Hiina keel algajatele
Naera puruks 😀
Sihuke õunakoorija
Hakkas FB-s silma, üks tuttav küsis, kus Pärnus müüakse. Ma polnud näinud ega kuulnudki sihukesest jubinast 😀
Einoh, ma pean tunnistama, et õunakoogi tegemisel on õunte puhastamine kõige tüütum ja aeganõudvam osa. Kuivatada ei viitsinud samal põhjusel. Ja noh, koogiteo teeb veel aeglasemaks see, kui õunte puhastamise ajal on kõrval kaks ablast last, kes kõik tükid enda suhu topivad. Plika keeldub koorega õuna söömast, Poisil pole veel praegu selle jaoks piisavalt hambaid. Ega see mulle küll ei meeldi, koores on ju kõikse rohkem vitamiine. Aga mis sa hing teed, kui koorega ei sööda, söögu siis parem kooritult kui üldse mitte. Ja koorimine ON tüütu. Kui koorima ei peaks, siis selle tavalise õunalõikuriga saaks söömiseks küll kerge vaevaga mõnusad tükid. Teen sellega õunakoogi jaoks ka, aga need viilud jäävad liiga paksud, tolle koorijaga oleks mõnusalt peenikesed. Ühesõnaga koogi ja moosi tegemiseks ja lastele, kes pole nõus koorega sööma, oleks mõnus küll.
No ma sellegipoolest ei tea, kas ma viitsiks selle eest €22 maksta 😛
Rajalt maas
Ma juba eile õhtul tundsin, et olemine on imelik – pea paks ja kurgus selline tunne, et hakkab varsti valutama. Läksin vaatasin peeglist, oli punane jah. No kuristasin soolaveega ja lootsin, et ehk läheb üle.
Täna hommikul oli täiesti jube olla. Pea oli kohutavalt paks ja tuikas, kurk samamoodi, olemine üleüldiselt s*tt, palavik 37.9. Õnneks sai Abikaasa veidi kauem kodus olla – lapsed ära sööta ja nii edasi. Ja ta sai lõuna ajal ka kodus käia, et jälle lastele süüa anda ja Poiss õue magama panna. Ja õhtul tegi süüa nagunii… Ja koristas isegi köögi täitsa ära, see on tavaliselt alati minu kohustus.
Ühesõnaga mina olin täna diivanikaunistus. Konkreetselt terve päeva olen voodis vedelenud ja teed joonud. Palavik läks päeva jooksul väiksemaks, pea hakkas rohkem tuikama, lisandus seljavalu… Õndsad olid need hetked, kui ma sain mõneks ajaks päriselt magama jääda, siis oli ärgates palju parem.
Lapsed mängisid üllatavalt hästi omaette – vahepeal oli muidugi kisa ka, aga üldiselt said hakkama. Poiss käis vahepeal minu juures nunnutamas, süles hoida teda ju ikka jõudsin.
Õhtul oli valust ja ebamugavast olemisest sihuke kopp ees, et võtsin korraga kaks paratsetamooli. Siis õnnestus veidikeseks jälle magama jääda ja ärgates, oh imet, oli esimest korda inimese tunne. Sõin hea isuga õhtust ja nüüd olen isegi üleval olnud.
Arvan, et see oli mingi ühepäevane värk – üsna kindel, et homme jälle terve. Jumal tänatud, et Abikaasal oli täna võimalust meie eest hoolitseda, järgmised kolm päeva ma teda praktiliselt vist ei näegi, sest tal on mingi tähtis üritus. Nii et läks hästi…
Esimene edukas riidemähkmeöö
Õeke ajas mulle kuu aega tagasi hirmsa riidemähkmeisu peale ja et seda natukenegi rahuldada (enamik vajalikku kraami oli ju olemas), lubasin katsetada täielikku tavamähkmevabaks saamist, et oleks õigustust mõned mähkmed juurde osta.
Noo, ma siis ostsingi. Neli AIO-t. Kaks uut ja peenikest, kaks vanemat ja kulunumat. Ühtlasi otsustas Poiss millalgi selle kuu jooksul hakata päevas ainult ühe une magama, nii et sealt läks kohe paksemate mähkmede vajadus hulka väiksemaks, järsku oligi nende varu enam kui piisav.
Proovisin Imse paljukiidetud AIO-t ööseks, no hommikul oli küljealune igatahes niiske. Lükkasin öise riidemähkmenduse edasi, sest suht igal hommikul oli ka paksem kraam püksis ja selle kinni hoidmisega on ju veel kehvemad lood.
Ühesõnaga mõtlesin, et sammuke edasi on juba see, kui ma päeval üldse ühekordseid ei kasuta. Ja see õnnestus suurepäraselt – nood neli soetatud AIO-t olid absoluutselt hirmmugavad just igasugusteks külas ja väljas käimisteks – kui oli vaja vahetada, siis panin lihtsalt prügikasti asemel kilekotti ja tõin koju pesemiseks, mingit muud vahet võrreldes ühekordsetega polnud.
Aga nüüd mul on augusti alguses soodushinnaga soetatud neljast pakist Muumi mähkmetest ainult paar tükki alles, ühtlasi jõudsin eile lõpuks nii kaugele, et lõikasin septembri lõpus soetatud fliisitükist välja kõik linerid oma fitted mähkmete kuju järgi – selleks, et naha vastu jääks täies ulatutses fliis, mis hoiab pepu kuivemana. Ja viimasel ajal on Poiss oma suured hädad pigem hommikusse lükanud.
No ja siis ma mõtlesingi, et prooviks uuesti öist riidemähkmendust. Seekord ei pannud AIO-t, vaid oma vana truu Motherease’i trukkidega fitted mähkme ja mähkmekatte. Lisaks paar froteest boosterit suurema imavuse jaoks ja kõige peale siis terve mähkme ulatuses uus fliisist liner.
Haa! Ja hommikuks oli küljealune täiesti kuiv! Haa! Ja kui ma mähkme ära võtsin, oli seal indeed igasugust kraami, nii peenemat kui paksemat, KÕIK oli ilusti sees püsinud, ei ühtki lekkimist. On ikka jumala tõsi see, et head fitted mähkmed hea kattega istuvad kindlamini, kui igasugused AIO-d – siis on ju ühe asemel kaks asja, mida saab ilusti ümber pepu sättida, et igasuguseid lekkeid vältida. Ja viimane on eluliselt oluline just öösiti, sest mul pole mingit tahtmist iga päev tudukombesid ja linu pesta, lapse keset ööd ümber mähkimisest rääkimata.
Kusjuures mähkme tagumine osa selja vastas oli täiesti kuiv, poistel kipub see ju ikka nii olema. Pean mõtlema, kas saan kuidagi nii sättida, et booster oleks just mähkme esiosas, tahapoole pole ju üldse lisaimavust vaja.
Neid Motherease’i häid trukkidega fitted mähkmeid on mul viis tükki, boostereid vist kuus – froteest või puuvillast, üks on mikrokiust ka. Pole ühtki ise ostnud, õelt sain kaks tükki, ülejäänud on mähetega kaasa tulnud. Ei ole midagi superimavat, aga tundub, et kui õigesti sättida (näiteks üks kahekordselt mähkme esiossa, arvan ma), siis täitsa piisab. Iga kolme päeva tagant pesen pesu nagunii.
Tundub, et see muumipakk jääb mõneks ajaks meie pere viimaseks. Mis tähendab omakorda, et Plika hakkab ka kohe-kohe mähkmevabu öid harjutama. mis omakorda tähendab, et vähemalt esimesed ööd saan ma kindlasti tal pidžaamat ja voodipesu vahetada… Aga ehk ta harjub kiirelt.
Kui Poiss kunagi potil käima hakkab, siis ilmselt pean küll talle jälle ööseks püksmähkmed ostma, neid saab kergelt üles-alla tõmmata, öösiti riidemähkmeid kogu aeg potil käimiseks ära kiskuda oleks tüütu… No eks näis, pole mõtet liialt ette mõelda 😛
Mündi kaks külge
Mul oli lõpuks aega oma FB feed läbi vaadata ja leidsin sealt õige mitu huvitavat artiklit. Kaks neist olid eriti huvitavad selle poolest, et olid nii vastandlikud, aga ometigi tõesed. Minu meelest vähemalt.
Esimesena lugesin seda ja siis seda artiklit.
Oh, küll see elu on ikka keeruline. Minu meelest on ühtmoodi tõsi nii see, et Eestis on paljud asjad lihtsamad ja mõnusamad kui mujal Euroopas, tõsi on ka see, et paljud asjad on tunduvalt rohkem tuksis. On palju edumeelseid asju ja palju valupunkte. Esimesed on tõepoolest edumeelsed ja teised tõepoolest väga valusad.
Mis ma oskan öelda? Eks igaüks peab oma elu ikka ise elama – nii hästi-halvasti, kui oskab. Ma vist praegu olen lihtsalt tänulik selle eest, et ma pole leidnud oma kutsumust mõnel alal, mis on meie riigis halvasti tasustatud. Ma küll ei tea, mis minust saab, aga kõik teed on veel lahti. Ja ma arvan, et suudan leida sellise töö, mis lõpuks ka normaalselt sisse tooma hakkab.
Ma olen Eesti üle ühtaegu väga uhke ja samas tunnen häbi ka. Ei oska mina pakkuda lahendust neile valupunktidele, selle eest need poliitikud ju palka saavad…? Räägitakse, et poliitika on p*rses, aga samas teistes riikides on ju ka?
Ikka ise tuleb oma unistuste poole püüelda. Mis sest vingumisest kasu… Kui tundub, et Eestis ei saa inimese moodi elada, siis võib ju alati mujal proovida. Vingatsid ei lähe küll kuskil peale, seda ma kinnitan. Kui aga ettevõtmist on, siis võib lihtne inimene lihtsa tööga mujal tõesti paremini ära elada.
Aga hea meel on, et kõik naeruväärse palga eest tähtsat töid tegevad inimesed pole Eestist uttu tõmmanud. Võib ainult loota, et aja jooksul olukord paraneb… Mida muud ikka teha. Lihtsalt toetada ja kaasa elada.
Kõige rohkem on kahju neist, kel pole võrdseid võimalusi. Nendest, kes kannatavad kõige valusamate punktide all ja ei saa sinna mitte midagi parata. Alates vaeste paljulapseliste perede järelkasvust, lõpetades omastehooldajatega. Ja ma olen kindel, et mul pole õrna aimugi, kui paljud veel sinna vahele jäävad.
Ma pole küll kaugeltki sündinud, hõbelusikas suus, aga minu elu on ikka väga ilus.