Author name: Tikker

“Jassi pass” – lasteraamat täiskasvanutele

Meil on kodus olemas vist kõik Epu lasteraamatud. Ja kõik on meeldinud ka, senisteks suurimateks lemmikuteks on nii minul kui lastel olnud “Marta varbad” ja “Anna hambad”.

jassi_pass-220x221Eelmisel nädalal sain blogikampaania raames “Jassi passi” ja see on kahtlemata raamat, mis on mulle neist kõigist kõige isiklikumalt mõjunud. Kui ma seda tol esimesel õhtul lehitsesin ja siit-sealt diagonaalis lugesin, tuli mitu korda pisar silma. Lihtsalt need situatsioonid on nii tuttavad 🙂 Ma usun, et see raamat pakub äratundmisrõõmu kõigile, kelle pere on olnud mingil eluperioodil pikemalt lahus tänu sellele, et üks vanematest töötab välismaal. Ja neile jällegi, kellel selline kogemus puudub, ei pruugi see raamat üldse nii väga korda minna.

Ma mõtlesin, et trükiks siia mõned katked, aga kell on palju ja ma parem pikemalt ei hakka. Lihtsalt… Ilus raamat oli. Kohati kurb, aga armas. Ja õnneliku lõpuga 🙂

Mis mind selle raamatu juures tekstiga võrdselt võlus, olid Helina Toateri imelised pildid. Jällegi – mulle on ka kõigi Epu varasemate raamatute pildid meeldinud, aga need praegused, need olid mingil põhjusel eriti paeluvad. Kuidagi nii tõetruud ja kaunid.

2015-01-13 20.49.40

2015-01-13 20.50.13

Kui ma raamatu kätte sain, pidin ennast sundima, et seda kohe mitte korraga läbi lugeda – see ei tundunud aus, tahtsin lugeda koos lastega, kes tolleks hetkeks juba magasid. Aga “üks peatükk igal õhtul” reeglist ei tulnud küll mitte midagi välja – nelja õhtuga oli raamat läbi 😀 See teeb 5-6 peatükki õhtu jooksul, täna lõpetasime.

Küsisin Poisilt, mis talle selles raamatus kõige rohkem meeldis – ta ütles, et tulnukad ja roheline planeet. Küsisin Plikalt, mis temale kõige rohkem meeldis – isa üllatus. Täitsa minu laste vastused 🙂

2015-01-13 20.50.36

Lasteaia viimane päev oli kätte jõudnud, aga isa polnud ikka veel mitte kusagil. /- – -/

Ema istus Jassi kõrval ja pühkis kasvatajatädi kuulates pisaraid. Ta otsis Jassi kätt, mida suruda. /- – -/

Järsku läks lasteaia saali uks lahti ja üks habemega mees astus sisse.
Kõigi saalis istujate ja seisjate pead pöörasid sinnapoole.
See habemega mees oli kuidagi veidralt tuttava olekuga.
“Isa!” hüüdis Jass. “See on ju minu isa! Sa ei olegi enam välismaal!”
Ema oli ka püsti hüpanud ja kiirustas isa poole. “Kuidas sa nii…”
“Kas sa siis ei aimanud?” ütles isa aasivalt ja kallistas ema. “Sellepärast ma ju uurisin seda täpset kellaaega… Et kindlaks teha, kas ma ikka jõuan täpselt lennujaamast.”
“Aga mina arvasin…”
“Nojah, ma tahtsingi üllatust teha!”

Ilus raamat, nii suurtele kui väikestele. Aitäh, Epp! Aitäh, Helina!

Teise ringi poed – praktiline hobi

Minult küsiti eelmise postituse kommentaaris, miks ma nii tihti Humanas käin, kui mul tegelikult midagi vaja ei ole. See on juhtumisi teema, millel ma olen tahtnud juba ammu pikemalt kirjutada, sulg on soe ja und veel ka pole, nii et…

Mul absoluutselt EI OLE vaja veel rohkem riideid 😀 Ok, vahel on mõni baasese, mille järele on konkreetne vajadus, aga sedagi viimasel ajal pigem harva. Ma võiks ära anda kolmveerandi oma riidekapist ja ma saaks ikka hakkama 😛

Suusapüksid olid sel talvel ainus, mida mul tõesti väga vaja oli – aga neid olen otsinud aastaid, pikkade inimeste rõõm. Varem oli raha, aga ei leidnud midagi sobivat, nüüd polnud enam raha ka. Ja nii ma, lootusetu külmavares, lastega õues möllamisest rõõmu tunda ei suutnudki. Soe jope on, soojad kindad on, saapad on, pikk villa-siidi aluspesu on – aga teksade all polnud sellest tolku ja muid pükse mul üldse polegi. Juhtusin seda mainima Annikale, kes tõi mulle järgmine kord külla tulles proovimiseks imeilusad lillad suusapüksid – tema emale oli keegi andnud, emale ei sobinud, andis Annikale edasi, talle ei lähe jalga, tõi siis mulle. Istuvad ideaalselt! Jah, pikkust on 10 cm puudu, aga topin saapasääre sisse ja ongi korras. Nii et täitsa iseenesest ja ilma rahata tulid need püksid minu juurde. Nüüd pole ainult üldse õues lume sees möllamise ilma olnud 🙂 Kui see tuleb, siis olen lõpuks ometi igakülgselt varustatud!

Aga see, mida ma pidevast Humanas käimisest ja oma kirjust riietekapist saan, on tohutult palju positiivset emotsiooni. Võiks öelda, et teise ringi poodide külastamine on üks mu suurimatest hobidest. Ja on nii välja kujunenud, et just Humanast leian endale kõige rohkem sobilikke asju, ehkki teen iga paari kuu tagant tiiru ka mujal.

Vaatasin huvi pärast üle, kui palju raha ma eelmisel aastal teise ringi poodides oma riietele kulutasin, laste ja Abikaasa riideid ning kodukraami arvestamata. Jaanuar – €1. Mai – €7.53. Juuni – €42.44. Juuli – €23.29. August – €36.44. September – €12.35. Oktoober – €6. November – €7. Detsember – €6.

Pärast viit aastat lastega kodus olemist läksin lõpuks ometi tööle ja sain LÕPUKS OMETI ilusasti riides käia. Seelikud! Sukad! Kõrvarõngad! Idüll 😀 Esimene töökoht mind riiete ostmise suhtes nii väga ei sütitanudki – istusin seal oma kontorilaua taga ja nokitsesin enamik ajast omaette, peale kolleegide mind keegi eriti ei näinud, natuke riideid kodus ju oli, rahaline seis ka eriti kehv. Aga mais sain uue töö, avalikumas kohas 😛 – ja siis lõi naine minus täiega välja. Tööle sobilik (suve)garderoob vajas pärast pikka kodus olemise perioodi paratamatult uuendamist, suvel oli rahaliselt natuke kergem ka, nii et käisin Humanas suht suvalistel aegadel – ka siis, kui hinnad olid kallimad. Ja ostsin kuhjaga riideid 🙂

Septembris käisin korra uue kauba nädala kõige esimesel hommikul, aga tõdesin siis, et esiteks mulle see tunglemine ei istu, teiseks oli rahaline seis selleks ajaks stabiilselt kitsas. Seega tegin uue reegli, et käin Humanas ainult viimasel nädalal, alates kolmapäevast 😛 Ja olen sellest reeglist ka kenasti kinni pidanud.

Iga kord, kui ma Humanasse sisse astun ja neid värvilisi riideid täis stangesid näen (palju põnevam ja rikkalikum valik, kui nö tavalises riidepoes!), tekib minus tohutu elevus. Mida ilusat ma seekord leian? Mulle tohutult meeldib kiirelt riideid läbi lapata, kuhjadega proovikabiinis käia… Tavaline on see, et proovin ühe poeskäiguga selga 3×10 riideeset. Ära ostan neist lõpuks ehk kolm, vähemalt viimased kuud on nii läinud 🙂

Mulle nii tohutult meeldib see, et mul on riidekapis valikut. Et ma saan kanda iga päev erinevaid riideid, nii mitu nädalat järjest. Kas teate, millist tohutut elevust ja rahulolu ma olen viimased neli päeva tundnud, sest mul on olnud igal hommikul täiesti uued värvilised kõrvarõngad, millega sobitada kogu ülejäänud riietus? 😀

Pärast augustikuist ülevaadet tegin oma riidekapis sügisel põhjaliku suurpuhastuse. Andsin ära palju riideid, mida polnud ammu kandnud. Tõenäoliselt sattus nende hulka ka mõni samal suvel Humanast ostetud hilp. Aga mul pole selle vastu mitte kõige vähematki, otse vastupidi – mul on hea meel, et kõik on ringluses. Mulle meeldib ilusasti riides käia, mulle meeldib vaheldus, mul on samas vähe raha – seega on teise ringi poodides shoppamine minu jaoks ideaalne süümepiinade vaba naiselik hobi, mida saan endale võimaldada ka siis, kui eelarve on rangelt piiritletud. Ühtaegu on see minu jaoks väga õpetlik – järjest enam oskan realistlikult hinnata, mida ma ka reaalselt kandma hakkan ja mis sel hetkel ilus tundub, aga hiljem pigem seisma jääb. Eks vahel jääb midagi seisma ikkagi, see on paratamatus – aga sellisel juhul annan need asjad ka kiirelt ära.

Mõni kogub marke, mõni kingi, mina kogun ilusaid teise ringi poest ostetud riideid – see on tunduvalt praktilisem 🙂 Suurim nõrkus on seelikud ja kleidid, seejärel kõrvarõngad ja sukad – viimaseid muidugi teise ringi poest ei saa. Kõrvarõngaid leiab õnneks ka väga soodsalt, aga sukad on Eestis üsna kallid, nii et olen ostnud vaid mõned ühevärvilised neis toonides, mida kõige rohkem kannan, üldiselt kasutan vanu varusid ja mängin rohkem muude riietega. Väga palju kannan mugavaid pluuse ja kampsikuid, neid Humanast ikka leiab.

Müüa asju, mis ma olen ostnud teise ringi poest paari euroga? Tõesti ei viitsi 🙂 Müüki panen vaid need asjad, mis olen ostnud uuelt, aga pole mingil põhjusel siiski kandnud. Ära andnud olen väga palju ja annan edaspidigi. Sõpradele või lasterikaste perede liitu. Igakuiselt oma hobi eest €5-10 maksta, arvestades saadud positiivsete emotsioonide hulka ja igapäevaselt suurepärast väljanägemist – ma ütleks, et väga hästi kulutatud raha!

Rahast ja majandamisest

Jõudsin Gea soovitusel Money Matters blogini, mis õpetab oma rahaasju kontrollima. Täpselt nii, nagu arvasin – ei miskit uut mu jaoks, olen kõike seni mainitut juba aastaid teinud. Lugeda ja kaasa noogutada oli mõnus sellegipoolest ning see on mu meelest kohustuslik lugemine kõigile, kel pidevalt enne palgapäeva raha otsas, aga pole samas aimu, KUHU see täpselt kadus. Ise ootan huviga investeerimise teemalisi postitusi, need kuluks marjaks ära. Igal on juhul blogi aus ja soovitan kõigile 🙂 Panin blogrolli ka. Ja muidugi oma readerisse.

Räägitakse, et oskus rahaga majandada tuleb kodust kaasa. Ma näiteks ei suuda meenutada, et ema oleks mind majandama õpetanud – samas see ei tähenda, et seda ei toimunud, ma ei mäleta enamikku, mis kunagi oli 🙂 Ok, nii palju tegelikult küll, et vist alates millalgi põhikoolist käisin ise poes ja raha küsisin emalt vastavalt sellele, mida oli vaja osta – söögi hindu ma umbes teadsin ja oskasin kokku arvutada. Pärast pidin ideeliselt tšekid ka tooma, aga kuna mingit kulude kirja panemist ema mu meelest toona ei harrastanud, siis otsest vajadust ega kohustust selleks polnud ja väga tihti need tšekid ka temani ei jõudnud (ja psst, ärge talle öelge, aga eks ma ostsin vahepeal lisaks söögile keepsuraamatu kleepse kah).

Samas Abikaasa ema on mu meelest väga hea majandaja, Abikaasa aga ei viitsiks elu sees numbreid ritta ajada. Nooruses oli ta üsna süüdimatu, minuga kohtumise ajal oli tal üksjagu võlgu kaelas. Ma panin ta muidugi kiirelt paika, sundisin võlad ära maksma ja olen meie tulusid-kulusid sellest ajast saadik kontrolli all hoidnud 😛 Kui raha oli rohkem ja kohustusi vähem, siis planeerisin ka vähem, kitsamatel aegadel aga väga hoolikalt. Ühesõnaga… Mingil määral on see lihtsalt iseloomus kinni. Mõnele meeldivad numbrid ja kontroll, mõnele mitte. Hea, kui peres on üks, kellele meeldivad ja teine on tema majandamistega nõus 🙂 Kaks udupead oleks tunduvalt raskem juhus või siis selline variant, kus üks tahab majandada, aga teine vaid vastutustundetult kulutada. Tark udupea laseb numbripedel majandada ja kulgeb mõnusalt kaasa – nii on arved makstud, söök laual ja kui midagi üle jääb, saab tõesti mõnuga kulutada.

No igal juhul, ma tõesti ei tea, mis mind selleks ajendas, aga täiesti ilma igasuguse õpetuseta hakkasin ülikooli minnes märkmikusse kirja panema kõiki oma väljaminekuid. Detailipedena ikka absoluutselt kõik asjad – sai 5kr, siider 10kr, seelik 50kr jne. Pool aastat hiljem sain arvuti, siis kolis majandamine Excelisse. Alguses panin lihtsalt kirja kuupäeva ja ritta kõik sel päeval ostetud asjad, mingil hetkel hakkasin neid jagama gruppidesse (toit, majapidamine jne), lisama toidule ka kaalu jne. Et saaks ikka rohkem statistikat teha 🙂 Ja ehkki ma ei ole sellega kahjuks täiesti järjepidev olnud (peamiselt Londoni ajas on augud ja mingid lühikesed Eesti perioodid ka), siis enamik mu iseseisva elu kulutustest on siiani Exceli tabelitena olemas. Täpsemalt sügis 2002 – sügis 2007 ja 2011 kuni praeguseni. 2008-2010 on puudu, ehkki enamik sellest ajast ma kirjutasin väljaminekuid üles küll… 2010 kevadel läks kõvaketas tuksi – ehk sellepärast? Kuni 2007 oli mul plaadile kirjutatud, need sai hiljem taastada.

Meil on elus olnud igasugu perioode – rahaliselt paremaid ja halvemaid. Mida vähem raha, seda rohkem tuli/tuleb majandada, see on paratamatus – muidu lihtsalt ei ela ära. Londonis olime vahepeal väga vaesed, vahepeal elasime üpris mõnusasti ära. Eestis oli tükk aega tänu vanemahüvitisele võimalik kenasti ära elada ja mõistlikult majandades ka igasugu olulise jaoks säästa – tavaline oli see, et arvel oli raha ÜLE, kogusime ju algul pulmade, siis kodulaenu sissemakse, seejärel remondi jaoks. Nii oli ka võimalus mulle näiteks päevapealt ja täiesti plaanimata uus läpakas osta, ilma et see meie majanduslikule seisule suuremat mõjunud oleks. Norras olime algul väga vaesed, hiljem tundus mingil lühikesel perioodil raha laialt käes olevat, nii et saime tol suvel veidi remonti teha ja ka veidi elu nautida. Ja kui Norra töö lõppes, olime algul Eestis mõlemad praktiliselt töötud (mu pool kohta eriti midagi sisse ei toonud) ja selle tagajärjel võlgades, nüüd suvel sai tänu auto müügile nood võlad tagasi maksta, kuu aega vabamalt võtta, elu nautida ja jälle mõni suurem vajalik kulutus teha, siis sai see raha ka otsa ja nii jõudsimegi sügisel lõpuks stabiilselt kitsasse seisu. Kindlad töökohad on olemas ja elame oma palkadest ära, aga selleks tuleb ka viimse sendini majandada.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi nende külluseperioodide eest, mis meie elus on olnud – tänu sellele on meil olnud võimalik säästa oluliste suurte asjade jaoks (juba ülal mainitud pulmad, kodu, remont) ning teha vajadusel suuremaid igapäevaseid väljaminekuid (läpakas, talvejope ja -saapad, viimati minu prillid jne), tänu millele on vaesematel perioodidel kõik hädavajalik olemas olnud ning selle võrra lihtsam ülejäänu pealt kokku hoida. Ma olen ääretult tänulik selle eest, et meie rahaline seis on hetkel stabiilne – järgmise sügiseni niiviisi viimase piiri peal majandada tundub küll kuradi pikk aeg, aga eks sellegi aja jooksul peaks pisikesed muutused paremuse poole toimuma.

Tänu tulumaksu määra langetamisele peaks meil alates järgmisest kuust palka kahe peale paarkümmend eurot rohkem tulema, mis on praeguses olukorras täiesti arvestatav summa. Peretoetust tõsteti üle kahe korra – lasteaia kohatasu tõusis muidugi ka poole aasta jooksul kaks korda, aga õnneks väiksemas summas, nii et toetuse tõusuga jääme ikkagi plussi. Aprillis maksan viimast korda õppelaenu, nii et alates maist jääb jälle €25 kuus rohkem kätte. No näete siis, nii palju pisikesi positiivseid asju! Kui ma nüüd õigesti arvutan, siis kevadeks on sügisega võrreldes igakuiselt kulutamiseks tervelt €70 rohkem. Täitsa arvestatav summa!

Ja sügisel saab loodetavasti jälle veidi palka juurde, ehkki ma mängin juba pikemat aega täiskoha küsimise mõttega – ma pole küll kindel, kas sellega üldse nõus oldaks ja oma hetkeülesannetega saan antud koormusega suurepäraselt hakkama, aga ma näen üldisemat sorti tööülesandeid, mida jaguks, mulle tundub, pikemaks ajaks. Samas ma nii väga naudin oma vabu reedeid… Ja samas jällegi tundub täiskoha küsimine ääretult loogiline – see annaks palgale täpselt nii palju juurde, et saaks tibakenegi vabamalt hingata. Need üldisemat sorti tööülesanded lõppevad ka minu arvestuse kohaselt mingil hetkel otsa ja järgmisel sügisel, kui autolaen lõppeb ja elu tänu sellele tunduvalt kergemaks läheb, võiks ma vabalt jälle 0,8 koormuse tagasi võtta. Ja OMETI pole ma siiani isegi küsinud, mis tähendab ilmselt, et ma väärtustan oma vaba aega rohkem, meeletust kokkuhoiust hoolimata. Mm, äkki peaks tegema kompromissi vaba aja ja raha vahel ning küsima juurde 0,1 kohta? 😛 Nojah, pole mõtet seda monoloogi rohkem pidada – pean asjad enda jaoks selgeks mõtlema ja siis kas küsima või mitte küsima. Ja kui ma ka küsin, on positiivse ja negatiivse vastuse saamise võimalused, ma ütleks, suhteliselt võrdsed.

Üldiselt on siiski puhas rõõm. Rõõm selle üle, et me elame kogu perega Pärnus, oma kodus. Rõõm selle üle, et ma naudin Exceli tabeleid, numbreid ja statistikat, seega on vähesega toime tulemine minu jaoks eelkõige mõnus väljakutse. Rõõm selle üle, et peame küll söögi ostmisel äärmiselt kokkuhoidlikud olema, aga ei pea loobuma tavapärasest mahekraamist (küll aga rämpsu ostmisest, mis on ju rõõm omaette!). Rõõm selle üle, et armastan teise ringi poode, mis võimaldavad mul ka kõige kitsamates oludes endale vahetevahel midagi ilusat lubada. Rõõm selle üle, et ma armastan oma tööd. Rõõm selle üle, et tegelikult on seda kõige kitsamat aega veel vaid veidi üle pooleteise aasta. Rõõm selle üle, et täpselt viie aasta ja üheksa kuu pärast oleme me täiesti laenuvabad. Nii palju olulisi asju on NII hästi.

Nii et tegelikult pole kokkuhoiul ju häda midagi, isegi kui söögiraha on järgmise palgapäevani €3.50 päevas 😛 Just sellega arvestades on arved makstud, paari vajaliku väljamineku jaoks raha kõrvale pandud ja kapp kõike kauasäilivat täis ostetud. Õunakilo maksab kõigest €0.39 ja ülejäänud hädavajaliku toidukraami saab selle raha eest kätte küll. Nii et ma ei kahese põrmugi seda kleiti ja neid kõrvarõngaid, mis ma sel kuul ostsin (ja Abikaasale normaalse välimusega mütsi ja salli, mida tal ammu vaja oli) ning kõige tipuks kavatsen ma homme minna traditsioonilisele viimase nädala Humana retkele, et €1.50 päeva puhul endale veel midagi ilusat lubada 🙂 Ja reedel teise Humanasse, siis on juba €1 päev. Pisikesed rõõmud, mis muudavad ka kõige kokkuhoidlikuma elu elamisväärseks.

Elu on selgelt näidanud, et alati saab hakkama. Alati on raskeid hetki, aga alati läheb ka paremaks. Kui uskuda, oma unistuste poole püüelda ja hetke võimalikult palju nautida, saab kõik alati korda. Ka kõige suuremad ja olulisemad asjad, mis vahel võivad näida kauged ja kättesaamatud. Kõik on võimalik!

Läks jälle filosoofiliseks mulaks, tüüpiline. Ma lihtsalt ei oska lühidalt ja konkreetselt kirjutada 😀 Aga kulude kontrolli all hoidmist soovitan ma siiski soojalt kõigile. Teeb elu tunduvalt lihtsamaks 🙂

Puhkus läbi

Tööle naasedes rõõmustas mind viimase kaubaga kaasa tulnud sõnum Tallinnast:

2015-01-05 18.31.26

Kuna puhkuse ajal oli kõik söögikraam kodust otsa saanud ning mitte ainult söök, vaid ka šampoon jm vannitoast leitav, siis sai kohe kõige esimesel tööpäeval, mis oli ühtlasi ka palgapäev, kõvasti varusid täiendatud. Ehk palk otsemat teed pidi tagasi sinna, kust see tuli 😀

2015-01-05 18.07.52

Täna oli teine tööpäev. Koju jõudsin kolmveerand kaheksa 😛 Tõe huvides peab tunnistama, et tööga just NII kiire ka polnud, et ma PIDIN seal nii kaua olema. Vahepeal oli vaja käia kõrvarõngaid ja süüa ja kleiti ostmas, eksju 😀 Aga eks selle tööga ole ikka nii, et ega see ei lõppe kunagi otsa ja aeg lihtsalt libiseb käest, nii et ise ei pane tähelegi.

Scroll to Top