Kessu: “Millist puslet sulle kinkida?”
Mina: “Näiteks raamatutega on ägedad ja neid on mul siiani ainult üks”
Kessu hiljem: “Apollos oli ainult see raamatutega pusle, mis sul juba olemas oli, aga leidsin midagi muud”
Ütleme nii, et kui ma pärast esialgset tükkide sorteerimist ohkasin ainult “Help me, god”, siis TEGELIKULT oli seda puslet kokku panna isegi kinda fun, lihtsalt tohutult ajakulukas (viis tundi ja 20 minutit ehk see 300tk võttis aega rohkem kui eelmine 1000tk).
Sorteerisin alustuseks värvi ja hiljem jooksvalt poosi järgi, pildistasin karbi tagant valmis pusle pildi üles, et oleks mugavam sisse zoomida ja vaadata, mis kuhu täpselt läheb… Ja lihtsalt paningi pildi järgi tükkhaaval, teisiti polnud võimalik. Ehk siis veetsin õhtu endamisi pobisedes “Punane on selili ja teeb kollasele keelekat” ning muid sarnase sisuga lauseid.
Kogemus oli huvitav ja omal kombel nauditav, edaspidi eelistan siiski traditsioonilisi puslesid, kus tükid üksteise külge “haakuvad”. Selle isendi aga kleepisin hoopis kartongile (mis võttis veel ligi 2h). Kui leiaks kuskilt mõistliku hinnaga ruudukujulise 70-80cm raami, riputaks inspiratsiooniks magamistoa seinale 😛
