Selleks korraks pidu läbi
Nüüd on ainult päeva tasemed ja vanade tulemuste parandamine…
Kui Abikaasa veel kaheksa tähekest välja pingutab, saab ta mu edetabeli esilehele 😛
Sushimaailma avastades
Sushi on popp, kõik ümberringi tunduvad fännavat. Minu senised sushikogemused piirdusid paari maitsmisega – ei saaks öelda, et ei meeldinud, ei tekitanud aga ka sellist emotsiooni, et oleks tahtnud oma raha eest ostma minna. Olen samas alati mõelnud, et tahaks veel proovida, nii et kui ema helistas ja teatas, et ta ostis vautšeri, võtsin lõunale kutse suurima rõõmuga vastu.
Nii me siis käisimegi täna Silk Sushi Baaris. Mul ei olnud mingeid ootusi, ei positiivseid ega negatiivseid, aga kogemus oli igal juhul üdini positiivne.
Okei, jah, ma olin muidugi räigelt näljane ka. Vastupidiselt emale, kes tuli lõunasöögilauast ja teatas, et tal on kõht nii täis – ma söögu, ta ainult maitseb. Maitses aga nii hästi, et maitses kohe päris mitu 😀
Teenindus oli oivaline. Me ütlesime kohe alguses ära, et ei tea sushist suurt miskit ja kogemus on suht olematu. Saime väga pikad ja põhjalikud soovitused. Ma arvan, et see, mille valisime, oli äkki California krõbe? Igal juhul friteeritud variant, mis oli ekstra mõnus. No ja siis prooviks ühe üksiku, mille täidiseks oli miski vetikalaadne asi, see oli ka hästi hea. Ja kuna keegi, kelle isikut ma ei suuda meenutada, oli mulle kunagi mingi vestluse käigus maininud, et talle kohutavalt maitsevad edamame oad, mida ta peale sushibaaride kuskilt mujalt ei leia, siis otsustasime neid ka proovida. Jällegi – imehead. Ma nüüd väga vabandan, et pildi kvaliteet nii kehv on, aga nagu öeldud – ma olin näljane ja ei mallanud sadat pilti teha, tahtsin sööma hakata 😀
Joogiks soovitas teenindaja meile kohe kannuteed – ütles, et see on neil väga hea. Mina teatavasti teed praktiliselt ei joo, aga juhtumisi oli mul jahe, aga kohvi ega kakao isu polnud absoluutselt, seega otsustasin, et võin teed juua küll. Kuna nii teenindaja kui mu ema ühine lemmik oli seitse samuraid, siis just selle valisimegi. Ja no tõepoolest, isegi mulle maitses! Lõhnas ka äärmiselt meelierutavalt.
Eriti vaimustav oli muidugi kogu serveerimise pool. See imeline teekann, kust jagus mõlemale mitme tassi jagu. Ning nunnu meekausike sidruni- ja laimiviiludega.
Ühesõnaga… Ma tahaks sinna kangesti tagasi minna. Vautšereid võiks muidugi olla iga inimese kohta üks, siis saaks näljaselt ka kõhu täis 😛 Ja seda ei tulnud pähe küsida, kas ei oleks võimalik võtta mingit assortiid, kus oleks taldrikutäis eri variante normaalse hinnaga – ühekaupa müüdi küll, aga nii tuli tunduvalt kallim. Tahaks ju võimalikult palju erinevaid maitseid proovida.
Kuna too pakkumine lõppeb enne palgapäeva, siis ma ise ei saa seda endale hetkel lubada, aga ema vihjas, et ta äkki ostab mõne vautšeri veel, nii et ma salamisi ootan uut lõunakutset 😀
Tikriblogi 10
Ups. Juubel tuli meelde alles kolm ja pool tundi pärast selle lõppemist. Ei mingit glamuuri, ei mingit täies ulatuses avalikku blogi, ei mingit lõpetatud kujundust, ei mingit loosimist. Muu elu on selleks lihtsalt liiga põnev olnud. Aga noh, mis seal ikka 🙂
See blogi sai omal ajal alguse täiesti juhuslikult – vajadusest elada välja seminaritöö kirjutamisega kaasnenud frustratsioon. Mul ei ole olnud blogi kirjutamisega seoses mitte mingisuguseid konkreetseid eesmärke, olen alati käsitlenud täiesti suvalisi hetkel keelel ja meelel olevaid teemasid, mu blogi on ühes minuga läbi aegade kõvasti muutunud. Ilmselt ei oleks ma osanud toona arvata, et kümme aastat hiljem on siin 3795 postitust ja 10557 kommentaari. See teeb ümmarguselt ühe postituse ja kolm kommentaari päevas. KÜMME AASTAT JÄRJEST!
Kümme aastat tagasi olin ma meeleheitel tudeng, lõpetamas ülikooli. Täna olen ma abielus, 30-aastane kahe lapse ema ja teen esimest korda elus tööd, mida ma armastan, mille üle ma saan kõige siiramat uhkust tunda.
Ja see on mõnes mõttes väga tähenduslik, et just täna, oma blogi 10. sünnipäeval, käisime me taas kord külas inspireeriva(te)l inimes(t)el, kellega saatus meie teed ristas, ning pidasime maha järjekordse jutuajamise, mis innustas, motiveeris ning inspireeris. Ja ma ütleks, et just seoses sellega ja just täna toimus minu ellusuhtumises teatud nihe, tänu millele sai meil Abikaasaga üpris küpseks üks pöörane ja seni pigem pooltoores plaan, mis meie edasist elu üksjagu muudab. Eks planeerimist ole veel küllaga ja keegi ei tea, kas see plaan ka teoks saab, aga see tundub täiesti teostatav ja absoluutselt suurepärane 🙂 Kohe homme teen esimesed sammud selle ellu viimiseks.
Avalikult saab kõigest muidugi rääkida alles siis, kui aeg on küps – hetkel on asi sellest veel kaugel. Aga ma olen nii põnevil, et ei suuda magama jääda… Kolm tundi olen lakke vahtinud ja plaane pidanud. Kuni blogi sünnipäev meelde tuli, nii et keset sügavat ööd selle postituse kirjutamiseks arvuti korraks lahti tegin.
Igal juhul võite teie, mu kallid lugejad, blogi juubeli puhul endast märgi maha jätta. Ütelge midagi ilusat. Rääkige, miks te siin lugemas käite. Tehke mulle üks virtuaalne pai. See on õige aeg kapist välja tulla, kui te pole seda veel teinud.
Järgmise kümne aasta terviseks!
Tasakaalu otsides
Viimasel ajal on olnud miskipärast raskusi tavapärase positiivse ellusuhtumise säilitamisega. Oleks vaja, et juhtuks miskit head 🙂
Samas ütlevad kõik targad, et õnnelik olemisel pole miskit pistmist sellega, mis su ümber toimub – tõeliselt õnnelik oled siis, kui oled leidnud rahu ja tasakaalu iseendas, nii et ümbritsev sind enam miskitviisi ei kõiguta.
Ühesõnaga… Tuleb katsuda lihtsalt olla positiivsem ja mõelda positiivsemaid mõtteid. Aga kui mul on parasjagu kehvem tuju, siis ma tahaks selle igipositiivsuse peale teha lihtsalt: ÖÄKK.
Hea küll. Katsun ikka häid mõtteid mõelda 🙂 Või siis natukeseks üldse mitte mõelda, näiteks raamatusse põgeneda.
Elu võimalikkusest maal
Mul on seekord üks suure ringi küsimus või õigemini palve. Ma palun, et minuga jagaks oma kogemusi kõik blogilugejad, kes on mingil hetkel elanud, elavad või unistavad elamisest maal.
Mis on maal head? Mis on maal halba? Oled maal ja rahul? Või koliksid võimalusel linna? Elad linnas ja unistad maale kolimisest?
Kui elad maal, siis millised on elamistingimused? Mis tööd teed, mis tööd teeb sinu elukaaslane? Kui kaugel on lähim linn/suurem asustatud punkt, kui tihti seal käid? Kui kaugel kodust on eluks vajalikud asutused – kool, lasteaed, perearst jne? Kas sul on lapsi? Kuidas on lood nende huvitegevusega? Kuidas on korraldatud logistika? Kas läheduses elab sõpru? Kas ümberringi on üldiselt normaalsed inimesed? Kuidas sa suvel sääski välja kannatad? 🙂
Miks ma seda kõike küsin? Seda seletan mõnes teises postituses, praegu ei hakka oma pooltoorestest mõtetest pikemalt rääkima. Praegu lihtsalt kuulaks kogemusi. Reaalseid kogemusi. Mis tähendab, et ma ei tahaks kommentaare stiilis “olen eluaeg linnas elanud ja ei tahaks mingil juhul maale kolida” või “olen kuulnud, et maal on ikka nõme” või “mu lehma lellepoeg elab ja minu meelest tal on nii”. Samas on isikliku kogemuse puudumisel vägagi teretulnud kogemused stiilis “mu lähedane elab, me suhtleme palju ja seega ma oskan rääkida edasi tema reaalset eluolu”.
Kui te ei taha mingil põhjusel rääkida oma tavapärase nime alt, siis valige mõni muu või kirjutage mulle meili peale. Kommentaare saab ju kirjutada ükskõik mis nime ja aadressiga, ma lihtsalt pean kõik uued heaks kiitma.
Ootan aktiivset vastukaja. Teema on mul südamel 🙂