Nipet-näpet pildikesi, mis märtsist-aprillist kogunenud on.
Kaaslane on väga praktiline, temale pole asjade välimus absoluutselt oluline. Selleks, et põletamist ootavat kraami hoiustada (ma ei mõtle siin muidugi puid ega briketti, vaid pigem väiksemat sodi – saepuru, puukoor, klotsid, põletatav paber jne), sobivad tema jaoks suurepäraselt igasugused suvalised pappkastid. Minu jaoks aga… No ütleme nii, et ma olen õppinud aastatega silma kinni pigistama, küll aga olen kustutanud näiteks päris palju köögis tehtud kassipilte sellepärast, et taust on nii jube 😀 Olin talle tegelikult pikalt rääkinud, et tuleks osta mingid sobivad esteetilise välimusega kastid, aga ega me ei olnud jõudnud selleni, et neid päriselt otsima minna. Enne sünnipäeva, külaliste ootuses, tekkis mul lõpuks vajalik motivatsioon, et see asi ära teha. Surfasime pisut ehituspoodide kodulehtedel, käisime Decoras koha peal näppimas ja lõpuks tellis Kaaslane kuskilt e-poest ära. Plastik võiks muidugi tugevam olla, aga ajavad asja ära ja visuaalselt on hulka parem kui enne. Mitte küll ideaalne, aga kordan endale, et “piisavalt hea” on parem kui mitte midagi 😛
Ametlikke “enne” pilte mul muidugi ei tulnud meelde teha, õnneks leidsin ühe Kaaslase tehtud pildi kassidest, kus kogu see jube kastimajandus üsna hästi näha on.
Ja nüüd siis nii:
Siin ahjupuude hoidiku peal olid ka varem kuhjas pappkastid ja nüüd siis selle asemel plastikust:
Juba linnukesed…
Kevadised temperatuurikõikumised on harilikud, aga ma ei mäleta, et varasematel aastatel oleks need NII suured olnud. Kui ikka ühel 3-kraadisel päeval käid veel talveparkaga ja kaks päeva hiljem 18-kraadisel päeval baleriinade ja tagiga jalutamas… Ajab juhtme kokku küll 😀
Lihavõtete ajal oli see uskumatult soe pühapäev. Kasutasin juhust ja toimetasin pisut aias:
Hiljem käisime perega rannas jalutamas. Tee peale jäi üks KASS, teda oli loomulikult vaja nunnutada ja pildistada.
Mune värvisime Plikaga, nagu tavaliselt – iga-aastane challenge saada viiest tabletist võimalikult palju eri tooni mune. Aiast šokolaadimune otsida ei soovinud sel aastal keegi – lapsed on sellest lihtsalt välja kasvanud. Eelmisel aastal nad vist ikka natuke tundsid huvi, ehkki tegin seda pigem õelaste pärast. Sel aastal isegi ei küsitud – kuna olin varunud, siis lõpuks need ikka aeda panin ja lapsed “korjele” saatsin, aga otsustasin ära, et järgmisel aastal enam ei vaevu. See periood sai läbi 🙂
Üks tavaline õhtu kasside seltsis 😛
Ja tavaline kodukontori päev “kassistentidega”:
Üks vahva pildike Poisist, kes oli kasside hulgas VÄGA populaarne. Kassid on meil jäätisemaiad 😀
Plika kaitses kolmapäeval oma aastatööd – kirjutas lühiromaani. Läks väga hästi, kõik kiitsid. Romaan ise oli küll ainult 36 lehekülge Wordis (raamatuks on plaan ka teha, seal ilmselt lehekülgede arv kahekordistub), sest ajaga läks kiireks ja Plika ei jõudnud pooli asju kirja panna, mis tal ideedena olemas olid, aga kiita sai nii juhendajalt kui retsensendilt ja raamat ise on ka meeldinud kõigile, kes seda lugenud on. Ühesõnaga uhke värk. Käisime hiljem kodulähedases Hõbe Taldrikus tähistamas.
Haha, ja lõpetuseks veel üks hea näide minu ja Kaaslase erinevast nägemusest korra osas ehk siis tema tehtud voodi ja minu tehtud voodi 😀 Ma täiesti sihilikult tõusen võimalusel temast hiljem, et voodi ise oma standardite järgi ära teha, aga no täna läks mul kell seitse uni ära ja tema tukkus lõunani… Kui ma noil päevil enne õhtust magamaminekut mingil põhjusel veel magamistuppa satun, teen “üle”, sest noh, minu jaoks on see sassis ja segadust ma ei kannata 😀
Kui ma vahel üksi magan, võib vabalt juhtuda, et teisel voodipoolel on tekk hommikul ka veel praktiliselt sirge. Kaaslane magab aga nii, et padjad on keset voodit, tekk megalt keerdus ja tihti hommikul 45-90 kraadi pöördes – ta ise sellist “pisiasja” ei märka, nii jääbki. Noh… Seekord siis nii, mõni teine kord on see lukk, mis jalgade juures on, olnud ka patjade pool 😀
