Tikker

Esimene bussisõit

17/12/2012 / igapäevaelu, norra / 1 Comment

Otsustasime siiski eile bussiga Ikeasse minna. No tõsine tahtmine oli välja saada ja lapsed on juba tükk aega luninud, et läheme bussiga sõitma. Vaatasime netist, et bussid käivad iga poole tunni või tunni tagant kuni hilisõhtuni välja, niisiis lubasime lastele, et kui ära magatud on, sõidame bussiga Ikeasse.

Selleks ajaks, kui lapsed ükskord üles tõusid, ei viitsinud enam kuskile minna, aga lubatud ju sai, seega ikka läksime 😀

Üksik täispilet maksab 27 NOK (€3.65), lastele (alates 4a!) ja pensionäridele 14 NOK (€1.90) – nii et Plikale oleks ka põhimõtteliselt pidanud pileti ostma. Õnneks vanust ei küsitud ja piletit osta ka ei kästud. Aga jah, bussisõidule kulus kokku 108 NOK, samas kui liiter bensiini on 14-15 NOK ja vahemaa vaid 2×8 km…

Suht kõik inimesed, keda me nägime bussi tulemas, ostsid pileti sularahas. Siin on muidu täitsa olemas elektrooniline sõidukaart, ilmselt midagi taolist, nagu Londonis Oyster, aga piletihinnad tundusid netist loetu põhjal ühesugused olevat – ükskõik siis, kas sulas või kaarti kasutades. Londonis on Oysteriga ikka kõvasti odavam…

Busse peab siinmaal ka hääletama. Bussijuht oli tore naine, istekohti jagus. Stop-nuppe otsime alguses taga, need olid akende kohal seinal. Peatuse nimesid ei öeldud ja bussipeatuste ootepaviljonidel pole ka nimesid, ainult bussinumbrid, mis sealt sõidavad. Mina ei oleks küll osanud õiges kohas maha minna 😀 Abikaasa sõidab seda teed iga päev autoga, seega tema teadis.

See ei olnud linnaliini buss, sest me ei ela ju linnas – Eesti mõistes, ma ütleks, et midagi maakonnabussi laadset. No ühesõnaga kaugliin, aga mitte ekspress, vaid selline piimabuss, mis iga küla juures peatub.

Bussipeatuse nimi oligi Ikea (netis on nimed näha ja no kurat, peaks ju ikka nendes ootepaviljonides ka olema, aga ju siis nii kehvasti, et neid pole näha), aga selleks, et sealt Ikeasse saada, pidi parasjagu seiklema. See pood on mõeldud täiesti ainult autoga lähenemiseks – autod sõidavad mööda teed otse parklasse, bussipeatusest peavad jalakäijad ringiga ja maa-alustest tunnelitest läbi minema.

Lastel oli muidugi lõbu laialt, aga meil oli küll täiesti kopp ees. Tagasi tulles lisaks mitu kotti ka, seikle ja turni siis. Rääkimata sellest, kui palju see sõit rahaliselt kallimaks läks. Ja sellest, kui mugav on autoga sõites ennast õhemalt riidesse panna, et poes palav ei hakkaks. Nii et jah – oli tore elamus, aga rohkem võimalusel ei kordaks 😀 Teine asi, kui ma tahaks näiteks üksinda bussiga Bergenisse sõita, siis on pikem sõit, ei pea linna sissesõidu eest maksma, saab rahulikult ringi käia, muretsemata parkimise pärast. Aga lastega ja/või lähiümbruskonnas bussiga sõita on küll täiesti mõttetu.

Oli plaan piparkoogitainast osta, aga haarasime kaasa ka nunnud vormid, ühe klaaskausi, ostsime paar küünalt, lambipirne ja veel nipet-näpet… Lapsed nõudsid seda mänguasja, kus saab haamriga taguda – meil jäi see Eestisse ja kuna polnud siin eriti kallis (Eestis ma poleks seda küll €10 eest ostnud, aga siinset toidu hinda arvestades oli see 69 NOK nii naeruväärselt odav), siis ostsimegi.

Pärast isu täis toksimist kasutas Poiss värvilisi pulgakesi “tordiküünaldena” ning kutsus siis Plika neid “ära puhuma”:

Kui hästi läheb, saame homme auto kätte, siis võib uuele ringile minna. Mõned asjad jäid Ikeast ostmata ja mõningaid asju tuleb mujalt osta.

Tõeline pühapäeva hommik

16/12/2012 / igapäevaelu, kodumajandus / Leave a Comment

Kuna pühapäevaöine “vahetus” on hilisem, ärkab Abikaasa tavalisest hiljem ja ka mina lähen seega veel hiljem magama. Täna hommikul olid lapsed õnneks ebatavaliselt vaiksed, nii et ma sain poole kaheteistkümneni magada. Lõpuks elutuppa jõudes sain ka põhjusele jälile – Abikaasa oli pannkooke teinud. Istusid seal kõik nagu illikukud diivani peal reas ja hunnik kooke ootas laual. Segadus oli muidugi ka, aga see käib alati asja juurde, kui nad omaette toimetama jätta, sellistel tingimustel koristan ma rõõmuga 😀

Aga kuna rohkemat öelda pole, siis otsisin mõned viimased pildid välja.

Sellised päkapikud liiguvad siin ringi:

Laste kodukino, kui emme-issi teises toas suurelt ekraanilt oma asju vaadata tahavad:

Abikaasa ostis ükspäev müslit. Sõid seda jogurtiga hommikusöögiks. Poolik müslipakk ja tühjad taldrikud olid lauale jäänud. Mingi hetk hiljem, kui keegi ei märganud, kallas Poiss kogu järelejäänud müsli taldrikusse ning ründas lusikaga:

Otsustasin, et kahe ja poole nädala vanuste õunamahla plekkidega oleks aeg midagi ette võtta. Netist lugesin, et need olevat ühed väga rasked plekid ja peaks eemaldama nii ruttu, kui võimalik. Igatahes tegin soovitatud jaheda vee ja nõudepesuvahendi segu ning lihtsalt plötserdasin seda lapiga diivanile. Lapp polnud just ülearu puhas, mul pole siin suuremat lapivalikut, aga ajas vist asja ära. Kui kogu diivan märg oli, siis kuivatasin natuke rätikuga, seejärel panin kihi majapidamispaberit, kihi ajalehti, kõige peale viskasin teki ja vaatasin selle kõige otsas modelle edasi 😀 Vahepeal sain paberit ja ajalehti veel korra vahetada, sest esimesed olid pressi all kenasti läbi imbunud.

Täna hommikuks oli diivan kenasti kuiv ja mahlaplekid täiesti kadunud – poleks uskunudki, et nii hästi läheb. Üks tumedam kriips on algusest peale olnud ja paremal ääres on mingid väiksed pruunikad plekid, mis õnneks väga välja ei paista – nondega võiks põhimõtteliselt veel üritada, kui ma välja mõtleks, millega tegu. Leib äkki…? Ma nii äärest eriti ei nühkinud, sest teadsin, et mahlaplekke seal polnud ja pimedas ma neid väiksemaid ei näinud – tegin oma tööd ju öösel ning elutoas valgustust pole. Päevavalges oleks muidugi nutikam selliseid asju teha, aga ma tahtsin, et jõuaks ära kuivada, kuni keegi peal ei aele, seega öö oli praktilisem valik.

Tahaks jubedalt Ikeasse piparkoogitainast ja meisterdamise materjali ostma minna, nad on täna 14-20 lahti ka ja puha (siinmaal muidu pühapäeval kõik kinni, praegu lihtsalt jõulu eri). Aga AUTOT pole… Grr. Tahan välja saada!!! Terve nädala kodus istunud. Aga jala Ikeasse ei lähe ja bussidele ei viitsi mõeldagi.

UK modellid on ka ägedad!

16/12/2012 / top model, TV/sarjad / Leave a Comment

Võimlesin, mis ma võimlesin, aga esimest viit UK modellide hooaega kätte saada ei õnnestunud. Teoreetiliselt oleks muidugi võimalik otsida kuskilt netist mingeid hulle modellifänne, kellel need hooajad ehk salvestatud on, AGA kuna sellise otsingu käigus jääks mulle raudselt võitjate nimed ette ja ma VIHKAN nii vaatamist, et võitja on ette teada, siis ma ei julge üldse otsima minnagi.

Kuues hooaeg õnnestus mul igatahes suisa nii ära vaadata, et ÜHTKI eelmist võitjat ei paljastunud – esimese osa alguse, kus raudselt eelmise hooaja võitjat mainiti, kerisin tibake edasi ning kui finaalsaates ütles, et nüüd on viimane catwalk, kust võtavad osa ka eelmiste hooaegade võitjad ja finalistid, siis kerisin kah kähku edasi 😀 Modellimaja seintel olid ka peamiselt Elle’i pildid, nii et so far, so good 😛

Igatahes mulle hirmsasti meeldis. Elle MacPherson on nummik – ütleks, et üks mu lemmikumaid modellide saatejuhte üldse, tundus kuidagi hästi siiras. Samas Tyra vist ka esimestes hooaegades tundus ja teda ei kannata ma enam üldse – no eks ole näha, kas mu arvamus Elle’ist aja jooksul muutub. Eriti meeldis mulle koht, kus ta ütles ühele osalejale, et ära põe oma vanust – mina olen 46, hakkasin modellindusega tegelema 18-aastaselt ja sain kuulsaks alles 26-selt. Päris aukartustäratavad vanused modellimaailmas! No ja ta näeb oma ligi viiekümnese vanuse kohta ikka tõsiselt hea välja. Vaatasin just huvi pärast, et Tyra on sündinud 1973 ja Elle 1963… Vau.

Teised kohtunikud olid ka täitsa mõnusad, igaühel oma iseloom. London tekitas pidevat äratundmisrõõmu ja vahepeal lendasid nad miski pildistamise pärast Norrasse 😀

Ja oh, kuidas ma nautisin mustvalget temaatikat, mis oli nii iga osa intros kui ka läbivalt taustaks, kui tüdrukud tagantjärele sündmusi kommenteerisid. Ma kohe pidin mälestuseks screenshotid tegema!

Tavaliselt tekivad mul vaatamise jooksul oma kindlad lemmikud, aga seekord ei suutnud kolme finalisti seast lemmikut valida enne, kui otsesaates viimaseid pilte näidati. Kõik kolm olid iseloomult ja välimuselt omamoodi mõnusad, aga nondel kaanepiltidel nägi üks teistest palju šefim välja ja tema võitis ka 😛 Ühe kohta ma tegelikult ka teadsin, et ta EI võida, ta nimelt oli hiljutises USA vs UK hooajas ja sinna ju võitjaid ei võetud.

Nojah, igatahes ootan ühtlasi põnevuse ja kurbusega järgmist kahte hooaega. Põnevusega, sest need on kindlasti ägedad, ja kurbusega, sest paari nädala pärast olen nendega ühel pool ja siis pole enam tõesti ühtki kättesaadavat ingliskeelset modellide hooaega, mida ma näinud poleks. Arvan, et kindlasti tehakse peale USA ka mujal värskeid hooaegu otsa, aga sellist järjest vaatamist enam nautida ei saa.

Norras on muideks seitse hooaega modelle olnud. Neid kahjuks netist kätte ei saa, aga kui ma ükskord sellest keelest midagi jagama hakkan, siis telekast vaataks küll 😀

Veider hobi, ma ei väsi imestamast. Aga mind tõesti köidab see sari. Väga.

Oli tore, kuniks oli

14/12/2012 / igapäevaelu, jõulud, muusika, TV/sarjad / Leave a Comment

Kolm õhtut hiljem on kõik 11 lemmikristsõna lahendatud ja alles vaid “tavalised”. Hakkasin mõtlema, et ilmselt ütleb see midagi minu iseloomu kohta, kui mulle meeldib rohkem sõnu õigetesse aukudesse sättida, neid tähesegadikest üles otsida ja numbrite taga peituvaid tähti ära arvata, kui tavalistele ristsõna”küsimustele” vastata. See otsimine ja sättimine on rohkem pusle moodi, ma ju jumaldan puslesid.

Sihuke tunne, et telliks selle ristsõna endale siia Norrasse. Aastatellimus on €11.40 ja kuni 100 g lihtkirja saatmine Norrasse on €1.50… €2.45 kuus pole ju NII suur summa selle lahendamise rõõmu eest… Või on? 😛

Muidu on kõik vaikne ja ühelgi rindel suurt miskit uut pole. Siiski-siiski – saime täna täiesti ootamatu jõulupaki ja oodatud kirja esimese jõulukaardiga 🙂 Kaart ja kiri olid Abikaasa vanaemalt, me just ükspäev helistasime talle, siis ta ütles, et saatis. Aga pakk oli Abikaasa perekonnalt ja muidugi oleks võinud arvata, et nad ka miskit saadavad. No aga kuni keegi pole midagi öelnud, seni ju ei julge loota 😛

Liis soovitas meile sarja Hart of Dixie ja pärast treileri ära vaatamist sai see ka koheselt ette võetud. Liis ütles, et talle algul ei meeldinud, aga hiljem hakkas – no meile meeldib küll kohe algusest peale. Kohati ärritavalt jabur, aga väga äge.

Otsisin täna ennast segaseks, aga aadressimärkmikku üles ei leidnud. Tundub, et ma unustasin selle tõesti Eestisse. Mõtlen, kas see on märguanne kõrgemalt poolt, et seekord tuleks kõik kaardid vahelduseks digitaalsel kujul saata (päris e-kaarte kindlasti mitte, saaks vabalt ise midagi vahvat kujundada), aga… Mulle ju nii meeldivad päris kaardid! Samas lastest normaalseid fotosid saada ei õnnestunud, kaartide meisterdamiseks vajalikku materjali pole, Abikaasal on vähemalt nädala lõpuni kahe istmega rendiauto, kuniks enda oma korda saame, nii et ka kõik koos ostma minna ei saa, üksi ma sõita ei julge ja ilma nägemata midagi tellida ka ei oska, sest mul pole isegi täpset ideed… Kõik tundub rääkivat digitaalse versiooni kasuks, aga mul on aimdus, et me ise saame sel aastal ikka õige mitu päris kaarti ja lisaks mitu pakikest, nii et seda enam ma tahaks kangesti vastu ka saata. Päh. Ma pole veel endiselt otsustanud, mis ma teen. Alati on võimalus kõigilt uuesti aadresse küsima hakata, aga ma üldse ei viitsi ja endiselt on lahenduseta küsimus, millised kaardid ja kust ma materjali saan. Jah, kaartide OSTMIST ma enam isegi ei kaalu, nii iseenesestmõistetav on see isetegemine mu jaoks. Jabur 😀

Kui ma aadressimärkmiku üles leiaks, siis saadaks ikka küll. Aga kui ei leia… Siis ei tea.

Põhja-Tallinn on meil siin hitt. Täpsemini kaks laulu, mis vist üldiselt ka kõige popimad on – “Lähen ja tulen” on väga mõnus, aga kõige lemmikum on “Meil on aega veel”. Kuulan ja naudin. Abikaasale meeldib ka.

Rohkem vist ei miskit 🙂 Elan jõulude ootuses. See tähendab, palgapäeva ootuses, et saaks maksta ära kõik üüratud autoremondi ja -rendi arved ning kuuse osta… Blaaah. Aga ei, ma lubasin, et ei lase tujul langeda 🙂 Postikana toodud saadetisi ootan muidugi ka iga päev põnevusega, ehkki ausõna, mul on vahel tunne, et me pole kõike seda ära teeninud.

Esimene jõulupakk

12/12/2012 / jõulud, rõõm / 3 Comments

Saime täna ema laupäeval posti pandud jõulupaki kätte. Sain kaks paari Eestisse jäänud saapaid, päkapikk tõi lisaks villased põlvikud, et jalad ikka soojas oleks. Siis veel ristsõnad, šokolaad ja kommid, värviline tuhksuhkur, kalender, päkapikumütsid, Abikaasale suitsuvorst ja lastele raamatud. Need viimased läksid küll peitu, et õigel päeval kuuse alla jõuda 😛

Lugesin täna FB-st kommisöömise teemalist arutelu. Küsimus oli, kas praegusel jõulupakkide hooajal oleks targem teha lastele üks “söö palju jaksad” päev nädalas või siis anda iga päev natuke. Enamik vanemaid pooldas natukese süsteemi. Keegi arst arvas, et pole õige jätta lastele muljet, nagu kord nädalas oleks okei ohjeldamatult ebatervislikku kraami näost sisse ajada.

Jajaa, eks see natukese variant ole ju mõistlik, aga ausõna, mina oleks küll väga nördinud, kui keegi kingiks mulle paki komme ja ütleks siis, et neid võib süüa ainult kaks tükki päevas 😛 Minu kõige helgem lapsepõlve jõulumälestus on 25. detsembrist, mil ma ärkasin hirmvara, et vaadata oma lemmikmultika Tom & Jerry maratoni, panna kokku puslet ja süüa KOMMI. Jõulud olid minu jaoks alati see õnnis aeg, kus saab OMETI kommidest isu täis süüa. Muidugi ma olin siis juba vanem ka, põhikoolis kindlasti.

Igatahes on meie peres kasutusel hoopis vahepealne süsteem, mis ei kehti mitte jõulude ajal, vaid aasta läbi. Ise ei osta me koju komme ega muud ebatervislikku magusat mitte kunagi. On küll šokolaad, mida me Abikaasaga laste magamise ajal nosime, aga sellest nad ei tea midagi 😀 Laste magusavajadus saab igati rahuldatud puuviljade, jogurti, kohukeste ja minu küpsetatud kookide abiga.

Külas ma neile midagi ei keela – mida pakutakse, seda söövad. Me väga tihti külas ei käi ja kui ka käime, siis enamikus kohtades ei pakuta kommi nagunii. Abikaasa vanaema juures küll näiteks saab, aga tema annab jao pärast, ainult paar tükki. Lisaks (pann)koogile, mida seal ka alati pakutakse 😀 No ja kui kuskil ongi rohkem, söögu siis terviseks, seda juhtub harva.

Kui meile kommi kingitakse ja lapsed ei näe, siis nad seda ka tavaliselt ei saa. Ma üldse ei julgusta kommide kinkimist, tervislikuma magusa kraami valik on ju lai, isegi jäätis on parem variant. Aga vaat šokolaadimuna lihavõtete ajal või kommipakk jõulude ajal, seda ma ei keela. Söövad isu täis ja kui midagi üle jääb, siis toimetame vaikselt kõrvale. Vahel tuleb neil meelde hiljem küsida, siis saavad paar kommi veel ja pärast seda on “otsas”. Vahel ei tule üldse meelde, siis söömegi kõik jäägid ise ära.

No ma ei tea. Pole neid pakke nii palju, et ma hakkaks päevade peale jagama ja söömist piirama. Parem söögu korraga ära, siis saangi südamerahuga öelda, et rohkem pole ja asi korras 😀 Ja ma arvan küll, et selline kord neile tulevikuks mingeid väga ebaterveid harjumusi ei tekita.

Täiesti võimalik, et ma muudan meelt, kui neid pakke kümnete kaupa tulema hakkab, aga kuni neid on vaid kaks, siis ma ei näe probleemi.

Author name: Tikker

Esimene bussisõit

Tõeline pühapäeva hommik

UK modellid on ka ägedad!

Oli tore, kuniks oli

Esimene jõulupakk