Author name: Tikker

Päkapikkude aeg

Loosimine on lõppenud! Plika ütles nr 16 ja Poiss, et altpoolt pean lugema hakkama. Seega palju õnne, Maarja – kirjutan sulle 🙂

Ma võin küll juba ligi kolm aastat tööalaselt ökomaailmast eemal olla, aga kui minult küsitakse, kas ma tahaksin saada endale jõulukingituseks pakki ökopoest – ja veel parem, ka ühele oma blogilugejale kingituse välja loosida – siis kiljun ma muidugi rõõmsalt “jaa”!

Tallinlastel on selles mõttes ikka vedanud, et ökopoode ja valikut jagub – tunduvalt enam kui Pärnus. Ja tuleb muudkui juurde. Vanalinna Rimi majas asub nüüd HOH ehk House of Health ökopood. Ja just sealt ma jõulupaki saingi. Natuke minult küsiti, mis huvitada võiks, natuke oli üllatus – kogu sisu selline:

Eile õhtul kasutasin kohe juhust, sest kõht oli tühi ja miskit kapist võtta polnud ning Gazpacho supp sai tänulikult ära konsumeeritud. See oli üks neist, mida ise proovida tahtsin, sest kõlas põnevalt. Poiss teatas, et ei kõlba kuskile, Plika ütles, et sööme teinekord veel 😀 Poisile ei istunud vürtsikus – see oli tõesti tuntav, samas selline mõnus ja külmaks ilmaks sobilik, kaugeltki mitte põletav. Nii et hea vaheldus, kui parasjagu ise tomatisuppi teha ei viitsi.

Vahukommid on meile tuttavad juba ammusest ajast, lapsed muidugi olid pöördes. Hoolimata mu kulmukortsutusest söövad nad kõige suvalisemaid ja tihti kahtlase koostisega maiustusi, vähemalt oskavad nad head kraami hinnata ja kinnitasid, et öko vahukommid maitsevad tavalistest tunduvalt paremini. Kuna lõket polnud käepärast, grillisime kahvli otsas küünla kohal – täiesti normaalsed, nagu me oleme 😀 Vahukommid on lihtsalt grillitult palju maitsvamad 😛

Kätekreem oli mul just otsa saanud, nii et võtsin kohe tänulikult kasutusse. Neutraalse lõhnaga, niisutab korralikult ja imendub kiiresti – rohkemat ühelt kreemilt tahta ei oska. Näokreem jääb praegu oma aega ootama, sest mul on kaks poolikut, mis vaja enne ära kasutada. Kehakoorija läks juba küll duši all käies käiku – kuna see on soola baasil, mis on suhkrust peenem, siis kasutasin seda täitsa edukalt isegi näol. Keskmisest tundliku või õrnema näonaha puhul küll ei soovita ja liiga tugevalt hõõruda ka mitte – aga mulle meeldib just see, kui on rohkelt peenikesi koorivaid graanuleid, nii et ma füüsiliselt tunnen koorivat efekti.

Vein ja rabarberiketšup ootavad ka veel proovimist, aga lõpetuseks kõige olulisem – kakaoga TIKRIMOOS. Saate isegi aru, et niipea, kui seda nägin, oli mu reaktsioon: MUST HAVE! 😀 Ja issand KUI HEA see on… Ma jumaldan šokolaadi ja hapude marjade kombinatsiooni – see moos on lihtsalt imeline! Karta on, et ma söön selle enne paljalt lusikaga purgist ära, kui Plika jälle pannkookide küpsetamiseni jõuab…

Ühesõnaga – kellel jõulukingid veel ostmata ja vanalinn teele jääb – astu läbi ja leiad kindlasti midagi sobilikku! Mulle meeldivad eriti need nunnud kinkepakid… Pange seda MOOSI seal sees tähele, eks 😀

Ja nüüd ongi see koht, kus ma saan kontrollida, kas mul reaalselt üldse mõni lugeja veel alles on 😀 Loosin kõigi kommenteerijate vahel välja ühe vabalt valitud toote väärtusega kuni 50€ – ainsaks tingimuseks see, et posti teel ei saada, võitja peab minema toodet veel selle aastanumbri sees HOH poodi valima. Kui sa ise Tallinnas ei ela, aga see-eest on sul Tallinnas mõni sõber, kes hindab ökotooteid – osale ka, võid võita talle suurepärase jõulukingi 🙂

Kommentaari kirjuta, mis on su lemmik ökotoode ja lemmik ökopood 🙂 Ega siin pikka pidu pole, jõuluõhtu on ju kingituste aeg – seega 24. detsembri õhtul ma ka võitja välja kuulutan. Vaatame siis, palju siia kolme päeva jooksul inimesi satub 😛 Statistika nimelt väidab, et mu blogi lehel käib ca 1000 inimest päevas – ma olen täiesti kindel, et kõigil neil, kes ise Tallinnas ei ela, on mõni tallinlasest sõber, seega loodan aktiivset osavõttu. Kingitusi teha ja saada on ju alati tore 🙂

Kiigujooga ♥

Esimest korda sattusin Janne tantsustuudiosse 2016 sügisel, kui Plika esimeses klassis seal trennis käis – jagasin blogis muljeid toonasest jõulupeost. Mäletan, et käisin samal sügisel ka kaasaegse tantsu proovitrennis täiskasvanutele, aga kuna ma ei suutnud seda kava seal absoluutselt kaasa teha (ütleme nii, et ma olen tantsukavade õppimisel keskmisest aeglasem :D), jäi see toona ainsaks korraks.

2018 oli minu jaoks väljakutseid täis aasta. Hilissügisel oli üks eriti raske periood, mil ma üritasin kõigest väest ellu uusi toredaid tegevusi leida – kuna tundsin vajadust tantsutrenni järele, siis jõudsingi novembris ringiga tagas Janne juurde. Kaasaegne tants läbi kehatunnetuse, õpetajaks Anneliis. Seal mulle sobis, sest kavad olid isegi minusuguse jaoks piisavalt lihtsad ja kogu värk väga vabalt üles ehitatud. Nii ma siis tantsisin kuni kevadise õppeaasta lõpuni.

Sügisel avastasin, et Anneliis teeb kiigujooga proovitundi… Suure võrkkiige fännina panin ennast kiirelt kirja ja nii ma oma südame kaotasingi. Pole varem olnud trenni, mis mulle nii väga meeldiks.

Ma tegelikult kirjutasin sellest blogis varem ka, aga ühes pikas postituses, igasugu muude teemade sekka…

Jooga üksinda on minu jaoks tibakene igav, aga kui sellele lisada kiik – ideaalne. Saab parasjagu füüsilist, saab õppida igasugu trikke (erinevad pea alaspidi asendid), kogu aeg on väljakutseid, alati saab midagi harjutada ja paremini teha. Ja muidugi KIIKUDA! NII HEA!

Esimesed pool aastat käisin üksi, siis meelitasin Kaaslase ka endaga trenni. No ja siis tuli see paganama koroona 🙂 Nii et märtsi keskpaigast alates oli paus… Kui lõpuks jälle trenni lubati, oli üsna mai lõpp ja nõudsime oma grupiga, et kuna kevad jäi vahele, teeme selle asemel suvel. Nii saigi – suviseid tegemisi arvestades küll pisut harvemini, kaks korda kuus.

Suvel käisin trennis üksi, Kaaslasel olid muud tegemised. Sügisel panime ennast jälle koos kirja, jõudsime esimeses trennis ära käia, jõudsime proovida ka akrojoogat, mis oli samuti väga lahe… No ja siis sattus Kaaslane hoopis haiglasse, nii et akrojoogal oli kriips peal, kiigujoogas käisin üksi edasi.

Küll aga meelitasin stuudiosse tagasi Plika 🙂 Seda ma juba ka tegelikult ühes varasemas lobapostituses mainisin, nii et pisut kordan ennast. Ta oli terve aasta kuulanud, kuidas ma kiigujoogast vaimustun ja tahtis ka hirmsasti proovida – toona olid lastegrupid täis ja ei pääsenud löögile. Sel sügisel pandi teise saali ka linad ja gruppe tehti rohkem, nii et Plika käib nüüd akrobaatilises kiigujoogas (mis on idee poolest vist edasijõudnute grupp) – seal on vähem joogat ja rohkem trikke, vähemalt umbes selline mulje on mulle jäänud. No tema suurim armastus on ikkagi showmix – mis, nagu ma arvasingi, talle erinevatest tantsutrennidest kõige paremini istub – Tiktoki kaheldava väärtusega tantsude matkimisele tunduvalt mõistlikum alternatiiv 😀 On kolmanda vanusegrupi (5.-9. klass) pesamuna 🙂

Igatahes, miks ma kogu seda postitust üldse kirjutama hakkasin… Sest pühapäeval oli taaskord jõulupidu. Mis oli taaskord imeline. Ja kuna kiigujooga õpilased seal kõik kiikedega esineda ei saanud (küll oli algusnumbris kaks kiike ja see oli FANTAST, aga hea küll, ehk teinekord pikemalt, kui pildid tulevad), siis tehti meist video, mida näidati Endlas tantsukavade vahele suurelt seinale. Saan nüüd ka lõpuks oma lemmiktrenni tutvustada.

Soovitan soojalt kogu video ära vaadata, aga vihjeks nii palju, et täpselt 5:00 keerleb kõigepealt Plika laest alla ja seejärel näidatakse pisut pikemalt täiskasvanute gruppi, kus ka mina nii mõnedki korrad kaamera ette jäin – minu viimane kaader on 5:44, vampiiriasend 😀

Nagu videost näha, jääb me grupp oma lemmikõpetajast nüüd mõneks ajaks ilma, aga eks me oleme juba üksjagu norinud, et kuu-paar lubame lapsega kodus olla, sealt edasi ühe trenni nädalas jõuab ikka juhendada 😀 Sügiseks ta lubas kindlasti tagasi tulla ja seniks võtab me trenni üle teine õpetaja Aura. No kes muidugi teab, millal üldse jälle trenni lubatakse… Aga kunagi ikka 🙂

Imeline trenn, soovitan soojalt kõigile. Ma küll teiste linnade kohta ei tea – Tallinnas Liisi väitel sellist laadi polevatki, kõik linatrennid olla väga akrobaatilised. Pärnus on veel Paljajalu stuudios aerojooga, aga seal ma pole ise proovinud. Kuna olen algusest peale Anneliisi juhendamisel trenni teinud, on tema minu jaoks see ainus ja õige, ootan kannatamatult tema tagasitulekut 🙂

Piparkoogitaigna hooaeg on alanud!

Eelmisel aastal jäid jõulud täitsa vahele ja kahtlane, kui palju ma viimastel aastatel piparkoogitainast ise teinud olen. Blogist otsides tuli välja selline tore postitus aastast 2016, kuhu on ära kirjutatud kõik, mis ma mõtlesin tänasesse postitusse kirjutada. Selle kohta, kuidas ma kunagi katsetasin, aga nüüd ajan läbi kõige lihtsamate vahenditega – kuidas poetaigna koostis on kräpp, ise teha imelihtne ja hind tuleb palju soodsam.

Sel aastal võtsin Nami-Nami retsepti (alati kindla peale minek) ja taigna tegi suuremas osas Plika. Lapstööjõud 😛

Mahedat polnud miskit, aga taigen oli või ja pruuni suhkruga, mõlemad ostetud soodushinnaga. Et võimalikult lihtsalt läbi ajada, siis Santa Maria piparkoogimaitseaine ja Dansukkeri suhkrusiirup. Kuna pikk vahe on piparkoogitaigna tegemisse sisse jäänud, siis arvutasin taas kilo hinna välja:

250g suhkrusiirupit 0,63
170g suhkrut 0,29
piparkoogimaitseaine 0,99
250g võid 1,35
2 muna 0,28
600g jahu 0,6
2tl söögisoodat
Hind kokku 4,14
Kilo hind 3,07

 

No ja siis võrdluseks, et Selveri piparkoogitaigen kilohinnaga 5,58€ (hetkel soodukaga 4,28€) on sellise koostisega: NISUJAHU, suhkrusiirup, margariin, (palmiõli, rapsiõli, osaliselt hüdrogeenitud palmiõli, vesi, emulgaator E471, sool, säilitusaine E200, happesuse regulaator, lõhna ja maitseaine, toiduvärv), suhkur, MUNA, kergitusaine,kaneel, ingver, kardemon, nelk, muskaatpähkel.

Ma olen kindel, et tänapäeval leiab poelettidelt / taluturult ka juba puhtama koostisega taignaid, aga hind on neil siis ka vastav.

Ja TÕESTI on imelihtne see taignategu. Nii naeruväärselt lihtne…

Puhas rõõm 🙂 Tehke te ka ise tainast 🙂

Aga vot glasuuri enam ise teha ei viitsi. AASTAID tegin, värvilisest tuhksuhkrust, aga paras plökerdamine ja vahel kuivas liiga kaua + suhkrus kasutatud toiduvärvid olid kahjulikud ja ise ma ei viitsi ammugi värvimisega möllata. Glasuuri ostan rõõmuga poest, hea mugav ja kuivab kiirelt. Ainult koostist, eriti värvaineid, tuleb pakilt hoolega lugeda, sest ikka veel eksib spirulina, kurkumiini, paprikaekstrakti ja acai sekka ka näiteks karmiin ja patentsinine. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, miks neid kahjulikke värvaineid pole välja vahetatud. Kui kõrvuti müüakse sama hinnaga roosat glasuuri, millest ühel värvaineks peediekstrakt ja teisel karmiin… No miks siis on üldse karmiin?

Eesti Pagar on mu selle aasta valik number üks – kõik muud värvained on ok, ainult rohelisse on topitud patentsinine. Ei ole ka mingeid kahtlaseid lisaaineid.

Eesti leivatööstusel on enamik värvaineid ok, aga roosa sees on “looduslik” karmiin – valmistatud kilptäidest, head isu, VÄGA looduslik 😀 Modifitseeritud tärklis mulle seal koostises ka ei meeldi.

Selveril on värvained pigem kräpp ja lisaks mingi kahtlane stabilisaator E1505. Väldin.

Pagaripoiste omi ma ei näinud sel aastal ei Selveris, Rimis ega Maximas – nende kodulehel on küll olemas. See maasika oma on mu lemmik 🙂 Ehk jõulu poole siiski tuleb müüki? See on ainus “maitsega” glasuur, mis mulle meeldib – kõik need laimid, sidrunid, kookosed ja mustsõstrad võiks mu poolest olemata olla 😛 Aga kindlasti meeldivad ka need paljudele…

Novembri raamatud

Pikem blogivaikus olnud jälle – luban, et vaatan varsti pildid läbi ja üritan järjele saada… Muud toimetamist olnud, muuhulgas täna õhtul sain ühele poole VIIMASE jõulukingi tellimisega – ma olen nii uhke enda üle, et varakult valmistusin. No piparkooke ja kaarte teeme ikka detsembris lisaks, aga need vähesed “sisulised” kingitused, mis ma kindlalt tegema pean perekonnale, on olemas. Juhhei!

Oktoobris arvasin, et novembri lõpuks on 100 raamatut täis – aga tuli välja, et november polnud üldse lugemiskuu 😀 Viis raamatut siiski lugesin.

Alustatud Lõpetatud Autor Pealkiri Hinne Lk arv
01.11.2020 11.11.2020 Lucinda Riley The Moon Sister 4 717
11.11.2020 23.11.2020 Lucinda Riley The Sun Sister 5 870
02.11.2020 29.11.2020 Heiki Pärdi Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma 4 248
29.11.2020 29.11.2020 Kaire Vilgats, Dagmar Oja Ilusad suured tüdrukud 2 160
29.11.2020 30.11.2020 Katrin Pauts Minu Praha 3 216

 

Seitsme õe seeria viies ja kuues raamat – mõlemad head, aga “The Moon Sister” mult päris maksimumi ei saanud. “The Sun Sister” jällegi meeldis mulle VÄGA – ehkki paljud just ütlevad, et neile mitte. Nüüd ootan põnevuse ja kannatamatusega viimast osa, mis peaks välja tulema järgmise aasta alguses.

“Eesti argielu” – see oli lahe raamat, kust sai teada, kui räpased eestlased olid veel mitte väga ammu tagasi ja mis tingimustes elasid 😀 Aga mul polnud parajasti üldse sellise kirjanduse tuju ja siis venis… Lugesin siiski läbi, et saaks raamatukokku tagasi viia.

“Ilusad suured tüdrukud” – no mulle väga meeldib Vilgats ja mind ajab täiega pöördesse see idiootne piitspeenikese modelli iluideaal, mis nii paljudes naistes ebakindlust tekitab, seega mõtlesin, et kindlasti lahe lugemine… Neeh… Vilgats ja Oja on toredad, aga see intervjuu formaat minu jaoks üldse ei töötanud raamatus. Eeldasin palju enamat.

“Minu Praha” – see raamat oli ühest küljest piinlik, teises küljest naljakas, kolmandast küljest kulmu kergitama panev. Et noh, jah.

Ja ongi kõik 😀 Olen totaalselt ilukirjanduse lainel ja ükski tõsisem raamat ei isuta. Aga detsembris on plaanis paar investeerimisalast raamatut siiski läbi lugeda.

Kuu Raamatuid Lk arv
Jaanuar 10 3149
Veebruar 9 3098
Märts 3 1095
Aprill 10 3189
Mai 18 4779
Juuni 8 2589
Juuli 7 2478
August 7 1933
September 7 2576
Oktoober 10 4292
November 5 2211
Detsember
Kokku 94 31389

 

Kaks nädalat jõulupuhkust, ma ootan sind hunniku raamatute ja pusledega 🙂 Samas kui 2019. aasta blogipostituste tagantjärele kirjutamine, mida ma suure suuga lubasin, ei tundu eriti ahvatleva ideena hetkel. Samas ma arvan, et siiski võtan selle ette – no näiteks nii, et iga päev ühe kuu 🙂 Siis saabki kenasti puhkusega ühele poole.

Restoranide nädal

Kohvikute ja restoranide nädala väisamine on tavaliselt minu ja Kaaslase traditsioon – ka oma osakonnaga oleme enamasti ühe ühise lõuna teinud. Sel aastal on aga koroona ja järjekordne kodukontor ning Kaaslane on üldse haiglas, seega oleks restoranide nädal minust väisamata jäänud.

Kui ema aga restorani kutsus, et tema ja ta elukaaslase 20. aastapäeva tähistada, siis muidugi läksin suurima rõõmuga.

Käisime Tervise restoranis Kuu. Lapsed ei söönud peaaegu mitte midagi peale kuklite ja natukese magustoidu, aga seegi jäeti suuremas osas järele. Kuna restoraniportsud on teadagi väikesed, ei nõudnud ei mult ega ema mehelt erilist pingutust mõlemat käiku kaks süüa 😀 Ok, magustoiduga läks juba raskeks, pärast kaht ja poolt portsjonit pavlovat oli mul tõeline magusa üledoos.

Iga kord, kui teenindaja käis tühje nõusid ära viimas ja küsis, kuidas maitses, siis lapsed kiitsid, et maitses väga 😀 Ma ei tea, kas teenindaja jäi seda tõesti uskuma, aga noh, kõik mängisid igatahes kaasa 😀

Toit ise oli nii ja naa. Osa oli väga hea, osa oli hea ja osa oli ok. Ma olen teatavasti pigem lihtsa toidu austaja. Aga restoranis käia on alati tore ja teistmoodi – kui muidu ma sinna pigem ei satu, siis just restoranide nädala ajal meeldib käia ja katsetada. Lihtsalt sellele sain veelkord kinnitust, et lapsed jätaks pigem koju 😀 Järgmisel aastal on elu ehk normaliseerunud ja saame taas Kaaslasega midagi uut ja põnevat proovida…

Scroll to Top