Esimene hammas läinud
Poiss sai täna esimesest piimahambast lahti – vanuseks on tal hetkel viis aastat ja poolteist kuud. Ootab õhinal hambahaldjat 😛
Plika esimene hammas tuli välja viie aasta ja ühe kuu vanuselt, nii et taas kord üsna sarnane 🙂
Kõigi puhtusefriikide kohustuslik meelelahutus
Ma olen nüüdseks vaadanud ära OCCleaners esimese hooaja ja kolm osa teisest. Ja no nii mõnus on!
Seal on nii palju erinevaid inimesi ja elusituatsioone. Tõeliselt põnev on jälgida, kuidas nii erinevad inimesed suudavad üksteisega kohanduda ja mida mõlemad pooled sellest lõpuks saavad. Tihti mõjuvad nad üksteisele tõesti hästi ja tervendavalt.
On nii täielikke friike (olgu nad siis paaniliselt pisikute kartjad või siis obsessive hoarders ehk haiglaselt asjade kokku korjajad), on aga ka normaalsemaid inimesi, kes on mingitel põhjustel muutunud sellisteks, nagu nad on. Just nende viimaste puhul juhtub vahel, et eelnevalt iga vaba hetke koristamisele kulutanud pereema suudab hiljem vabamalt võtta ning mingil põhjusel pikemat aega kohutava saasta sees elanud inimene on pisarateni tänulik selle eest, et keegi aitas tal otsa peale saada ning hoiab seda korda ka edaspidi.
Ma usun, et igaüks leiab sellest saatest midagi, millega suhestuda – kas siis ühe või teise poolega. Mingid pisikesed asjad, milles ennast ära tunda. Mis omamoodi näitavad, kui hulluks võiks asi teatud asjaoludel muutuda ja kui hea on olla suhteliselt normaalne 🙂
Kui esimeses hooajas oli peale kahe põhilise ehk kodu koristamise kolmandaks projektiks UK avalike kohtade (ujula, park, supiköök jms) koristamine vabatahtlike poolt, siis teises hooajas käivad vabatahtlikud erinevates avalikes kohtades proove võtmas, et näha, kui palju pisikuid siis täpselt kuskil on. See on ka üpris “huvitav” kogemus… Ütleme nii, et paneb igaühe mõtlema, kas ta peseb ikka piisavalt tihti käsi 🙂
Aga jah, kõige rohkem pakub see saade kindlasti puhtusefriikidele. Ohhetamist selle üle, millised kodud võivad alguses välja näha ning siirast rõõmu selle üle, millised need lõpuks on.
Huvitav, kas taolisi saateid leiaks veel kuskilt? Ma vaataks hea meelega. Mulle nii meeldivad igasugused realityd, kus koledatest kodust saavad ilusad. Olgu see siis Kodutunne, Queer Eye for the Straight Guy (otsisin vist seda isegi ükskord veebist, aga ei leidnud), Anthea Turner või OCCleaners. Minu jaoks on ilus ja mõnus kodu nii oluline – tõeline nauding on vaadata, kuidas neid teistele tehakse.
Extreme Makeover: Home Edition on küll üks asi, mida kunagi ammu armastasin, aga enam väga vaadata ei suuda, sest seal on liiga palju ameerikalikku – positiivsust, mis kõlab lõpuks nii võltsina jne. Kõike on way too much. Ses mõttes mulle meeldivad veidi väiksema kaliibriga ettevõtmised tunduvalt enam. UK ja Austraalia realityd on üldiselt minu jaoks USA omadest etemad.
Tuleb ähmaselt meelde mingi Austraalia tõsielusari, kus oli vist neli paari, kes pidid kõik mingi summa eest korterid ilusaks tegema ja siis lõpuks keegi hindas neid ja valis võitja… Seda nägin kunagi ilmselt Eesti teles, aga midagi täpsemat meenutada ei suuda… See oli ka tore.
On kellelgi mulle mingeid soovitusi? 🙂
EDIT: See Austraalia sari oli vist The Block ja noh, kiire otsinguga leidsin terve nimekirja remondirealitytest… Koristamine sinna alla muidugi ei lähe. Aga näiteks How Clean Is Your House? tundub ka üsna vahva olevat 😛 Ja siin on paar soovitust. Võib vaatama jäädagi 😀 Iseasi muidugi, palju neist veebist saadaval on.
Rahulolu
Ma ei tea, miks mul on iga kord pärast terve elamise põrandate pesemist tunne, et keegi peaks mulle medali andma. Ja ma ei tea, kas see on tõesti võimalik, et viimati pesin ma põrandaid 19. juulil ehk kaks kuud ja üks nädal tagasi. Vähemalt blogis pole hiljem mingit märki ja mulle vähemalt tundub, et kui ma selle ristiretke ette võtan, siis ma sellest ka kirjutan 😀
Ühesõnaga selline räpakott olengi. Tegelikult on muidugi võimalus, et ma ikkagi pesin ka millalgi vahepeal põrandaid ja lihtsalt ei kirjutanud sellest 🙂
Igatahes – kolm tuba, köök, vannituba, koridor, kokku ca 70 ruutu. Vannitoa põrand saab loomulikul viisil pidevat pesu, köögis saab vajadusel ka lapiga pühitud… Üldiselt aga – kui ma juba põrandaid pesen, siis terve elamise korraga, sest mul on tunne, et muidu pole sellest üldse mingit kasu. Ja pesemine eeldab eelnevat pühkimist… Ja see kõik… Oeh.
Minu jaoks eelneb igasugusele küürimisele asjade ära panemine ja kui ma vähekenegi põhjalikumalt koristamise ette võtan, läheb juba asjadega nii kaua aega, et põrandapesuni ma lihtsalt ei jõua – hea, kui pühitudki saavad. Täna sundisin ennast väevõimuga teisi asju sinnapaika jätma ning kohe põrandate kallale asuma. Ka pühkimine ja pesemine võttis pool päeva 😀 No hea küll, vahepeal olid muud toimetused ka, pesu pesemine ja kuivama panemine, erinevate muude asjade küürimine, nagu koristuspäevadel ikka.
Aga sellegipoolest pole minu jaoks mitte midagi tüütumat kui põrandapesu. Kui mul on ükskord korras elamine, kus kõik põrandad on normaalsed ja seinte ääres pole ühtki lollakat pragu, kust igavesti tolmu juurde tuleb ja mul on normaalne tolmuimeja… Ma täiesti usun, et siis ma pesen ka põrandaid tihemini. Kuni aga olukord on selline nagu praegu, siis ma lihtsalt ei suuda ennast tihemini sundida. Enamjaolt piirdun lihtsalt suurema sodi kokku pühkimisega.
Ja kui te nüüd küsite, miks see kõik mul nii kaua aega võtab, siis ma ei oska väga seletada. Kõigepealt peab kõik asjad eest ära tõstma. Siis peab jube hoolikalt pühkima. Suure harjaga saab toa keskelt suure sodi kokku lükata, aga igasugused nurgad ja nurgatagused, sealt ei saa. Enamasti jäävad need kohad lihtsalt puutumata, täna aga roomasin väikese harjaga põlvili põrandal ja pühkisin kõikvõimalikud nurgad ja liistupealsed ja kapialused ka puhtaks. Ja siis veel selle kõige pesemine… Uhh.
Usinad pesevad põrandaid iga päev, normaalsed inimesed vähemalt korra nädalas, korra kuus ehk ka veel kuidagi läheks… Aga kaks kuud on ilmselgelt liiga pikk aeg. Mis seal ikka… Katsub edaspidi väiksema vahega.
Nüüd on muidugi imeline. Põrandad on puhtad, voodipesu väljas kuivamisest värske lõhnaga, ise ka duši all käinud ja puhas, kõht maitsvat kanapastat ja pirne täis… Ja homme on ka veel täitsa vaba päev JA PÕRANDAD ON PUHTAD! Mis tähendab, et ma võin südamerahuga tegeleda sellist tüüpi koristamisega, mis mulle tõesti meeldib… Asjade organiseerimisega 🙂
Pirne jagab meiega lahke üleaedne naaber. Eelmisel nädalavahetusel saime ühe ämbri, sel nädalavahetusel kaks. Ühe laari viis Abikaasa oma perele, teine ootab selles suures kausis söömist. See on ühtlasi ka vihje minu emale, et kui pirnisoovi on, tuleb külla tulla 😛
Koristuslainel
Sattusin täna õhtul tööl hoogu – sorteerisin kõigepealt ära kõik jama oma kirjutuslaualt ja seejärel ka mujal tagaruumis. See pole kunagi just ülearu sassis olnud, me oleme selleks kõik liiga korralikud, aga oli lihtsalt igasugu asju, mis… Ootasid oma aega 🙂
Koju jõudes polnud kihk kuskile kadunud, sorteerisin magamistoas riiulisse kogunenud asju. Pidin vahepeal koristamisse pausi tegema, et lastele unejuttu lugeda, pärast seda enam jätkata ei viitsinud. Veetsin õhtu üle pika aja lugemise asemel arvutis ning FB-s jäi silma Mari kommentaar:
Obsessive Compulsive Cleaners is best thing on TV when doing some cleaning.
Kuna ma olen ka kergelt korrafriik, siis no mis te arvate, kas ma otsisin kohe selle sarja välja või mis 😀 Youtube’is on õnneks täitsa vaadatava kvaliteediga olemas (pole küll uurinud, kas kõik osad, hakkasin lihtsalt otsast vaatama) – olen alles esimese osa keskel ja no täitsa lõpp 😀 On seal alles äärmused koos. Suisa hullud!
See tekitab minus ühtaegu nii koristamistuhinat kui sügavat tänutunnet, et ma ise olen hoolimata oma mõningasest korrafriiklusest siiski nii… NORMAALNE. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik elada meeletus segaduses ja mustuses, aga sama vähe kujutan ette seda, kuidas oleks võimalik elada paanilises pisikute kartuses, kasutades igapäevaselt majapidamises räigelt tugevaid kemikaale – mõlemad tunduvad ühtviisi hullud. Seal sarjas on neil hulludel aga tõesti üksteisest kasu 😀
Mina olen teatavasti eelkõige organiseerimise ja asjade oma kohal hoidmise friik, seda küürimise usinust oleks küll juurde vaja…
Anthea Turner ja Perfect Housewife tuleb meelde. See oli ka tore vaatamine.
Ja ma muidugi lihtsalt jumaldan briti sarju! Alates aktsendist, lõpetades kõigi neile iseloomulike pisiasjadega – külalislahkus, kodude sisustus jne jne jne. UK igatsus tuleb alati neid vaadates peale. Minu unistuste elus on mul üks kodu Eestis, teine UK-s (kolmas kuskil soojal maal) ja elustiil, mis võimaldab mul elada kõigis neis kodudes täpselt nii, kuidas isu tekib. Unistused…
Igal juhul – ma olen üsna kindel, et homne päev möödub mul küürides 😀
