Kui Plika tegi oma esimesed sammud umbes aastaselt ja hakkas pikemaid maid käima õekese pulmas aasta ja kahekuuselt, siis mehed on teatavasti aeglasema reaktsiooniga.
Poiss, kelle senine rekord oli ilma toeta ühes kohas seismine, leidis kaks päeva pärast Piia ja Runni pulma, et võiks esimesed tibusammud teha. Aasta ja peaaegu üks kuu… No ehk jääb kahe sammu periood Plikast lühemaks ja läheb varsti päriselt käima. Palju lõbusam oleks!
See oli kahtlemata maailmaägedaim pulm, kus ma käinud olen ja ma olen üsna kindel, et teist sellist niipea ei tule. Olgugi, et mul ei olnud võimalust Daki kombel rihma lõdvaks lasta, sest laps oli kaasas, alkohol pähe ei hakanud (süüdistan liiga maitsvat toitu, mida sai enne jooma hakkamist liiga suurtes kogustes sisse ahmitud) ja me sõitsime väga igaval moel mitmepäevase festivali esimesel õhtul linna tagasi, pidutsesid kõik ülejäänud karvased ja sulelised meie eest kindlasti topelt. Igal juhul oli superäge üle pika aja paljusid toredaid inimesi näha ja no… PULMAD ikkagi. Maailmaparimad pulmad. Väga pruutpaarilikud, viimse detailini läbi mõeldud. Enamik külalisi olid pungised, midrid või lihtsalt karvased ja õhtujuht oli onu Bella 😛
Mul pole ühtki pilti endast ega päevakangelastest, aga nood nauditavad detailid, nendest sai paar klõpsu tehtud küll.
Esiteks pulmakutse ja üks mälestuseks kaasa näpatud tühi pulmaviina pudel. Kuna peo toimumiskohaks oli kodutalu, on pudeli silti andmekaitse eesmärgil veidi redigeeritud.
Isamees, muide, andis meile öömaja. Ainuke uhke kahe märgi omanik.
Ei olnud lihtne pidu, oli festival.
Ja pruutpaari kujuke tordil… Täiesti hindamatu!
Kui ametlikud pulmafotod kunagi avalikkuse ette jõuavad, siis näitan teile kindlasti ägedat pruutpaari ka. Daki juures saab teaserit näha.
Olen mäletatavasti mitu korda kirjutanud sellest, et olen suur Rex Stouti ja Erle Stanley Gardneri fänn. Minu püsilugejad teavad ka seda, et ma olen üldjuhul äärmiselt põhjalik inimene – naudin detaile, täpselt ülevaadet kõigest, statistikat, korda ja nii edasi.
Eelnevat arvesse võttes ei tohiks tulla väga suure üllatusena, et mul on Rxceli tabelis olemas mõlema kirjaniku bibliograafia (mh, olen seda varem juba maininud ja statistikatki teinud, too dokument läks küll paraku koos kettaga, nii et tegin hiljuti kõik uuesti) – järjestatud kenasti esmakordse ilmumisaasta järgi. Originaalpealkirjade juurde olen kirjutanud kõik eestikeelsed – nii palju, kui neid ilmunud on. Seda siis muudkui täiendan jooksvalt, lisaks on eraldi ära märgitud need raamatud, mida mul endal veel pole.
Noo, aga Rex Stouti puhul on mul juba pikka aega üks pisuke probleem. Nimelt tema raamatul “Juurdlus eksiteel?” puudub ilmumisandmetes ingliskeelne pealkiri. Otsetõlke järgi originaalpealkirjade hulgast midagi sarnast ei leidnud, samuti oli see üks noist vanematest raamatutest, mida mul veel endal olemas pole, seega ei saanud ka kodus lehitseda, et sisu järgi midagi tuvastada.
Lootsin, et ehk saabub selgus siis, kui kõik raamatud on eesti keeles ilmunud ja mu nimekirja jääb vaid üks, millel eestikeelset pealkirja pole – et see siis peabki olema “Juurdlus eksiteel”. Noo, nüüd juhtuski nii, et nimekirja jäi alles vaid üks eestikeelse versioonita raamat – “Trouble in triplicate”. Ja Elmatari kaks viimast Stouti on juba varem eesti keeles ilmunud, seega on kohane oletada, et ring on täis.
Paraku olin juba ette üsna kindel, et see pole sama raamat. Nimelt on Stoutil palju lühijuttude kogumikke, mille tunneb ära selle järgi, et nimes on mingit moodi ära mainitud number kolm – seega on “Trouble in triplicate” üks nendest. Ja ma tean, et “Juurdlus eksiteel” ei ole kohe kindlasti lühijuttude kogumik, vaid üks raamat. Ühesõnaga nullseis.
Täna tuli lõpuks meelde ühele Minu-sarja raamatule järgi minnes ka “Juurdlus eksiteel” kaasa haarata. Edasine oli juba lihtne – ühe tegelaskuju kiire googeldamine andis ingliskeelseks peakirjaks “Please pass the guilt”. Järgmine kiire googeldamine tuvastas, et see raamat on ilmunud ka Öölase sarjas, seal küll nimega “Saatuslik sahtel“.
Detektiiv Tikker lahendas müsteeriumi edukalt 😛
Kusjuures ma ei saa aru, miks Elmatar trükib juba noid raamatuid, mis on korra ilmunud. See on ju iseenesest tänuväärne ettevõtmine, sest kõik nood teiste kirjastuste poolt kunagi välja antud raamatud on ammu läbi müüdud, lisaks meeldib minutaolistele kollektsionääridele nagunii, kui kõik raamatud on ühe kujundusega. Aga loogiline oleks ju kõigepealt tõlkida ikka neid, mida eesti keeles veel üldse pole! Ehk siis see üks õnnetu Stout ja peaaegu 30 Gardnerit. Ja alles SIIS kõik nood ülejäänud.
Ma kirjutasin seda neile ka. Näis, mis vastavad.
—
Muide, äärmiselt huvitav on see, kui erinevalt ühte teksti tõlkida saab. Toon näiteks tolle raamatu esimesed lõigud.
Esmalt 1995 ilmunud raamatu variant, tõlkijaks Toomas Huik:
Nero Wolfe urises – vaikselt, maa-aluse kõminaga, mida õieti polekski pidanud kuulma -, piidles korraks mind, vaatas siis uuesti doktor Vollmerit, kes istus punases nahktugitoolis tema kirjutuslaua ees.
Probleem polnudki niipalju selles, et talt midagi paluti. Mehega, kes võinuks mis tahes palve Nero Wolfe’ist hoolimatumalt tagasi lükata, polnud ma veel tuttavaks saanud. Piinlik oli, et selle palve esitas doktor Vollmer, kelle korter ja vastuvõturuumid asusid meist paari maja võrra eemal; sest kui oleks kokku loetud teineteisele osutatud sõbrateened, jäänuks seis võrdlemisi ebamääraseks. Tõenäoliselt ei näinud Wolfe võimalust siit puhtalt välja tulla. Seetõttu ta uriseski.
Ja nüüd samad lõigud 2006 ilmunud variandist, tõlkijaks Liina Tordik:
Ta uratas – see on niisugune nõrk põgus kurgukõmin, mida ei peagi kuulda olema -, keeras siis veidi pead, et heita kiire pilk minu poole, ja pöördus taas dr Vollmeri poole, kes istus punases nahktugitoolis tema laua otsa juures.
Asi polnud ainult selles, et temalt paluti üht teenet. Isegi kui ongi olemas mõni inimene, kes oskaks ladusamalt kui Nero Wolfe mingi teene osutamisest keelduda, siis mina teda igatahes küll kohanud ei ole. Häda oli hoopis selles, et palve esitas just nimelt dr Vollmer, kelle elamine ja vastuvõturuum asusid kõigest mõni maja meist edasi, ja teeneteskoor tema ja meie vahel oli peaaegu viigis. Nii polnud Wolfe’il ilmselt pääsu ja selles ka see uratus.
Noo, kumb tõlge teie meelest parem on? Täpsust on originaali nägemata raske hinnata, aga minule meeldib vist esimene isegi suti rohkem.
Äh, sellepärast mulle meeldibki raamatuid originaalkeeles lugeda. Aga tol ajal, kui ma neid autoreid koguma hakkasin, ei osanud ma sellest veel unistadagi…
Sain just teada, et üks tuttav perekond mõlgutab Šotimaale kolimise plaane. Laps on neil hetkel poolteist aastat vana – kuni tema koolieani oleks aeg otsustada, kas soovivad püsivalt jääda või mitte. Ise arvavad, et kui just hullu igatsust ei tule, siis jääks sinna.
Meil on juba mõnda aega suur Londoni-igatsus peal. Muidugi mitte kolimise mõttes, oh ei. See sai meile viimati väga selgeks, et kui pole just erialast hästi tasustatud tööd, siis on väikeste lastega Londonis elamine kallis ja mõttetu, Eestis on iga kandi pealt parem. Ja me ostsime ju oma kodu, mida on vaja sisse seada, nüüd on elu paigas. Aga niisama tahaks ju ikka Londonis külas käia, paar korda aastas vanu aegu meelde tuletada ja shopata.
Nüüd, pärast tuttavaga rääkimist, mõtlesime järsku: miks mitte? Kinnisvara ju tegelikult ei seo, selle saab välja üürida. Töö ja lasteaed on mõlemal pool, vahet pole. Laste kooli mineku aeg on alles see, mis tõsiselt seob, siis enam edasi-tagasi tõmmelda ei saaks. Ja kooli kindlasti Eestis, mitte UK-s.
Me lootsime, et saame oma säästudest vajaliku remondi ära teha. Reaalsus on see, et säästa suudame plaanitust vähem, remonti teha tuleb aga tunduvalt rohkem. Kui mu vanemahüvitis ära lõppeb, siis Abikaasa palgast me ära ei ela. Need säästud, mis meil selleks ajaks remondi jaoks kõrvale pandud on, oleksid teatud mõttes turvavõrk – kui Abikaasa pole selleks ajaks tasuvamat tööd leidnud ja mina ka kohe tööle ei saa, siis elaksime veel mõned kuud ära.
Ära elab muidugi, selles pole küsimustki. Küllap Abikaasa leiaks mingi hetk tasuvama töö. Küllap minagi leiaksin midagi. Vähemalt ots-otsaga kokku tuleks me ikka, nii võimekad oleme me küll, selles pole kahtlustki. Ma olen ju optimist, ma eeldan, et kõik läheb hästi. Nii et ma ausalt pole ülearu muretsenud, lihtsalt hoiame töökuulutustel silma peal.
Aga samas olen ma ka mõelnud, et praegust tööturgu arvestades on küll enam kui kahtlane, kui palju meil õnnestuks remondi jaoks kõrvale panna. Mis Abikaasasse puutub, siis erialaseid tööpakkumisi liigub vähe, mina ei tea üldse, mida teha tahaks, peaksin lihtsalt mingi töö otsima. Ja ma ei saaks ju kohe täiskohaga tööle minna, kui seda just osaliselt kodust teha ei saa – Poisile oleks see emotsionaalselt liiga suur muutus, ema ei saaks teda nii palju hoida ka, lasteaiakoht tuleks kõige varem kaheselt ja nii noorelt ma teda sinna nagunii saata ei tahaks.
Aga kui üürikski elamise välja? Koliks jälle mõneks ajaks UK-sse? Kindlasti mitte Londonisse, aga mõnda väiksemasse linna, kus üürid oleks odavamad. Kui sel kombel õnnestuks elamise kõrvalt ka midagi säästa, siis oleks sel mõttel ju täitsa jumet. Oleks hiljem, mille eest oma Eesti kodu remontida.
Ühesõnaga… Vaatame, mis elu toob. Kas Abikaasa leiab tasuvama töö, kas mina leian normaalse töö. Kui leiame, siis ei ole mingit mõtet kolida. Aga kui me siinsete sissetulekutega iga kandi pealt kokku hoides vaid laenu, maksud ja söögi suudaks kinni maksta, aga remondi jaoks mitte midagi säästa ei suuda, siis…
Siis me mõtleme seda kolimise plaani kohe väga tõsiselt uuesti.
Ma tean, et ema kitkub nüüd juba juukseid 😛 Ja no tõesti, see kõik on ainult mõttemõlgutus. Aga minu meelest kõlab see kõik täiesti reaalselt. Nii et nüüd sõltub kõik sellest, mis meist tööalases plaanis saab. Ja me teeme kohe kindlasti kõik endast oleneva, et ikka Eestis midagi normaalset leida. Kui ei leia, ehk siis on ette nähtud veel mõni aeg UK-s elada.
Elame, näeme.
Alati, kui ma kirjutan oma püüdlustest mitmekesisemalt/mahedalt toituda või juhin tähelepanu sellele, et poolfabrikaadid ja valmistoit sisaldavad sageli igasugust jama, tuleb rida ühetaolisi kommentaare. Ühed väidavad, et töö, laste ja täisväärtusliku elu kõrvalt pole võimalik iga päev normaalselt süüa teha, teised küsivad, et kui kõik on nii ebatervislik, mida siis üldse süüa võib, kolmandad kirtsutavad nina ja ütlevad, et nemad seda, teist ja kolmandat küll ei söö.
Kullakesed, mina ei sunni teid midagi sööma. Kui soovite, seiske iga päev soojaleti sabas. Kui soovite, käige iga päev väljas söömas. Sööge saiakesi, makarone, võileibu, hamburgereid, toorsalatit… Jumala eest, tehke, mida iganes tahate.
Ma toitusin kogu ülikooliaja makaronidest lihamaitseainega – jajah, kõige odavamad makaronid ja E621 sisaldav maitseaine. Hommikul, lõunal ja õhtul. Mulle maitsesid makaronid ja neid oli imelihtne teha. Makaronid hakklihaga või pelmeenid olid luksus, mida kõhna rahakoti tõttu vaid harva lubada sain. Muidugi oleks ka toonase eelarvega saanud palju tervislikumalt toituda, aga esiteks ei teadnud ma siis kahjulikest ainetest midagi, teiseks mind poleks ilmselt ka eriti huvitanud, kolmandaks ma absoluutselt ei viitsinud süüa teha – ja teate mis, ega ma siiani suuremat siiani ei viitsi.
Laste saamisega kasvab enamasti teadlikkus igasugustest asjadest – sealhulgas toidust. Nüüd olen ma teravalt teadlik kõigist noist kahjulikest ainetest, mida enamik poes müüdavast sisaldab, olen palju lugenud sellest, kuidas toorainet kasvatakse ning mis ebameeldivused kõige selle keemiaga kaasneda võivad. Ma ei ole kaugeltki 100% mahetoituja, ma olen vahelduva eduga vähem ja rohkem mahe (olenevalt sellest, kui palju ma viitsin parasjagu ringi sebida). Jättes kõrvale maheda, vaatan poes alati silte ja valin lisaaineteta kraami, sellegipoolest ostan vahel näiteks noid sügavkülmutatud saiakesi, mis kodus ahju lükata jne jne jne. Sel suvel olid meie kulutused toidule varasemast suuremad, sest me lihtsalt ei viitsinud selle suure kuumusega ja remondi kõrvalt kokata – sai tavalisest tihemini näiteks Steffani pizzat tellitud. Ja võileibu söödud, mitte ainult hommikul 😛 Ja hoolimata üllatest plaanidest on meie kodus valmistatavad toidud siiamaani suuremalt jaolt väga lihtsad.
Mina lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et enamik tänapäeva söödavast kraamist on rohkem või vähem kaheldava toiteväärtusega. Kirjutan oma pingutustest paremini ja tervislikumalt süüa. Aga kindlasti pole mul teile pakkuda imenippe, kui süüa teha ei viitsi, raha on vähe ja lihtsad toidud ei maitse. Tähendab, kaks lahendust ma võin välja pakkuda küll – palgake endale kokk ja öelge talle, mida süüa soovite ning millisest toorainest see tulema peab. Või siis uurige välja, millised on need toitlustusasutused teie kodulinnas, kus tehakse tõesti värsket, kvaliteetset ja maitsvat toitu ning sööge kogu aeg väljas. Mõlemad lahendused, ma usun, jäävad enamikule rahakotile tõttu kättesaamatuks.
Kui tõesti TAHTA tervislikult toituda, siis seda ka saab. Need, kes tahavad, nende jaoks on iseenesestmõistetav uurida, leida endale omad kohad, kus saab osta vastuvõetava hinnaga tervislikku/mahedat kraami, leida see aeg, et kodus kokata (muide, seda saab suurepäraselt teha koos perega!). Ning kui kõik süsteemid on korralikult paigas ja harjumused välja kujunenud, siis avastada, et see ei võtagi üldse nii palju aega ega vaeva.
Kui ei viitsi, järelikult pole see piisavalt oluline. No näiteks üksikud inimesed viitsivad vähem kokata, kui paarisuhtes olevad. Ja nood omakorda vähem kui lastega pered. See on ju ainult loomulik.
Mina olen alles teel. Vahel liigun edasi, vahel seisan paigal, vahel liigun suisa veidi tagasi. Aga see, kui ma parasjagu ei viitsi mahetooteid taga ajada või üldse süüa teha, nii et lükkangi oma saiakesed ahju või makaronid keema, ei tähenda, nagu ma oleks oma suhtumist toidusse muutnud – hoolimata laiskuse astmest usun alati kindlalt, et võimalikult kohalik, puhas ja tervislik kraam on parim ning et ON võimalik kogu aeg tervislikult süüa, asi on lihtsalt tahtmises ja viitsimises.
Midagi ei juhtu, kui vahel rämpsu süüa. Midagi ei juhtu (esialgu) ka siis, kui seda pidevalt süüa. Eks igaüks ise teab, kui palju viitsib uurida ja mässata, kui palju usub sellesse, et tervislikumal toitumisel on pikemas perspektiivis väga suur kasu sees.
Ma hea meelega kirjutan kõigest, mida ma olen teada saanud, mida ma ise teen… Aga vahel mulle tundub, et kui ma oma kogemusi ja avastusi jagan, siis ükskõik, mida ma kellegi küsimusele vastan, otsitakse selle peale lihtsalt järgmine vabandus, miks ikka nii ei saa või miks see ei sobi. Nagu eeldaks mu lugejad, et mina neile tervislikku toitu valmistama tulen, sest neil endal pere ja töö kõrvalt selleks ometi aega pole ja tatrapuder ei maitse kah.
—
Ja ärgu võetagu kõike eelnevat viimaste kommenteerijate poolt südamesse, ma ei ürita absoluutselt konkreetselt teile etteheiteid teha. Kogu selle postituse sisu on kirjutatud teadlikult kunstiliselt liialdades, üksikuid kommentaare kontekstist välja kiskudes ning tarbetult võimendades, see tugineb mitte ainult teie, vaid ka varasemate postituste kommentaaridele, mille autoriteks on väga palju erinevaid inimesi.
Aga üldiselt mulle mõttevahetus kommentaarides ju väga meeldib 😛