Jäise vastlapäeva autoseiklused
See tänane ilm oli ikka ulme. Kuna Kaaslane on pisut haige ja jäi kodukontorisse, läksin hommikul üksi tööle. Meil on autol kate, mis katab esiaknad, küljepeeglid ja umbes poole esimestest küljeakendest. Nii et mul läks isegi hästi, sain ainult ülejäänud poole nendest akendest puhtaks kraapida, ülejäänud jätsin jääkihi alla. Pidurid küll kohati eriti ei töötanud, aga tööle jõudsin edukalt. Katte jätsin koju kuivama, pärast tööpäeva lõppu sai juba igalt poolt jääd kraapida 😀 Õnneks tuli pärast pisukest soojendamist pigem lihtsalt maha. Aga töölt tee peale keerates auto lihtsalt ei keeranud, vaid sõitis otse, nii libe oli… Sain lõpuks pidurdatud ja teele tagasi tagurdatud, päris kraavi ei sõitnud.
Kui hakkasin kodust trenni sõitma, märkasin sellel väikesel ekraanil, kus on erinevad märguanded (kui mingi uks on lahti, klaasipesuvedelik otsas, kütus otsa saamas) aku märki. Mõtlesin sellest trenni kohale jõudes Kaaslasele pildi saata. Ainult et poole tee peal adusin – tuled ei põle enam. Need taustatuled autos sees, mis peaks valgustama spidomeetrit ja kõike muud. Siis sain aru, et väga pekkis on, keerasin ringtee pealt lähimasse parklasse. No ja sinna siis läkski mu trenn 😀
Krokodillid on meil autos olemas, aga mina neid kasutada ei oska. Kaaslane oli kodus haige, Eksabikaasa Tallinnast tagasi sõitmas, ta soovitas mul oma sõbrale helistada, kes siis Paikuselt mulle appi tuli… Ainult et tal läks sellega tund. Õnneks sain nii kauaks Realiseerimiskeskusesse sooja minna. Oleks sealt ostnud ka, aga mul pole kunagi trennis rahakotti kaasas ja telefoni pole ma siiani kaardimaksekõlbulikuks teinud. Oh jah. Oleks mul rahakott olnud, oleks saanud minna Taluturule kuklijahile – kell pool kuus äkki oleks midagi saanud… Aga jäigi tänane õhtu kukliteta – lapsed said koolis, meie tööl (Kaaslase oma tõin talle töölt koju).
Aku on meil uus, eelmisel talvel vist ostetud. Kuna pärast seda tundus, et miski ikka seda liiga kiiresti tühjaks tõmbab, sai auto targa mehe juurde viidud, kes otsis ja leidis, et mingi iidne GPS seade seda kurnab – ning selle lahti ühendas. Aga nüüd Eksabikaasa sõber mõõtis, et aku ei lae piisavalt, maitea, 11 volti vajaliku 14 asemel vms. Starter tuleb välja vahetada? Midagi sellist. Tore oli see, et tal oli kodust kaasa võtta teine meie autole sobiv aku 😀 Nii et kui ta tuvastas, et meie aku ei lae, siis vahetas ära enda oma vastu, sain vähemalt koju sõita. Ja kodus saab akut meil autost väljaspool ka täis laadida. Homme lubas üle vaadata selle starteri asja. Ehk saab korda.
Irooniline on see, et ma tööpäeva lõpus veel arutasin kolleegidega – võtaks järsku igaks juhuks arvuti kaasa, äkki vaja homme koju jääda. Aga ma kunagi ei võta “igaks juhuks” ja mõtlesin, et vahet pole, tulen ikka tööle. Nojah, nii palju siis sellest 😀 Lasin ennast õhtul tööle sõidutada ja võtsin läpaka kaasa. No tõesti ei viitsi bussiga tööle minna, sorry. Jumal tänatud kodukontori võimaluse eest.
Igatahes läks sellele autojamale enamik õhtust… Viis läbi ma trenni sõitma hakkasin, siis ootasin tunnikese abi, siis jukerdasime seal, vahepeal käisime mu töölt läbi ja tõime ühe aku korraks koju laadima, siis natuke hiljem läksime jälle auto juurde, et akusid vahetada ja auto koju sõidutada. Oleks sinna jätnud, aga tasuline parkla 😀
Olen tänulik, et ma õigeaegselt jõudsin parklasse keerata, et Eksabikaasa sõbral oli võimalik mulle appi tulla ja et ta ka homme veel tuleb seda probleemi lahendama. Oleks võinud palju hullemini minna.
Üritasin filmida seda, kuidas ma kassidele süüa annan. Ei tulnud just väga hästi välja, teise poole videost lõikasin üldse ära, aga mingit aimu saab. Selline kräu ongi iga kord. Pisemad jooksevad erutunult edasi-tagasi, Siim hüppab kausi järele… 😀 Jagan toidu viide kaussi, esimesena saavad väikesed ja siis kohe suured.
