Author name: Tikker

Oh neid tujusid

Suur osa ajast olen ma õnneks lootusetu optimist – kõigest ja kõigist parima uskumine on mulle loomuomane, nii elada on minu meelest kerge ja hea.

Aga keegi pole ju alati rõõmus… Meeleolu ikka kõigub, sada asja mõjutavad.

Seda ma ei usu, et kõik tunded tuleb alla suruda ja korrata, et läheb üle. No kui on vaja ikka välja elada, siis on. Vahel on vaja nutta, vahel karjuda, vahel lihtsalt kellelegi vinguda ja kurta. Saab tossu välja lasta, jagatud mure on pool muret ja nii edasi.

Samas olen ma leidnud, et sellistel madalperioodidel on kõige kasulikum lihtsalt… OLLA. Katsuda olla võimalikult neutraalne ja oodata, kuni üle läheb 😀 Sundida ei saa, aga noh, ükskord ju ikka läheb.

Mul on siin mõnda aega selline madalperiood olnud. Meil on suured muutused soolas, kõik on hästi lahtine, sestap pole tahtnud veel midagi blogisse kirjutada ja enne kuu lõppu te sel teemal siit ilmselt ka lugeda ei saa – selleks ajaks peaksid asjad selguma 🙂 Aga jah, praegu on lood keerulised ja kuidas kõik laheneb, seda täpselt ei tea. Aga mina olen tegutseja ja tahaks ju kohe kõike paremaks teha. Kui ei oska, siis on halb.

Nende inimeste elu, kes pole optimistid, on vist ikka päris kurb. Kui minul pole hea tuju, siis kõik info, mis minuni jõuab, tundub ka negatiivse varjundiga. Teate, kõike saab ju mitmeti tõlgendada – nii positiivselt kui negatiivselt. Uudiseid ükskõik millest, teiste jutte, no kõike. Selle madalperioodi ajal tundub kõik nii lootusetu, kõige endaga seonduva suhtes on totaalne ebakindlus. Need inimesed, kes kogu aeg nii tunnevad – oh õudu, kui masendav võib nende elu olla.

Ma ise lihtsalt tuletan endale noil puhkudel meelde, et see läheb üle ja siis on kõik jälle hästi, kõik on jälle värviline, enesekindlus tuleb tagasi. Ma tean, et alati tuleb. See mõte ei tee sel hetkel tuju üldse paremaks, aga aitab mul oodata. Nii ma siis katsun lihtsalt mõtteid mujale juhtida, kuniks kõik on jälle hea. Vegeteerin, kui vaja, söön jama, kui ei viitsi midagi asjalikku teha, lasen lastel tavalisest rohkem multikaid vaadata, et nad oleks rahul, ilma, et peaks nendega kogu aeg tegelema – sellised asjad on vahel kõik vajalikud, sest kui ma veel nende pärast ka stressama hakkaksin, siis läheks hulluks. Ühesõnaga katsun perega suhtlemisel rahulikuks jääda, see on ainus, millele tähelepanu pööran. Kõik muu, mida annab mitte teha või edasi lükata, saab ka lükatud.

No ja praegu mingil põhjusel tuligi hea tuju tagasi. Ei tea, miks, üsna lambist. Aga hüplesin mööda tuba ringi ja naersin. Ma pole juba ammu nii rõõmus olnud… Kohe hea oli olla.

Ega muidugi ei tea, kas see tuju jääb pidama, aga no loomupärane optimist ma ju ikkagi olen 🙂 Ja kõik asjad ju alati lahenevad.

Ei pea olema hambad ristis iga hinna eest positiivne, ei pea kõiki oma negatiivseid tundeid maha suruma, aga ma usun, et kõigile inimestele tuleks suuresti kasuks, kui nad ikkagi KATSUKSID teadlikult mõelda pigem positiivselt, tõlgendada asju pigem positiivselt. Mida suurem on harjumus klaasi pooltäis näha, seda suurem on ka rõõm elust 🙂 Madalseise on alati, siis on oluline mitte masendusest mingit jama kokku keerata, vaid lihtsalt vaikselt võtta ja oodata, kuni üle läheb 🙂

Kas mu jutt nüüd üldse MINGITKI loogikat omas teie jaoks?

Igatahes, kui hea tuju jääb püsima, on lootust, et ka blogi kirjutamine jälle tihedamaks muutub. Sest pahas tujus ma lihtsalt ei oska enam kirjutada.

Läätsekandja mõtisklused, vol 2

vol 1

Sattusin lugema Eesti Ekspressi artiklit tuksi läinud silmaoperatsioonist ja võttis kõhedaks küll. No muidugi ma teadsin ennegi, et alati on riske jne, aga kuni polnud ühtki konkreetset kogemust kuulnud, seni oli lihtsam endale kinnitada – minuga ei juhtu midagi.

Teate, kui see lühinägelikkus mul nii suur poleks, kombineeriksin prille ja läätsi suurima heameelega. Tänapäeval on nii vingeid raame, paljud prillid on mu meelest suisa seksikad. Aga mitte minu -10 silinderklaasid, isegi mitte maksimaalse õhendusega 🙂 Kaalusin veel aasta-paar tagasi uute prillide tegemist, sest praegused on pea 11 aastat vanad… Paraku pole prilliklaasi maksimaalne õhendus nende aastatega eriti muutunud, ikka oleks tegu paraja pudelipõhjaga. Sellistesse nö ühes tükis plastist vms materjalist raamidesse, nagu moes on ja mulle meeldivad, ei saa nii pakse klaase mu meelest üldse panna… Valikus on vaid ninapatjadega metallraamid nagu mu praegusedki, mis näevad hoolimata oma vanusest täiesti viisakad välja. Aga need ninapadjad panevad mul koheselt nina valutama ja jätavad sinna pikaks ajaks punased laigud, nii et prillide kandmine on äärmiselt ebamugav. Ja paraku pole mu meelest mingit garantiid, et ükski uus ninapadjaga raam mugavamalt istuda saaks, klaas on ju ikka sama paks…

Nii et prillid ei tundu minu puhul olevat lahendus. Operatsioon – minu suure lühinägelikkuse tõttu mitte laser, vaid lisaläätse paigaldus – tekitab kõheda tunde, samuti pole seda €2500 kuskilt võtta. Seega jäävadki järele läätsed.

Ja oh issand, kuidas ma ei viitsiks hakata neid jälle igal õhtul silmast välja võtma… NII mugav on kord kuus läätsi vahetada 🙂 See hommikune tõusmine ja nägemine… Ja mul EI OLE mingeid vaevusi! Jah, silm on hommikul tiba kuiv, katsun hommikul-õhtul silmatilku (mm, jah, see tähendab, füsioloogilist lahust, irw) kasutada, aga alati pole meeles ja kuivuse tunne läheb silmi pilgutades iseenesestki üle.

Kui ma viimati uute prillide tegemist kaalusin, siis käisin silmakontrollis, rääkisin oma “kahjulikust” läätsede kasutamise harjumusest jne. Arst vaatas ja uuris, midagi hullu ei leidnud. Ütles, et kui mul endal vaevusi pole, siis võin esialgu samamoodi jätkata küll.

No aga tegelikult ju ongi nii, et praegu on mu elu superluks ja mugav, põhimõtteliselt pole mingit vahet, kas kord kuus uued läätsed silma panna või see hirmkallis operatsioon teha.

Äkki piisakski sellest, kui ma lihtsalt korra aastas silmi kontrollimas käiks – saamaks kinnitust, et olukord pole halvemuse poole muutunud. Just veresoonte ja ma ei tea mille muu mõttes, mida nad seal kontrollis vaadata saavad. Sest nagu öeldud – endal mul vaevusi pole.

Vähemalt nii kaugele olen jõudnud, et kuuajased läätsed on tõesti vaid kuu aega silmas, alguses venitasin poolteist kuud välja 😛 Hinnad pole enam nii kallid ja… Järgin siis reegleid 🙂 Korralikult käsi pesen alati kah, teismelisena unustasin selle tihti ära.

Ma olen ikka ääretult tänulik, et elu praegusel ajal nii mugav on, prillidega oleks mul poole raskem. Läätsed on võrratud! Aga jah… Tahaks, et ma ikka vanurina ka näeks 🙂

Aga mis teema selle vanemas eas tekkiva kaugnägelikkusega on? Kas siis ei peaks olema nii, et miinus muudkui väheneb? Samas emal on mul prillid, millega korraga nii kaugele kui lähedale vaadata saab, nii et ta näeb siis põhimõtteliselt mõlemat pidi s*tasti… Kas SEE võiks veel ka tulevikus ees oodata? Siis kasutan miinusega läätsi ja ostan plussprillid 🙂

Tuli mõte, et võiks hakata mingeid harjutusi tegema. Silmatrenn, lühinägelikkuse vähendamiseks 🙂 See pidavat aitama, aga jah, ilmselt -10 pealt päris nulli ei saa 😀 Mul oli vähemalt kunagi kodus Väike silmaraamat – ehk leian suvel üles. Netist leiaks kindlasti ka igasugu õpetusi, aga googeldasin just ja olen liiga väsinud, et ennast ingliskeelsest tekstist läbi närida. Mõni teine päev ehk, värskema peaga…

Tahaks loota, et silmanägemise pärivad lapsed Abikaasalt. Tema on vähemalt praeguseni kotkasilm 🙂

Lennupiletikunn

Osta jaanuari lõpus piletid augustikuiseks suvepuhkuseks. Lase emal osta piletid kevadiseks Norra puhkuseks mai lõpus.

Saa kaks kuud hiljem teada, et Eesti kodu jääb juhtumisi suveks tühjaks, osta ära uued lennupiletid endale ja lastele mai lõpuks, sest low fare calendar näitab ju NII odavat hinda ainult sellel kuupäeval.

Avasta kaks päeva hiljem, et kuigi kalender seda ei näidanud, on täpselt sama odavad piletid ka kaks päeva varem sinu valitud kuupäevast, mil lendab tagasi Eestisse su ema.

Osta emale veel üks pilet endaga samaks päevaks, et ei peaks laste ja kohvritega üksi mässama.

Einojah. Väga palju kasutamata lennupileteid, ei muud. Ja Pärnu suvi.

Igavene talv

Meil on siin ilmaolud Eestist tunduvalt normaalsemad olnud, Golfi hoovuse tõttu on kohalik kliima mõnevõrra soojem. Lumi sajab suvaliselt maha ja sulab sama suvaliselt, vaheldumisi on pikad valged ja mustad perioodid. Üldiselt mulle soojem ilm sobib, samas ei ole siin sellist nähtavat kevade tunnetust, kogu talveperiood on selline pooletoobine.

Viimasel ajal on kevadist hõngu rohkem olnud ja pühade ajal oli ilm superluks. Talv ei taha aga kuidagi järele anda – pärast pühi sadas lumi maha, sulas siis peaaegu ära ja täna öösel sadas jälle maha 😀

No vähemalt lastel on lõbu laialt… Kell on pool kaheksa õhtul, nad on tükk aega väljas kelgutanud. Nüüd muidugi Poiss juba jonnib, sest pärast lumise muru peal sõitmist ei taha kolmerattaline miskipärast katusealuse kivi peal ka korralikult liikuda 😛

Oh jah. Tahan kevadet.

Blogi kirjutamise tuju, nagu näete, pole olnud. Meil on siin igasugu teemad õhus ja blogis lahkamiseks pole need veel valmis. Ega ei peagi alati nii palju kirjutama, teinekord jälle rohkem 🙂

Kohalikust mobiilimajandusest

Meie üle kuu aja kestnud mobiilijamad on lõpuks ometi lahenenud.

Kui Abikaasa Norrasse kolis, oli tal kohe helistada vaja, sai tutvuse kaudu numbri, mis oli juba teise inimese nimel ning maksis oma arveid siiamaani talle. Hindu ega midagi täpselt ei teadnud (ei teadnud sedagi, mis firma :D) ja esimese arve sai ta üldse jaanuaris, aug-nov eest – nii et ega enne ei teadnudki, kui palju mobiilile kulub. Arve oli ligi 2000, mis teeb kuus umbes 500/€68 ringis. Päris karm.

Mina hakkasin kasutama Tele2 kõnekaarti, mille keegi juba ära ostnud oli. Kõnekaardid tuleb siinmaal ka registreerida – kui on olemas kohalik isikukood, saab lihtsalt sõnumi saata või netis registreeruda, kui pole, peab stardipaketiga kaasas oleva paberi täitma ja selle Tele2 esindusse viima. Kuna esindust läheduses polnud, aga paberil oli kirjas, et selle võib viia ka teatud tehnikapoodidesse, siis kasutasime seda võimalust. Sealsed teenindajad polnud kuulnudki, et peaksid sellise asjaga tegelema, aga lugesid paberi läbi ja ütlesid, et jah, täidame ära ja faksime edasi. Tegid nad seda või mitte, ei tea – ootasin ja ootasin, midagi ei juhtunud. Lõpuks sain kätte kohaliku isikukoodi ja registeerusin sellega ise netis (proovisin kõigepealt sõnumi teel, aga nii miskipärast ei saanud).

Ehk et mina sain oma numbri tööle alles ca kuu aega pärast Norrasse saabumist. Kaardi peal oli 25 krooni, mille ma õige kiirelt maha rääkisin (pakun, et minut oli äkki 0.49) ja kuna ma kasutasin telefoni nii vähe ning me ei viitsinud uurida, kuidas seda laadida, sai Abikaasa edaspidi ainult mulle helistada, mina saatsin talle vajadusel e-maile, mida ta ju ka kohe telefonist lugeda sai (ehkki jah, ta unustas neid aeg-ajalt kontrollida).

Üle kuu aja tagasi algasid jamad. Vaatasin järele, see oli vist 21. veebruar, kui Abikaasa ei saanud enam lambist välja helistada. Külli mehe telefonilt klienditeenindusse helistades sai SIM kaardi lahti teha, varsti jälle kinni, nii mitme päeva jooksul mitu korda, lõpuks jõudis meieni läbi teiste inimeste info, et numbri omanik pani selle ette hoiatamata kinni. Aitäh, eks. No see inimene on üldse mitte eriti meeldiv ja oleme temaga seotud vaid olude sunnil. Ja see oli ka meie endi laiskus, et polnud juba varem endale oma lepinguid teinud – lihtsalt ei teadnud kohalikest hindadest midagi ja saime ju esimese arve ka alles jaanuaris.

Abikaasal on esmaspäeviti toiduring, mis tähendab, et on 30-40 klienti, kellele peab helistama või sõnumi saatma, samuti kasutab ta kogu aeg telefoni GPSi, ilma milleta ei tea, kuhu sõitagi 🙂 Nii et oli üpris ebameeldiv saada pühapäeva õhtul teada, et SIM on kinni ja telefoni kasutamise võimalust pole. Võttis siis minu kõnekaardi, laadis sinna 100 kr. Netti tööle ei saanudki – sai küll seaded ja kõik, aga ei töötanud. Võttis siis selle asemel autorendist TomTomi – kuna ta nüüd juba teist kuud neilt autot rendib, sai tasuta, nö kauba peale 🙂 Töö sai tehtud ja minu kõnekaart oli kuni üleeilseni, st üle kuu aja, meie ainus kohalik kontaktnumber.

Meil on siin muidu kasutuses ka Abikaasa Elisa kõnekaart – odavaim viis suhelda Eestiga, nemad helistavad ja maksavad kohaliku kõne hinna, meie maksame kõne vastuvõtmise eest 10 senti minutis. Kuna viimased kuu aega ei töötanud Abikaasa nutikas ka nett (kindlasti oleks kuidagi saanud, aga ta ei viitsinud sellega tegeleda, sest hädavajadust polnud), ei olnud enam võimalust talle meil saata, et ta helistaks… No ja Eesti numbrile helistamine Norra kõnekaardilt oleks nagunii kallis olnud. Aga vähemalt oli võimalus vajadusel omavahel sõnumeid saata 😀

Ainus põhjus, miks ma olen kuid seda mitte normaalselt helistada saamise jama välja kannatanud, on see, et Abikaasa on enamasti päeval nagunii kodus 😀 Eks ta jäi ikka vahel hommikuti hilja peale või ajas kuskil päeval asju, aga jah, olime tavalisest rohkem koos ja seega mobiilile helistamist polnud nii palju kui näiteks Eestis.

Niisiis, veebruarikuine vahejuhtum oli ilmselge märk sellest, et meil oleks olnud ammu aeg endile oma lepingud teha 🙂 Võtsin lõpuks ette ja võrdlesin kohalikke operaatorite pakette. Üldiselt on siin nii, et kui tahta vähegi arvestatavamas koguses netti (st rohkem kui 50MB) – mida iga nutikaomanik arusaadavalt tahab – siis alla 199/€27 eest suurt miskit ei saa. Selle raha eest olid erinevate operaatorite paketid kõik üsna sarnased – 500MB netti, 500 sõnumit, 500 kõneminutit. Piiramatu neti ja rohkemate minutite jaoks olid juba suuremad hinnad.

Meie valisime Telio, sest neilt sai 199 eest Frihet paketi, mille 500 kõneminutit oli jagatud kaheks – 250 Norras ja 250 välismaale – 123 erinevasse riiki üle kogu maailma. Nii et nüüd on võimalus vabalt Eestiga suhelda, samuti kõikvõimalike muudes riikides pesitsevate sõpradega. No näiteks Rootsi, UK, Lux jne. Super ju!

Kuna me tahtsime samad numbrid alles jätta (Abikaasal oleks olnud äärmiselt tüütu seda igal pool muutma hakata), siis oli kammaljaad üksjagu. Abikaasa number oleks pidanud eelmise omaniku sõnul vaba olema, kuna tema loobus sellest, mobiilifirma aga väitis, et see on endiselt tema nimel. Vahepeal tekkis üldse küsimus, millise operaatori all see on – meie väitsime ühte, Telio klienditeenidus teist 😀

Siis tekkis järgmine probleem, et liitumiseks on vaja teha credit check, aga Abikaasa kohta pole mingeid andmeid. Öeldi, et kui saadame töölepingu ja viimase kolme kuu panga väljavõtted, ajab ka see asja ära. ÕNNEKS oli Abikaasal põhitööandjaga leping olemas nii et pildistasin selle üles, konvertisin PDF failiks ja saatsin koos konto väljavõtetega ära. Sobis!

Kaks nädalat tagasi saime SIM kaardi minu numbrile ning nädal tagasi hakkas see Telio võrgus tööle. Üleeilseks saabus postkasti SIM Abikaasa numbriga, mis hakkas tööle KOHE ehk see number oli järelikult ikkagi juba vaba, nagu ka endine omanik seda väitis ja Telio klienditeenindus lihtsalt peksis segast.

Ühesõnaga umbes kuu aega läks, et registreerida kõnekaart, samamoodi läks kuu aega, et teha leping 🙂 Saate siis aru, miks Abikaasa algul tutvuse kaudu võttis, eks 😀 No ok, KINDLASTI oleks saanud ka kiiremini, kui ma oleks näiteks oma paberi tehnikapoe asemel Tele2 esindusse viinud või kui nüüd liitumisel poleks olnud segadust numbritega, aga ikkagi. KUU AEGA.

Kusjuures praegu selle postituse jaoks linke otsides avastasin Telio lehelt, et NÜÜD on Frihet paketile tekkinud ka 99-kroonise kuumaksuga variant – veel kuu tagasi seda polnud ja mina võtsin endale seega tavalise, kus olid vaid Norra kõneminutid – täpsemalt siis 100 minutit, 100 SMSi, 50MB netti. Oleksin eelistanud üldse sellist, kus maksan jooksvalt kulutatud minutite eest, aga sellist neil polnud ja mul oli oluline, et ka minu number saaks Abikaasa nimele, nii saime tasuta perekõned. Igatahes peab nüüd Teliosse helistama ja mu praeguse paketi Frihet vastu vahetama, nii saan 50 Norra minutit välismaa omade vastu vahetada 😛

Aga miks ma sellest kõigest üldse rääkima hakkasin? Tegelikult tahtsin ainult öelda, et meil on internetivabad pühad, kuna ülevalt naabrid on ilmselt kuskile ära sõitnud ja ruuter vajab ilmselt restarti, igatahes kodus neil kedagi pole ja nett on alates eilsest õhtust kadunud. Iseenesest pole mul selle vastu midagi, sest viimane nädal on meil tänu liigsele arvutikasutusele nagunii palju tülisid olnud ja kõigi sarjade vaatamata osad olid õnneks juba arvutis ootamas. Ja kuna Abikaasa sai just vahetult enne pühi oma SIM kaardi kätte, on tal nüüd jälle võimalus telefoniga netti kasutada, samamoodi saab selle telefoniga kenasti wifi võrguks teha. Ega me seda telefoninetti palju kulutada ei taha, vastikult aeglane on see nagunii, aga meilid-blogid saab loetud ja kirjutatud, rohkem pole vajagi.

Vaat selline lugu siis 😛

Scroll to Top