Elust ja olust
Ei viitsi viimasel ajal enam üldse arvutis olla. Tööajal olen nagunii piisavalt tihti – eraelulisteks asjadeks siis küll eriti aega ei jagu, aga õhtul pikalt ekraani vahtida sellegipoolest ei taha. Blogisid ja FB-d kiikan reeglina hommiku- ja lõunasöögi kõrvale, nädalavahetusel perega kodus olles sedagi mitte. Täna näiteks tegin arvuti alles õhtul kell üksteist lahti 🙂 Okei, päeval nii kauaks, et ostud kirja panna ja meilid üle vaadata, aga see oli ka kõik.
Mängude FB-s ära varjamine on ka väga tervendavalt mõjunud, mul lihtsalt ei tule enam meelde neid mängida 😀 Varem mängisin tahvliga, aga selle andsin vanast töökohast lahkudes tagasi. Sarjadel on kõigil hooajad läbi, nii et nendega on ka suveks mureta – Bonesi on veel neli osa vaadata, aga noh, kiiret pole ju kuskile.
Ühesõnaga elu on muutunud täiesti märkamatult tunduvalt arvutivabamaks ja ma ei tunne arvutist üldse puudust. Nüüd on ainus soov, et Abikaasaga samamoodi läheks, aga tema puhul pole seni kahjuks muutust märgata. Ja sellest saab alguse nii palju mõttetuid tülisid – pidevalt on mul tunne, et pean arvutiga tähelepanu pärast võistlema ning veel hullem – et jään tihti alla. No kellele meeldiks, kui kaaslane vaba päeva hommikul pärast ärkamist esimese asjana arvutikaane avab? Mulle igatahes mitte. Rääkinud me sellest oleme, korduvalt. Aga muutused on visad tulema…
Noh, mina nüüd selle eest loen jälle 🙂 Aga siiski, ma üritan sellega mitte üle pingutada.
Mul oli üle hiiglama pika aja kolm vaba päeva järjest. Naljakas – kui vabad olid vaid pühapäevad, siis ma tõesti suutsin selle ühe päevaga kõik vajaliku enam-vähem ära teha. Nüüd möödusid kaks esimest päeva kuidagi märkamatult ja alles tänane oli jälle tõeliselt asjalik päev. Mitte et ma oleks eile ja üleeile päris niisama passinud – reedel magasin välja, küpsetasin siis koogi ja viisin selle vanadele töökaaslastele. Kui ma sealt ükskord tagasi jõudsin, sain natuke arvutist tööasju vaadata ja siis oligi aeg lastele järele minna. Eile käisid lapsed sõpradega Port Arturi Lottemaa peol, mul oli niikaua aega Humanas ringi vaadata. Koju jõudsime peale kolme, siis pesin veel kiirelt ühe masinatäie pesu ja JÄLLE oli päev õhtus, ilma et oleks muud asjalikku teha jõudnud. Alles täna, kui kuskile minema ei pidanud, jõudsin pesta kolm masinatäit pesu, aias rohida ja kodu ka koristada. Kõike oleks küll tunduvalt rohkem teha vaja, aga noh – vähemalt olin terve päeva rakkes ja seis on parem kui enne 🙂
Kahjuks jõudsin tänase päeva jooksul ka Abikaasaga mitu korda korralikult raksu minna. Ega ma suhteprobleeme enam väga blogis avalikult lahata ei oska ja olen selleks nagunii kaugelt liiga väsinud, aga noh, nii üldises plaanis – ärge arvake, et mu elu kogu aeg roosiline on. Ma küll armastan Abikaasat, ta on suurepärane isa ja hoolitsev mees, aga on mitmeid probleeme, mis lihtsalt ei saa kuidagi lahendatud. Teatud käitumismustrid, mis iga natukese aja tagant korduvad. Ja kuidas me ka ei üritaks rääkida, kuidas me ka ei lubaks ennast parandada, ikka läheb lõpuks samas vaimus… Ja see on nii kurnav. On teatud asjad, mida ma tema puhul aktsepteerida ei suuda ning kui need jälle esile kerkivad, siis on tulemuseks tihti see, et ma lihtsalt lähen totaalselt endast välja. No ja kellele meeldiks hüsteeriline naine… Või vinguv naine. Aga ometigi ma ei suuda ennast tagasi hoida, sest mul on noil puhkudel lihtsalt nii lootusetu tunne.
Üldiselt on nii, et mida vähem aega meil on, seda vähem me ka tülitseme. Mis on muidugi täiesti loogiline. Samas pole see ju lahendus… Lahendus oleks asjad ikkagi kuidagi selgeks rääkida ja noid käitumismustreid muuta. Aga ei paista see kuidagi õnnestuvat, nii et ma olen päris nõutu.
Ühesõnaga… Selline see elu on. On ja ei ole ka. Lapsed on armsad, uus töö on vaimustav, suvi ja kodus-aias toimetamine on mõnusad – kui me Abikaasaga parajasti ei tülitse, on elu imeline. Aga neid tülisid jagub peaaegu igasse päeva, nii et tõrvatilku meepotis on ka küllaldaselt. Kurb lihtsalt, kui kaks inimest armastavad üksteist, aga ei suuda samas koos elades oma harjumusi nii palju muuta, et ilma pidevate tülideta hakkama ei saaks. Elupõlise optimistina loodan siiski, et kuidagi saab kõik korda.
