käigus ma jõudsin kiita tema tooteid ka järgmisele ostjale, nii et temagi ostis päris palju… Ja ühtlasi selle lobisemise käigus avastada veel kaks asja, mida tahaks osta, nii et maksin lõpuks kolmes osas 😀 Ja no nii tore kohtumine oli see, pluss muidugi rõõm, et oma lemmiktooted nii soodsalt sain, et jalutasin lõpuks koju, suu kõrvuni.

Kell kaksteist sõime siis lõpuks hommikust – ahjusooja ciabattat eelmisel õhtul tehtud äkilise lõhega. Mmm, imeline.

Siis läks Kaaslane poetiirule, mina panin eelmiste päevade kulusid kirja, Teet vahelduva eduga süles, kaelas ja külje vastas 😀

Kui rõõm ei taha sisse ära mahtuda Read More »

Jõuluks koju ehk tere tulemast, Teet!

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama Siimust.

Me olime neljanda kassi mõttega mänginud õige pikalt. Ja mul on eluaeg olnud unistus omada halli kassi. Lihtsalt esimesed kolm tulid mu juurde, minul ei olnud mingit valikuvõimalust – peale selle, kas võtta või mitte võtta 😀

Kuigi halli kassi jutt oli meil ammu, oli see pigem niisama unistus, ilma mingi konkreetse väljundi ega plaanita… Kuni mai lõpus või juuni alguses leidis Kristeli naabrinaine oma kuurist halli kassipoja, kes oli ema poolt maha jäetud. Alguses hoolitses beebi eest Kristel, aga kuna ta kassi endale jätta ei soovinud, siis nii saigi otsustatud, et Kaaslane saab endale sünnipäevaks kassi.

Salajas meil seda muidugi hoida ei õnnestunud, sest esiteks lobises Poiss kogemata tahtmatult välja – ja kui selle oleks Kaaslane ehk veel kõrvust mööda lasknud, siis hiljem sõbranna mees ka kogemata mainis midagi enne tema sünnipäeva… Ühesõnaga jah… Kaaslane aimas. Mis muidugi ei teinud rõõmu kingitusest väiksemaks.

Kiirkerime edasi sügisesse. Novembri keskel arutasime omavahel, et iga kass toob lihtsalt veel lisarõõmu juurde. Ja meil ruumi on, mahuks veel. Et liiva peab nüüd nagunii tihemini vahetama. Ja et nendesse karpidesse, millega me kasside toitu sügavkülmutame, mahuks viis portsu ka ära. Et Siimule oleks omaealist mängukaaslast vaja. Ja et valge kass on meil veel täitsa puudu. Ja siis me läksime varjupaiga lehele… Ja seal jäi meile südamesse 20. juulil Viljandi varjupaigas sündinud erivärviliste silmadega Teet.

Mina ütlesin, et kuna mina suvel juba ühe kassi võtmise otsuse tegin, siis see otsus jäägu 100% Kaaslasele – teine täiskasvanud inimene võib nüüd koju veel ühe kassi tuua. Aga et oleks ju imeline jõulukingitus.

Tegelikult jäi meile silma ka ülisümpaatne kassipreili Pärnu varjupaigas – Aura ei olnud täiesti valge, aga suuremas osas. Ja logistiliselt oleks Pärnust kassi võtmine lihtsam olnud.

Aga sinnapaika see teema jäi. Siis me jäime kõik haigeks. Siis ma veensin end ära, et tegelikult neljast kassist täiesti piisab. Ja põhimõtteliselt oli kogu värk minu poolt unustatud.

Täna jäin mina kodukontorisse, Kaaslane läks tööle, Plika Eksabikaasa poole piparkooke küpsetama. Õhtul käisin kosmeetikus ja kui ma sealt tagasi jõudsin, siis ootaski mind kuuse all selle aasta esimene jõulukingitus:

Tuli välja, et Kaaslane ja Plika olid salaja omavahel põhjalikult arutanud, minu eest kõike varjanud ja täna, kui ma arvasin, et Kaaslane on tööl ning Plika isa juures, siis käisid nad tegelikult pärastlõunal Viljandis Teetu ära toomas. Mina ei aimanud mitte kui midagi… Nii et neil läks see üllatus 200% korda.

Teet, erinevalt teistest kassidest, talus autosõitu suurepäraselt. Ei mingit kräunumist ega hirmu, rahulikult uudistas:

Ega selline uskumatu tunne on siiamaani 😀 Meil on viis kassi 😀

Teet on hullult aktiivne ja parajalt segane, mitu tundi jooksis igal pool ringi, pildi peale püüda oli teda siis väga raske. Aga lõpuks väsis ikka ära ja tuli meie juurde magama ka. Ei mingit arglikkust ega võõristamist… Kui ta on varjupaigas sündinud, siis vist harjunud algusest peale igasuguste inimestega…

Nii et jah… Viis kassi 😀 Veel rohkem armastust.

Teistel kassidel on nüüd muidugi järjekordne kohanemisaeg. Täna Siimu ainult urises Teedu peale 😀 Aga kogemusest teame, et kui pisut aega anda, siis kõik leebuvad ja harjuvad ning magavad lõpuks sõbralikult kõrvuti süles. Või kui ei soovi nii sõbralikult läbi saada, siis meil majas ruumi küllalt, igaüks leiab oma nurgakese.

Aga nüüd ma luban pühalikult, et rohkem kasse ei tule meie majapidamisse senikaua, kuni me selle B&B idee ellu viime. Sest kuuenda kassi toit enam ühte sügavkülmakarpi ei mahuks 😀

Jõuluks koju ehk tere tulemast, Teet! Read More »

Kolm päeva jõuludeni, üks päev puhkuseni

Täna hommikul oli nii sossu olla. Eilsest intensiivsest päevast väsinud, tööl ei tahtnud aju kuidagi täisvõimsusel tööle hakata. Õnneks polnud ka vajadust nii intensiivselt tegutseda, sain rahulikult tegemist vajavaid asju nokkida.

Õhtul käisin juuksuris. Kuna ma seal iga kahe kuu tagant käin ja teatavasti lobisen kõigiga kõigest, siis ta teadis küll, et ma vahepeal lahku läksin ja maja müüsin… Ja et lõpuks ikka ei läinud ega müünud 🙂 Igatahes arutlesime kinnisvara teemadel. Ja peatselt kesklinnas tasuliseks muutuva parkimise teemadel – et kas ma peaks siis kesklinnast ära kolima 😀 😀 No praegu ikka see algne plaan, et elame siin kesklinna majas, kuniks lapsed on kooli lõpetanud ja pesast välja lennanud – siis on kõik teed valla ja võib otsustada, kuidas edasi. Kindlasti mitte siin majas. See on praeguseks meile ideaalne kodu, aga edasi tahaks ühelt poolt midagi väiksemat, soodsamat, kahele sobivamat ja kergemini hallatavat… Teiselt poolt aga on mul juba pikalt tõmme loodusele lähemale. Pluss mul on aastakümnete pikkune unistus ehitada kuskile metsa, võinoh, igal juhul looduskaunisse ja privaatsesse kohta, ökomajake… Kus elada õnnelikult elupäevade lõpuni 😀 Ainult et ma tegelikult pole sugugi kindel, kas ma tahaksin aastaringselt maal elada 😛 Kui vahemaad liiga pikad pole, siis suvisel valgel ajal ma võiks vabalt sõita vajadusel (peaaegu) igapäevaselt linna vahet, aga pimedal ajal… Talvel, kui jumal teab, millal teed puhtaks lükatakse? No ja elektrikatkestused muidugi, mida maapiirkondades ikka tunduvalt enam ette tuleb… Minu mugavusastme juures tundub loogilisem elada maist septembrini maal ja ülejäänud aja mugavustega linnakorteris. Iseasi, et tegelikult ei ole hea maja terveks talveks tühjaks jätta, sissemurdmised ja rüüstamised ja mis kõik veel. Aga noh, kui see “pisiasi” kõrvale jätta – ainult maist septembrini maamajas elades ei pea kütmise pärast ka suuremat muretsema. Ja kui peaks otsustama selle maja + korter elustiili kasuks, siis oleks seda mu arust loogiline teha Pärnus, sest selle aja, kui ise maal elame, saaks korterit ju korraliku raha eest välja üürida. Tuleks lihtsalt algusest peale valida selline kinnisvara, mis suvitajatele sobiv. Kuna ma olen minimalist, siis kaks korda aastas kolimine aitaks asjade koguse miinimumi hoida. Kassid elaks kaks korda aastas selle autosõidu maale ja tagasi üle. Ilmselt kohanduks ka eluga, kus pool aastat saavad maal väljas käia ja teise poole aastast linnas mitte.

Aga teisest küljest on mul ikkagi ka unistus elada aastaringselt maal. Ja pidada seal mingit B&B tüüpi majutusasutust. Sellist väikest ja nunnut, no ma ei teagi, max 10 tuba? Ja selle majutusasutuse reklaamiks ja tõmbenumbriks oleks kassid. Reklaamiks seda kui kassiparadiisi, kassiteraapiat või muud selles stiilis. Ja siis mul oleks legit põhjus omada VÄGA PALJU KASSE. Ja kõik nendega seotud väljaminekud ettevõtluskuludesse kirjutada. Ja seal B&B-s oleks siis kõigis ühisruumides kassid magamas… Ja õues ringi käimas… Mõtelge, kui mõnus! Ja sihtgrupp olekski ilmselgelt kassiarmastajad. Ma arvan, neid on piisavalt 😀

Iseasi muidugi, bed & breakfast tüüpi asutus peaks actually pakkuma hommikusööki. Ja keegi peaks igapäevaselt tube koristama. Ma ei soovi ei süüa teha ega korisada 😀 Võiksin adminni poolega tegeleda ja inimestega suhelda, neid vastu võtta jne, front desk ühesõnaga. Aga sedagi ju ei viitsiks igapäevaselt. Siis peaks olema usaldusväärsed töötajad. No ühesõnaga küllalt palju haldamist. Kas ma viitsiks sellega tegeleda?

Sest teine suur unistus on ju mul teatavasti olla professionaalne korrastaja – käia ja aidata inimestel üleliigsetest asjadest vabaneda ning ülejäänutele luua nende iseloomu ja elustiili arvestades nii mugavad süsteemid, et need hiljem ka toimiks ning kodu püsiks korras. See amet tundub selles mõttes vähe lihtsam, et iga klient on nö eri projekt ning ma saan oma tööaega paremini planeerida. Millal töötan, millal mitte. Kuidagi lihtsam, kui terve aja majutusasutuse eest vastutada.

Noh, tegelikult annaks ju teha mõlemat, kordamööda või korraga. Kõik on võimalik.

(Aa, õige, veel üks osa unistusest on elada mõnda aega välismaal… Või vähemalt hästi palju reisida… See unistus ei sobi jällegi eriti hästi paljude kasside pidamise unistusega. Valikud, valikud :D)

Noh, kõiki neid tähtsaid mõtteid võib mõelda veel järgmised viis aastat, siis võiks juba mingi plaan paigas olla. Hetkel teen suurima tänulikkusega edasi palgatööd, mis võimaldab mul seda kesklinna maja pidada, laste kooli ja trennide eest maksta ning üleüldiselt ära elada.

Aga jah, tore on unistada tulevikust, vähesematest kohustustest, vabamast eluviisist, uutest väljakutsetest. Ma väga naudin praegust elu, samas ootan samavõrra ka suuremat vabadust ja sõltumatust. Nagu ma olen korduvalt öelnud – elu on praegu väga mõnus, aga ma olen täiesti kindel, et parim osa elust on alles ees 😀

Olen lugenud viimastel nädalatel pisteliselt Epu blogi, algusest peale, praegu olen kuskilt 2014 aasta poole peal, nii et head raamatut on veel küllaga ees ootamas. Ma olen alati teadnud, et Epp on olemas – ja korduvalt tema blogisse “ära eksinud” – kuna mul on aga see lollakas komme, et kellegi blogi jälgima hakates tahaks selle kõigepealt algusest peale läbi lugeda, siis püsilugejaks ma polnud seni jäänud. No ma viimasel aastal olen teinud erandeid ja lisanud oma RSS lugejasse nii mõnegi blogi, mille minevik “lugemata”. Et eks ma siis kunagi hiljem… Epp aga muutus mulle oma mõnusate kommentaaridega Katerina blogisabas järjest sümpaatsemaks ja sealt tuligi otsus, et tema blogi on nüüd vaja ikka algusest peale läbi lugeda. Tundub, et ta elab üsnagi mu unistuste elu – kolides aeg-ajalt sobivama kliima leidmiseks ja uute kogemuste saamiseks, sest miski ei seo ühe konkreetse kohaga. See on nii äge, kuidas nad elavad looduskaunis kohas ja muudkui matkavad. Ma ei tea, kas minust kunagi nii kõva matkajat saaks, aga noh, unistuste mina on matkaja kahtlemata, tegelik mina vist siiski palju mugavam, eelistab ka keset metsa mugavusi ja vannituba 😀 Ehkki telkimisel on omad võlud 😀 Ja siiamaani unistan ka autosuvilaga ringi reisimisest, ehkki tegelikult ei tea, kas see mulle üldse meeldiks… Kunagi tuleb ikka kõik ära proovida, ma ütlen. Ja eelkõige hindan ma muidugi seda, kuidas Epp ja tema kaasa oma suhet hoiavad… Elavad lihtsat mõnusat elu, ilma telekata ja aeg-ajalt ennast “võrgust välja lülitades”. Päris elu, päris tegemised. Sellest on nii tore lugeda. See kõik on mu arust nii õige. Ühesõnaga: kui ma suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Epp.

Igatahes… Mida ma nüüd öelda tahtsingi… Ega ma ausalt polegi kindel. Just randomly rambling here.

Homme on viimane tööpäev kodukontoris ja siis ülimalt oodatud ning väljateenitud puhkus. Lõpetasin täna just järjekordse Viveca Steni raamatu, Sandhamni mõrvalugude kolmanda osa – neljas ootab veel siinsamas riiulis, viies ja kuues koos viie uue Petrone Printi Minu-sarja raamatuga raamatukogu kapis… Seitsmendale ja kaheksandale osale panin ennast järjekorda.

Oh, kui imeline on lihtsalt istuda kodus diivanil, vaadata kuuske, silitada kasse ja Kaaslast, lugeda head raamatut, taustaks mahe jõulujazz. Süüa koos perega õhtust, laual küünal põlemas. Minna õhtul magama oma mugavasse mõnusasse voodisse, võtta Kaaslane kaissu ja suurest tänutundest ohata.

Mulle ikka tõesti väga meeldib ka see pime aeg. Kodus on mõnus.

Tegin teile pildi oma värskest soengust. Mis näeb välja nagu alati 😀

Ja muidugi kassipildid. Kõik on tehtud täna õhtul. Sest Säde ja Siimu kahekesi magasid nii nunnult ja Siim muudkui vahetas magamisasendeid. No ma ütlen, mitte mingit vahet pole – vanasti sai titte pildistatud iga võimaliku nurga alt, sest ta oli maailma kõige nunnum, nüüd siis selle asemel kassititte 😀

Kolm päeva jõuludeni, üks päev puhkuseni Read More »

Neli päeva jõuludeni

Uhh… Tänane tööpäev kujunes ootamatult intensiivseks. Kõik oli aasta lõpuni kenasti paigas ja uue aasta esimeseks nädalaks samuti, aga siis hakkas tulema viimase minuti erroreid. Küll on mõne kliendi ladu kinni ja ei saa  enam sel aastal tooteid välja saata, mingid tooted olid kogemata valesti tellitud ja ei saa sellepärast sel aastal välja saata, üks tagastus jäi tolli kinni, mida ka nüüd ei jõua sel aastal välja saata, lisaks avastas klient paar muud tellimust, kus tahtis lihtsalt tooteversiooni muuta… Ei saaks just öelda, et see stressi tekitas, selleks ma olen liiga chill hetkel, aga neid viimase minuti ümber mängimisi oli ühe päeva kohta lihtsalt liiga palju. Lisaks järjest kaks kliendikoosolekut ja aktiivset suhtlust, sest kõiki neid erroreid ja võimalikke lahendusi tuli ju läbi arutada.

Ühesõnaga, kui päev lõpuks läbi sai, siis oli tunne, et tahaks ainult koju ja klaasikest veini 😀 Alustuseks oli aga vaja jõusaali minna, sest kolmapäev on jõusaalipäev. Kuna ma pühapäeval käisin üle kolme nädala jõusaalis, siis pikast vahest tulenevalt olid kõik lihased järgmised kaks päeva tunduvalt valusamad kui tavaliselt… Täna oli juba ok, aga jõusaalis tundsin, et ikka veel jubedalt väsinud – ja ei jaksanud nii palju kui tavaliselt. Aga tunnikese sai ikka trenni tehtud ja lõpuks kodus veiniklaasi ka kätte 😀

Lastel oli täna koolis pidulik jõululõuna, nagu iga aasta viimasel koolipäeval – valgete linadega kaetud lauad ja kõik muu (no vaadake seda pilti, kas pole imeline!).  Nüüd on neil puhkus ametlikult alanud. Plikal oli õhtul tantsukooli jõulupidu ja homme õhtul veel ühe kava filmimine, siis tal ka päris puhkus. Ma ise pean kaks päeva veel tööl otsad kokku tõmbama ja siis võib ärateenitud puhkusele minna.

Laupäeva hommikul tuleb minna turule jõulupraeks liha soetama 😛 Ma küll ei tea, kuidas seda praadi nii valmistada, et see ka hea mahlane jääks, olen mitu aastat üritanud täpselt õpetuste järgi, aga pigem on tulnud kuiv ja maitsetu 😀 No vaatab seda asja.

Plika: “Ma pean homme L-iga kokku saama.”
Mina: “Tuleta mulle meelde, kes ta on”
Plika: “Mu sõber, keda ma ei ole veel näinud. Ma loodan, et ta ei ole vanamees.”

😀 😀 😀

Tänastelt kassipiltidelt on jälle Mustu puudu. Karjuv ebaõiglus 😀

Neli päeva jõuludeni Read More »

Tänane kassidoos

Nagu näete, ma päris igapäevaselt enam (kassipilte) postitada ei viitsi. Katsun küll võimalikult tihti siia jõuda, aga kui ikka terve õhtu arvuti kinni on, sest ise muude asjadega (loe: lugemisega) tegelen, siis jääbki mõni päev blogimata.

Ma praegu täiega naudin seda, et jõulude ajal pole enam nii kiire ja pidevat ühelt ürituselt teisele jooksmist. Praegu on käimist parasjagu, ei väsita. See nädal juhtus küll selline, et eile oli ainus “vaba õhtu” – täna oli laste jõulupidu, homme tavapärane jõusaal, neljapäeval juuksur ja reedel kosmeetik, raamatukokku peaks ka millalgi jõudma… No sattusid kõik nii ühtekokku, tavaliselt ei ole. Aga mis seal ikka. Siis on kaks vaba nädalat. Imeline.

Olen detsembris lugenud läbi kaheksa jõuluraamatut. Kuna kaks sarja, mida alustasin, olid liiga primitiivse sisuga, siis otsustasin pausi teha ja ennast krimilainele tagasi häälestada. Viveca Steni Sandhamni mõrvalugude teine raamat jäi mul üsna alguses pooleli, eile lugesin pool raamatut läbi. Kaks ootab veel ja siis tuleb juurde laenutada. 79 raamatut olen sel aastal läbi lugenud. Sadat siit küll kokku ei tule 😛

Kassipiltidelt on seekord Mustu täitsa puudu…

Tänane kassidoos Read More »

Scroll to Top