Tikker

Uus kodu: vannituba ja saun

12/04/2020 / kodumajandus, oma kodu, rõõm, unistused / 3 Comments

Vannituba on NII oluline, pesemas käib ju iga päev mitu korda. See peaks olema ilus, puhas, soe ja funktsionaalne. Mäletan oma joovastust, kui saime eelmises kodus pärast ligi kolme aastat tehtud vannitoa säästuremondi – isegi sel kujul oli vahe meeletult suur. Need nõukaaegsed plaadid pärast vuukide värskendust enam isegi ei häirinud ja PVC põrandakattena ka mitte. Kõige häirivamad olid torud, mis olid kogu aeg märjad, valge värv koorus maha, kõik sodi jäi külge kinni… Ja vuugivahed olid siiski ka piisavalt heledad, nii et vanni juurest läksid need pruunikaks ja tahtsid muudkui küürimist.

Nii et ma vandusin endale, et uues kodus ei tule ühtki heledat vuuki 😀 Aga jah, vahepealses majas läks vannitoaremont hoopis põhjalikult tuksi – õigemini siis mitte otseselt tuksi, aga igal juhul ei kukkunud miski välja nii, nagu plaanitud. Võib-olla ma kajastan seda blogis kunagi põhjalikumalt, võib-olla mitte – vaatame 😀

Vannituba ja köök on kaks kõige kallima ja keerulisema remondiga ruumi elamises ning kui maksta kallist raha renoveeritud elamise eest, siis need PEAVAD olema ilusad ja sobivad. Võtke nüüd lahti suvaline kinnisvaraportaal ja vaadake kõiki neid rõlgeid värvikombinatsioone, mida muidu igati korralikult remonditud vannitubades kohata võib… Või on need lihtsalt valged ja igavad…

Meie praeguse kodu vannituba paistis piltidelt igati meeldiv. Küll ehk mitte mu unistuste vannituba, aga kena ja sobiv – nagunii plaanisime kindlalt teha teisele korrusele ka vannitoa, mis oleks siis jäänud põhikasutusse – alumine aga pigem WC-na ja saunas käies. Meil oli eelmise maja vannitoa jaoks pott, valamukapp koos valamuga ning peeglikapp juba kõik ostetud – kolisime need kaasa plaaniga need tulevikus ülemisse pesuruumi panna.

Juhtus aga nii, et pärast kuu aega siin elamist ja pesemist otsustasime ühehäälselt – alumine vannituba on pesemiseks nii mõnus, et pole mõtet seda üles üldse tehagi. Oluline on vaid WC, sest vot pissihäda on küll tihti hilisõhtul ja öösel ning ÜLDSE ei viitsi siis trepist alla ronida… Ja kaks WC-d on meie pereliikmete arvuga igati kohane. Aga pesemisharjumused on meil sellised, et meie Kaaslasega käime duši all hommikuti, lapsed õhtuti. Seega pole ka mingit järjekorda ukse taga 🙂 Hommikul ärkame meie varem, käime mõlemad pesus ära – kui lapsed ärkavad, käivad hambaid pesemas. Õhtuti käivad nemad üheksa paiku pesus, meie peseme hambaid palju hiljem. Kõik töötab 🙂

Praeguses vannitoas on mitu asja, mida sooviks muuta endale sobivamaks ja mida saamegi muuta – aga põhiline ehk plaadid-vuugid ning pesemise osa funktsinaalsus on kõik lihtsalt super. Olen alati soovinud dušikabiini või vanni asemel lihtsalt kardinaga eraldatud dušinurka – nii on minu meelest kõige mugavam ja kõige vähem küürimist. Ülemine osa seinast on valge, mis annab avarust. Alumine osa värviline, mis teeb ruumi minu jaoks õdusamaks – sinakasroheline erinevates toonides on mulle ka alati väga meeldinud. Üldmulje on rahulik ja hubane. Plaadid on üldmuljelt ühevärvilised, aga õrna mustriga. Ükski vuugivahe pole hele. See kõik omakorda tähendab, et veesete ei paista välja ja ma ei pea mitte midagi küürima 😀 Absoluutselt imeline! Reaalselt, ma olen siin elanud üle kuu aja – kraanikaussi ja potti peab muidugi puhastama, riiuleid ja peeglit ka, aga kõik ülejäänu ehk seinad ja põrandad… Põrandalt tõmbame pärast duši all käimist suurema vee kokku ja põrandaküte kuivatab ülejäänu kiirelt. Põranda käin vahel tolmuimejaga üle. Muus osas aga paistab kõik täiesti puhas ja korras 😀 Ideaalne laisa inimese vannituba 😀

Ideaalis oleks ma soovinud pesuruumi osa ülejäänud põrandast väikese “astmega” sentimeeter-paar madalamale… Aga selles vannitoas, jumal tänatud, on ruumi piisavalt ja kalle õigesti ehitatud, nii et dušikardinast teisele poole jõuab vett minimaalselt ja selle saab väga kergelt ära kuivatada. Samuti on pesemise osa piisavalt suur, mahutamaks kaks inimest… Meil on Kaaslasega traditsiooniks koos duši all käia, kui selleks aega on – st kindlasti mitte tööpäeva hommikutel, aga näiteks pärast jooksmas käimist ja vahel nädalavahetustel… Seal mahub lahedasti ära isegi rohkem kui kahekesi, nagu me saunapäevadel oleme järele proovinud 😀

See ümmargune peegel on üks asi, mis läheb kindlasti välja vahetamisele, sest ei sobi meie kasvule üldse. Kui ma seal normaalselt seisan, näen rinda 😀 Klaasist riiul ka ei meeldi, seda on väga tüütu puhastada. Meil on ju eelmise maja vannitoa jaoks ostetud valamukapp ja peeglikapp, mis on väga ilusad ja hetke plaan ongi need nüüd mingil hetkel alumisse vannituppa panna. Olen aga natukene mures – äkki hakkab häirima, kui selles suht kitsas ruumis on ukse pealt vaadates järsku mingid kapid ees? Praegu on mõnusalt avar, sest valamul on ainult kitsas jalg ja üleval ei ole üldse mingit kappi… Samas NII väike see vannituba ju nüüd ka ei ole… Ühesõnaga, ilmselt proovime kõigepealt nii, et toome need kapid lihtsalt sisse ja saame visuaalselt ehk paremini aru… Aga seda kõike kunagi hiljem.

Dušš on väga mõnus – meil ju vanas kodus oli ühine segisti dušile ja kraanile, eraldi on palju parem. Ja selline variant, kus ühelt poolt reguleerid soojust, teiselt poolt survet – ka väga mugav. Lisaks tavalisele duši hoidjale teine hoidja ka allpool (kus dušš sel pildil ongi) – samuti super, just laste jaoks.

Ma ei olegi lõpuni ära otsustanud, kas ma soovin, et pesuvahendite riiul oleks dušile lähemal või on nii ka ok. Üldiselt tunnen duši läheduses puudust ainult seebialusest – selle võiks küll lisada, paljud dušihoidjad ongi koos seebialusega, meie oma miskipärast mitte. Ülejäänud totsikud võivad mu meelest olla edasi seal, kus on – mõnes mõttes ongi parem, kui pole kogu aeg jooksva vee all. See riiul ka nii armas, ümmargused vormid mulle meeldivad. Aga vist väheke roostes, nagu ajaga ikka läheb. Põrandakaabitsal murdsin üsna alguses varre ära ja uus maksab ainult paar euri… Ostmiseni pole ikka jõudnud, sest corona tõttu enam ehituspoodi eriti ei satu. Ja saab praegu ka kasutada küll 😀

Selle akna ees häirib ribikardin, mis on viltune ja üsna kole. Vahetaks millalgi välja – polegi kindel, mis oleks kõige lihtsam ja soodsam variant, et aknast sisse ei näeks (kõrvalasuva maja teise korruse aknast on täpselt hea vaade, nii et ilma ei saa), aga valgust tuleks maksimaalselt. Ehituspoest saab vist mingeid kleebitavaid kilesid osta selleks puhuks? Akna(klaasi) välja vahetamine oleks kindlasti kallim, seda ei viitsiks. Ega enne ilmselt ei jõua selleni, kui vannitoas muid uuendusi läbi viima hakkame… Ehk siis – kunagi hiljem 🙂

Selle ukse taga oleva riiuli vahetame kunagi tulevikus kindlasti välja kapi vastu, sest mulle ei meeldi ülearused asjad silma all, pigem kinniste uste taga. Selle kapi ostmine/ehitamine ei saa aga toimuda enne, kui on valmis ehitatud ülakorruse WC, sest ilmselt tulevad siis lisaks mingid torud, mis vaja sinna kappi peita. Seega hetkel on, nagu on. Kuna see riiul on ukse taga üsna peidus, siis väga ei häiri ka. Ühesõnaga kõik need planeeritud muudatused vannitoas seisavad ka hetkel ülemise korruse WC ehituse taga, mis ei juhtu ilmselt lähikuudel. Ja see on ok. Sest ka praegu on kõik piisavalt hea 🙂

Ja muidugi SAUN! Ma pole kunagi olnud väga suur saunasõber – sellest ajast saadik, kui Mudal käima hakkasin, olen küll saunatamist mõnevõrra hindama õppinud, aga koju sauna pole kunagi soovida osanud. Kaaslane on see-eest suur saunasõber ja nagu mingis varasemas postituses mainisin – sauna olemasolu oli tema jaoks täiesti arvestatav argument selle elamise kasuks.

Saun on väike ja elektrikerisega, aga meie perele täpselt sobiv – üles mahutab isegi kaks täiskasvanut ja ühe lapse, aga võib ka nii, et üleval kaks täiskasvanut, all kaks last. Ja no ikka NII mõnus on kodus saunas käia, pean tunnistama… Üllatavalt palju naudin seda. See on kuidagi nii ulmeline ja utoopiline, isegi üle kuu aja hiljem, et ma saan KODUS saunas käia 😀

Ühesõnaga tuli välja, et vannituba ületas kõik mu esialgsed ootused – mis on suur kergendus pärast eelmise maja kogemusi. Ma olen ausõna NII õnnelik ja tänulik, et kogu see elamine on meie eest imeliselt korda tehtud – ma maksan suurima rõõmuga seda laenu ja naudin…

Uus kodu: teine korrus

12/04/2020 / kodumajandus, oma kodu, plika, poiss, rõõm, unistused / 4 Comments

Teise korruse magamistoad panen ka kõik ühte postitusse, sest siin on praegu kõigis võrdlemisi poolik seis ja eks saab kunagi pikemalt kajastatud, kui asjad on paika loksunud.

Algselt oli teisel korrusel kõige suurem ruum master bedroom, väiksem magamistuba vist pigem külalistetuba ja tagumine magamistuba lastetuba. Kõik olid viimseni stiilselt sisustatud 🙂 Algset sisustust vaadates oleks olnud kõige loogilisem jagada need nii, et meile master bedroom, Plikale väiksem magamistuba, kus hele kaheinimesevoodi, kaunilt nikerdatud suure peegliga kapp ja öökapp ning Poisile tagumine sinine magamistuba, mis oli olnud enne perepoja oma.

Plika aga nõudis sinist tuba endale, sest see oli tema lemmik. Meie soovisime pisut enam eraldatust ja mõtlesime, et võtame endale siis selle väikese magamistoa, mis on teisel pool koridori – teistel tubadel oli üks ühine sein. Seega sai Poiss endale kõige suurema toa ja oli sellega rahul. Selle suure toa vägevat voodit ja öökappe soovisime aga kindlasti endale, sest olime juba tellinud endale varem samas mõõdus madratsi ja 180cm lai voodi lapsele oleks olnud pisut liig. Niisiis vahetasime tubades voodid ära, mis muidugi stiililt teistesse tubadesse nii hästi enam ei sobinud. Midagi ei karju, aga pole ka enam viimase peal stiilne nagu enne. Vedasime tumepruuni voodi ja öökapid eelkõige hallides ja sinakates toonides tuppa, mille vooditagune kaunistus oli ka tehtud teist madalama päitsiga voodit silmas pidades… Ning pruunimates toonides suur magamistuba sai endale heledast puidust 150cm laia voodi ning selle vähese mööbli, mis lastetoast kaasa kolinud olime, samuti ka kirju diivani, mille olime ostnud teise ringi poest esialgse plaaniga panna see eelmise maja elutuppa.

Eelmise maja remonti plaanides olin meie magamistuppa valinud välja pildil näha oleva voodi koos öökappidega ning maksnud pool ette ära, palvega hoida neid nii kaua laos, kuni meil remont valmis saab. Tahtsin ainult linkida, aga kuna seda voodit enam ei müüda, paningi selle asemel pildi. Siin ka muud mööblit, aga ülejäänu eest ei raatsinud maksta, niigi oleks voodi koos öökappidega maksnud üle 900€.

Me oleks eelistanud 160cm laia voodit, aga see voodi tuli ainult 180cm laiuses, seega tellisime ka vastava madratsi. See oli hämmastav, KUI RASKE oli üldse leida meeldivat voodit! Külastasime mööblipoode, tuulasin läbi arvutult netipoode, kõik voodid olid nii kandilised ja moodsad, mulle üldse ei meeldinud – samuti ei hakanud silma midagi sobivat teise ringi poodidest. Metallvarbadega voodeid on rohkem ilusaid, aga metall on naha vastu sattudes ebameeldivalt jahe, seega soovisin siiski puitu. Ja too väljavalitu oligi sõna otseses mõttes AINUS, mis mulle tõesti meeldis.

Remont aga ei saanudki valmis ja uues kodus oli täiesti juhtumisi olemas täpselt sobivas mõõdus voodi (sest madrats, eks, oli juba ostetud) koos kokku sobivate öökappidega… Mis mulle välimuselt kõik väga meeldis, milline suurepärane kokkusattumus. Seega ei läinud mul aga esialgu välja valitud voodit enam vaja 😀 Raha tagasi ei saanud, nagu arvasingi, selle asemel sain valida samas väärtuses midagi muud. Kuna Poisil oli täiesti suva, mis mööbel tema toas on ja ta oli vaimustuses, et sai endale 150cm laia voodi, Plika aga oli väga huvitatud enda tuppa ise mööbli valimisest, sai ettemakstud summa eest valitud hoopis talle 120cm lai valge voodi, samast sarjast kirjutuslaud ja raha jagub ka veel madratsi jaoks. Mööbliesemete tarne on kuni 10 nädalat ja praeguse coronaga ei julge üldse miskit loota 😀 Enne mai algust pole lootust ilmselt midagi saada, seniks on Plika tuba aga täpselt samamoodi sisustatud, kui sisse kolides. Magab nõukaaegsel kušetil ja kirjutuslauda lihtsalt pole, mistõttu asjad ei taha ka hästi ära mahtuda. Mõlemale lapsele oleks vaja ka kummutit riiete jaoks, aga seda vaatab siis, kui ülejäänu on paigas, saame ajutiselt ilma hakkama.

Ühesõnaga teisel korrusel on kõik ajutine ja ees ootamas suuremad ümberkorraldused, aga need kõik on omavahel seotud ja võtavad rohkem aega. Seniks aga, hoolimata kastidest koridoris ja mitte enam nii stiilselt, vaid pigem suvaliselt sisustatud tubadest, on kõik võrreldes meie eelmiste elamistega nii ilus ja puhas, et mitte miski mind eriti ei häiri – las olla, iga asi omal ajal. Ma üleval käin ainult magamas nagunii ja all köögis ning elutoas on asjad enam-vähem nii, nagu ma tahan – naudin täiega 🙂

Meie praegune magamistuba, millest saab tulevikus ilmselt Poisi tuba. Voodipesu on mul siiani ainult üks komplekt ja tunnen üllatusega, et isegi magamistoas sooviks midagi rahulikumat… St, et värve võiks isegi olla, aga see muster on pisut liiga kirju… Aga voodipesu on samamoodi asi, mida ma otsisin igalt poolt ja mu maitse on nii spetsiifiline, et lihtsalt ei leidnud 😀 Ma ei soovi mitte midagi valget ega heledat ja kui ma enne olin juba selgeks mõelnud, et soovin magamistuppa sinakasrohelisi toone, siis nüüd, kus jääb tume puit, ma polegi otsustanud, mis toonis voodipesu mulle kõige enam meeldida võiks… Kui silma jääb, tunnen ära… Pole praegu üldse prioriteet 😛

Mulle hullult meeldib see voodipäitsis olev kaunistus, aga meie voodiga see eriti ei sobi ja mul pole aimu ka, kas see sobiks siis, kui see oleks Poisi tuba… Kui paneks algse voodi tagasi samasse kohta, oleks ikkagi suht terve tuba seda voodit täis ja Poisil oleks vaja rohkem ruumi muu jaoks. Kui sinna läheb aga ükskõik mis muu peale voodi, siis ei pruugi kaunistus rohkem sobida kui praegu 😀

Kui see jääks meie magamistoaks, siis siia saaks panna riidekapi või kummuti või midagi spetsiaalselt ehitada, mis võimaldaks maksimaalselt ruumi ära kasutada ka kalde peal… Aga kui selle toa saab Poiss, siis on vaja jälle hoopis teistmoodi. Seega käimegi toas magamas ja riietume koridoris. Ma arvan, on väga tõenäoline, et need toad siiski vahetusse lähevad, sest esiteks sooviks ma ideaalis riiete jaoks nii kappi kui kummutit ja siia tuppa mõlemad ei mahu – teiseks sobib see tume mööbel just teise toa värvidega. Poisil on oma toa seinavärvist sügavalt savi ja selle väiksema toa toonid sobiks ideaalselt. Ma tõesti ei soovi rohkem remonti teha kui hädavajalik, tahan aga, et kõik näeks hea välja ja sobiks kokku 😀

See naljakas voodi/kušett, mis on kalde peale ehitatud, on ca 180cm pikk ehk sobiks Poisile põhimõtteliselt ka voodiks – aga talle meeldib väga lai voodi, ei tea, kas on nõus sellest loobuma. Ja kui jääb lai voodi, siis tuleb see praegune voodilaadne toode üldse ära võtta, et muule mööblile ruumi oleks, arvan ma.

Poisi praegune tuba, mille me ilmselt ikkagi tulevikus endale võtame. Varem oli tume voodi peatsiga paremal seinas, nii et mõlemale poole voodit mahtus ka öökapp. Korstnajala kõrval, kus praegu diivan, oli eelmistel omanikel suur riidekapp, mille nad kahjuks kaasa võtsid, see oli super ilus ja sobis tuppa imeliselt.

Tolle tagumise seina taga on Plika tuba, tubadel on ühine ahi (suur ahi, mis on alla nii ehitatud, et kütaks pisut ülevalt ka). Helikindluse mõttes oleme nagunii tõdenud, et vahet pole, kellel milline tuba, ikka on kõik liiga hästi kuulda… Ma harjunud sellega, et magamistuba ja lastetuba on 100-ruuduse elamise vastasnurkades, oli palju rahulikum. Soovitusi, kuidas võimalikult lihtsalt ja soodsalt magamistuba helikindlaks teha? 😀

Kui esimesel korrusel on laudpõrandad ja plaat, siis teisel korrusel igal pool laminaat. Kõigis tubades ühtviisi hele, suures magamistoas ainsana pisut tumedama tooniga, mis on mulle sümpaatsem ja sobib ka tumeda mööbliga paremini. Eelmisel perenaisel oli suurepärane maitse ja kõik hoolega valitud, mind kohe häiris, kui ma olin ümber tõstnud ja enam nii ideaalselt kokku ei sobinud 😀 Laminaadi puhul olen ka mõelnud, et pikemas perspektiivis võiks ju ära vahetada, aga kuni see normaalne välja näeb, siis olen täiesti kindel, et ei viitsi 😀 Võrreldes mu eelmise kodu põrandatega on praegused ikka super 😀

Siinpool oli eelmistel omanikel kummut, mille nad samuti kaasa võtsid… Aga jah, ühesõnaga selles toas on tunduvalt enam ruumi, seega mahuks me riided paremini ära. Tahaks hästi suurt riputatavale riietele mõeldud kappi, lisaks sahtlitega kummutit, mis ülejäänud riiete jaoks palju mugavam kui riiulitega kapp. Selle toa aknapoolsesse ossa oli ka algselt plaanitud teise korruse pesuruum – see oleks aga tähendanud, et magamistuba oleks jäänud aknata või oleks tulnud teha katuseaken. Ja tegelikult me jõudsime selleni, et all pesemas käia pole mingi probleem (sealne pesuruum on lihtsalt super mõnus), aga öösel vetsus käia tahaks küll üleval. Nii et praegune plaan on teha üles ainult WC, mis ka tunduvalt soodsam. Ainult WC jaoks tahaks aga veel vähem toa ainsat normaalset akent “kinni panna”… Ega seda katuseakent ei viitsi ju ka keegi ehitada 😀 Seega otsime nüüd võimalusi, kuidas teha WC teisele korrusele nii, et aken jääks ikka sellele toale. WC pole iseenesest ju nii suur ruum, akent pole sellele ka vaja, samas jällegi torude vedamisega peab arvestama ja koridoris on hästi palju uksi-aknaid, nii et mujale teha on ka keeruline… Aga küll me mõtleme välja 🙂

Ja Plika tuba, mis ON ääretult nunnu ja õdus, nii et saan täitsa hästi aru, miks ta seda endale soovis 😀

Tugitooli asemele tuleb Plika kirjutuslaud, tool liigub tulevikus pigem Poisi tuppa.

Praegune kušett on ka 120cm lai, nii et uus voodi sobib täpselt asemele. Sinna kõrvale akna alla peaks tulema madalam kummut riiete jaoks (kõrgus max 68cm) – teise ringi poodides pole midagi sobivat ette jäänud ja “päris” mööblipoodidest pole viitsinud veel otsida – ootab voodi ja laua ära, siis on parem ülevaade.

See diivan liigub ehk tulevikus koos tugitooliga Poisi tuppa ning sinine sein ja sinise-rohelise triibuline tapeet vahelduvad ilmselt millalgi tulevikus lillaga. Toas on veel voodipäitsis üks voodipesukapp, mida pole üheltki pildilt näha, mis on samamoodi toonitud sinakaks-hallikaks, nagu see äge raamaturiiul paremas nurgas, mida pole ka selle pildi pealt korralikult näha (aga mõlema mööblitüki värv on umbes sama, mis postidel). Need mõlemad ilmselt jäävad siia tuppa. Vaibad on praeguseks juba ära võetud, sest kasside tõttu olid need kogu aeg kortsus hunnikutes 😀

Mingi mõnus tool või diivan võiks muidugi ka Plikal ikka olla, ma ei ole kindel, kas see kirju sobiks, mis on praegu Poisi toas… Võib ka alati midagi muud ja sobivamat muretseda, teise ringi poodides on diivaneid palju ja soodsaid 🙂 Vaatab siis, kui jõuab ükskord toa lillaks värvimiseni, mis ei pruugi juhtuda niipea, sest mul on hetkel remondist sügav kopp ees ja Plikale meeldib sinine ka 😀

Ühesõnaga – plaane on palju ja kõik on poolik ning võtab veel kõvasti aega… Aga võrreldes eelmise koduga on kõik nii palju parem, et süda hõiskab sees ja ootan rahulikult seda aega… Küll tuleb 🙂

Uus kodu: esik ja koridor

12/04/2020 / kodumajandus, oma kodu, rõõm, unistused / 2 Comments

Otsustasin uue kodu tutvustuse teha pigem (paari) ruumi kaupa, et postitused ei veniks liiga pikaks. Esimese postituse teen kõige suurema segadusega “läbikäigu”ruumidest, mis on hetkel endiselt täis kolimisest lahti pakkimata asju, kuna pole neile veel head kohta leidnud ja panipaigaruumi on hoolimata täismöbleeritusest vähevõitu. Pole jõudnud sellega lihtsalt tegeleda, oma osa on ka selles, et teisel korrusel on plaanis pisut suuremad muudatused, mida ei saa praegu kohe veel teha.

Esimesel korrusel on meil kaks esikut, millest ühest pole praegu üldse pilte ja ei viitsi teha ka, kuna seal eriti midagi pole. Tänavapoolne esik on kütteta ruum, seal on nagi, peegel, riidekirst ja sügavkülm. Tulevikus soovime sinna panna põrandakütte ja ülejäänu kuidagi loogilisemalt paigutada – küllap ma siis pildistan ja küsin nõu ka 🙂

Tagumine esik on pisut suurem “läbikäigu”ruum, millele me pole siiamaani head nimetust leidnud. Mu jaoks on see oma olemuselt pigem koridor, samas koridorid on pikad ja kitsad, see suht ruudukujuline. Igatahes, köögist läheb uks tagumisse esikusse, kust lähevad omakorda uksed terrassile ja vannituppa (sealt edasi sauna) ning trepp ülemisele korrusele.

Vaade trepist alla. Jalatsikapp oli siin olemas – on küll praktiline, aga meie pere jalatsivarudest mahub sinna ehk… Veerand, heal juhul 😀 Pole veel selgeks mõelnud, kuidas täpselt jalatsimajanduse lahendame. Kõrval on näha riiul, mille kolisime kaasa mu vanast kodust. Ostsime selliseid kunagi Eksabikaasaga mitu tükki üsna olematu hinnaga Scano vabrikupoest – üks oli köögis, teine koridoris mütsiriiul, kolmas väiksem laste mütsiriiul – nüüd siis ajutiselt on kaks suuremat püstises olekus, et võtaks vähem ruumi ja saaks põrandale panna, et lihtsalt OLEKS KUSAGIL ASJU HOIDA. Täiesti ajutine lahendus, aga parem kui kastid.

Trepi alla mahtuvad täpselt boiler ja pesumasin.

Vaade trepilt. Otse ees terrassiuks, sellest paremal uks kööki.

Suured riidekapid olid sisse kolides juba olemas. Mõlemas oli algselt riidepuude riputamiseks puu – ääretult suur oli me rõõm, kui avastasime kapi otsast riiuliplaadid ning kapist seest kandurid… Seega ühe riidekapi saime ümber teha riiulitega kapiks – ja see on juba NII asju täis… Teises kapis ripuvad praegu kõik hooajavälised õueriided ja mu suveriided, mis vajaks läbi pesemist, sest eelmises kodus olid sellises riidekapis, mis kergelt haises… Kapi alumine ning ülemine riiul on samuti tuugalt asju täis, riiete all kogu vaba ruum ka. Hooajavälised õueriided tänavapoolsesse esikusse ei mahu, seega neile oleks ikkagi kohta vaja… Muidu tahaks kangesti selle kapi ka riiuliteks teha (riiuleid küll rohkem pole, peaks plaadid muretsema siis sobivas mõõdus). Või siis teha osast kapist jalatsikapi, mul tuttav pakkus just meile täpselt sobiva mõõduga jalatsiriiuleid neli tükki, mis ära kuluks, vaja vaid siinid osta… Ah, ma ei tea, kõik on lahtine 😀

Trepi alla mahtus lisaks boilerile ja pesumasinale ka kasside liivakast – täpselt sellises mõnusas eraldatud kohas, et ei jää kellelegi ette ega riiva ka oluliselt silma.

All pildil olev kitsas Jyski kapp/riiul on olnud minuga aegade algusest saati ehk ostetud kõige esimesse Tartu üürikasse pisut pärast Plika sündi – algselt elutuppa, sest sobis oma mõõtudelt täpselt mingisse kitsasse kohta, järgmises Tartu üürikas oli ilmselt ka kuskil elutoas, siis üheksa aastat me Pärnu kodu koridoris. Praegune koht on siin täiesti ajutine, majutades tööriistu ja koristusvahendeid… Selle koha peale peaks tulema aga hoopistükkis kuivati, nii et ma ei ole veel lõpuni enda jaoks selgeks mõelnud, mis sellest kapist siis pikemas perspektiivis saama peaks. Või kas peaks ikkagi ümber otsustama ja ostma kuivati asemel pesumasina, millel ka kuivati funktsioon, sest praegune on juba kümme aastat vana ja need uued kuivatiga on kuuldatavasti täitsa asjalikud – ja kapiruumi on ka hädasti vaja… Samas eraldi kuivati on KINDLASTI asjalikum kui kaks ühes ja ma juba valisin selle peaaegu välja ja… Oeh. Ei tea, ühesõnaga 😀

Vannitoa uksest paremal on näha me akutolmuimeja “kodu” ehk laadimispesa, tolmuimeja ise oli ilmselt tol hetkel kuskil mujal, kus seda parasjagu kasutasin. Kunagi kirjutan sellest pikemalt 😀

Ja siin on ka näha veel kaks mütsiriiulit ajutises kasutuses.

Liigume edasi ülemise korruse koridori. Pärast piltide tegemist nädal tagasi vedasin enamik kaste alt üles, seega all on hetkel pisut rohkem ruumi ja üleval veel rohkem kaste, kui praeguse postituse piltidel.

Sellel pildil läheb kraanikausi tagant trepp alla. Ehk trepist üles tulles otse ees on kapp, mille sees on akumulatsioonipaak või muud taolist, no ühesõnaga kõik see süsteem, mis köögi keskküttepliidist igale poole vett laiali ajab, köögi põrandakütte ja ülemise korruse radikate jaoks. Kapi ees on siiani Napsie kast – ma päris täpselt ei teagi, miks seda pole veel välja visatud 😀 Kapi kõrval on uks praegusesse Poisi tuppa.

Üleval ei ole hetkel pesuruumi ega WC-d ning kraanikausil on ka vesi kinni keeratud, nii et see lihtsalt ON seal. Äkki liigub tulevikus WC-sse, mida alles plaanime.

Suures riidekapis koridoris on hetkel meie riided, sest meil on kõige väiksem magamistuba, kus praegu ühtki kappi pole – saaks mahutada, aga pole jõudnud tegeleda ja mõtleme siiski tubade vahetamisele Poisiga, kui see aga juhtub, oleks kõik jälle hoopis teisiti… Riidekapi kõrval on peeglikapp ja öökapp, mille tõstsime välja oma praegusest magamistoast ja mida meil ilmselt vaja ei lähe – sobiksid stiililt Plika tuppa, kus on aga palju katusealust ruumi ja lihtsalt ei mahu. Need näevad piisavalt ägedad välja, et võiks müüki panna, aga millal me ükskord selleni jõuame, eks ole näha.

Vasakul meie praeguse magamistoa uks. Nagu siit pildilt näha, siis kogu selle asjadekuhja all on tegelikult üks mõnus tugitool. Beebide lamamistool tuli koos majaga (nagu ka söögitool ja võrevoodi – eelmiste omanike lapselaps oli parasjagu selles vanuses). Lille tagapool kasutasid kassid liivakastina, mistõttu Kaaslane installeeris sellele katte… Tahaks selle ära anda, aga pole jõudnud tegeleda, see on ka nii raske, et trepist alla peaks seda potti vedama kaks meest.

Kui me otsustaks ära, kuhu tuleb WC (ja soovitatavalt ka ehitaks selle valmis), saaks vahetada ära magamistoad, saaks riidekapi oma tuppa ja kasutada koridorikappi panipaigana ülejäänud asjade jaoks, mõelda ka mõnele lisakapile, et asjade hoiustamise ruumi juurde saada, aga jah… Kõik asjad on üksteisega seotud. WC asukohta pole veel ära otsustanud ja hetkeseisuga poleks ehitamiseks ka piisavalt finantse, peaks selleks kõigepealt pisut raha kõrvale panema.

Neli nädalat eriolukorda, vol 2

11/04/2020 / igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, töö, waldorfkool / 2 Comments

Näe, ainult kuu aega läkski, enne kui ma jõudsin blogis muude asjadega nii kaugele, et ka eriolukord natuke pikemalt kajastatud saaks 😀

Corona mõju jõudis minuni töö kaudu tunduvalt varem kui Eesti elule üldiselt – pärast Hiina uusaastat algasid tarneprobleemid, mis ainult süvenesid. Sellest hoolimata jätkus töö ettevõttes tavapäraselt ning samamoodi Eesti elu. Pesin küll tavapärasest tihedamalt käsi, aga muus osas ei lasknud ennast häirida.

Ja siis äkki läks asi tõsiseks, välja kuulutati eriolukord ning koolid läksid kinni. 16. märtsi hommikul läksime veel tööle, kuid õige pea tuli kõrgemalt poolt otsus, et kõik, kel võimalik, mingu kodukontorisse. Enamik kolleegidest, kel kooliealised lapsed, olid juba nagunii sellest nädalast kodukontorisse jäänud – mina küll tulin tööle, aga sain ka suht kohe aru, et päris nii lihtsalt see ei lähe lähe, laste koolitööd ma telefoni teel ei koordineeri – ühesõnaga olin juba jõudnud tõdemusele, et kodukontor on ellujäämiseks ainus võimalik valik.

Esimene nädal oli kahtlemata kõige raskem. Olukord oli kõigile uus, minul oli järsku ühe töö asemel kaks. Kui Plika on üsna iseseisev, kohusetundlik ja positiivne, siis tema sai üsna kiiresti asja käppa – ehkki Stuudium on waldorfkoolis mõeldud lapsevanemale, andsin ligipääsu talle üle ja nii ta seal ise vaatas kõik ülesanded ja tähtajad, tegi asjad ära, pildistas üles, laadis vajalikku kohta. Muidugi oli ka tema vahel pahur, kui õppimine liiga õhtusse jäi ja kurtis näiteks hiljuti, et koolis oli palju kergem, kodus peab kõike ise mõtlema ja tegema… 😀 Aga üldises plaanis on ta siiski kogu selle aja suht iseseisvalt toimetanud, mis on mulle tohutu suureks abiks.

Poiss seevastu, kes on ligi kaks aastat noorem ning väga kannatamatu ja emotsionaalne, samuti neist kahest tunduvalt seltsivam – temal on olnud palju raskem. Õppimine kui selline iseenesest ei ole probleem – ta on oma klassis üks targemaid, saab ülikiirelt kõigest aru ja hea tujuga läheb õppetöö lennates – sisse lipsavad vaid kiirustamise tõttu tehtud hooletusvead. Mis ta aga kõigist tegemist vajavatest ülesannetest arvab ja milline tuju tal juhtub olema, on täiesti iseasi.

Lühidalt – paljud asjad lihtsalt ei meeldi 😀 Mulle aga ei meeldi, kui ma üritan oma töösse süveneda ja kõrval ahastab üks dramaatiline üheksa-aastane väga vinguval hääletoonil, kuidas kool on nõme ja kõik on nii ebaõiglane 😀

Selle nelja nädala jooksul on olnud tuntavaid arenguid. Ka Poiss on järjest iseseisvam ja osavam. Aga viimasel nädalal, kui tundus, et ehk saab ta samamoodi iseseisvalt hakkama, oli viimasel päeval kontrollima hakates tulemus see, et pea kõigis ainetes oli jäänud midagi märkamata, midagi valesti tehtud… Tegime neid asju siis veel eile hommikulgi järele… Aga tehtud need said ja esitatud ka. Järgmisest nädalast kontrollin tema töid jälle igapäevaselt. Mul endal on küll keerulisem ennast pidevalt oma töö ja õpetajaameti vahel jagada, eriti kui päevas juhtub olema mitu koosolekut, aga eks ma saan hakkama. Ja siis tuleb nädal õnnistatud vaheaega, kus ma saan teha terve nädala segamatult ainult OMA TÖÖD. Ei kujuta seda luksust enam ettegi 😀

Üleüldises plaanis – eks me kõik oleme saanud selle kuu aja jooksul aru, KUI HEA on käia normaalselt tööl ja koolis… Ja oskame seda ükskord normaalsuse taastudes vääriliselt hinnata.

Tavalisest rohkema kvaliteetaja veetmisest perega või võimalusest leida aega ammu mõttes olnud projektidele või suurpuhastusele kodus – sellest võib siin muidugi ainult und näha. Tavapäraselt oli elul rütm – lapsed hommikul kooli, meie tööle, kus oli tavapärasel ajal lõunapaus, pärast tööd vajadusel poodi, siis koju, kuhu jõuda oli rõõm ning õhtusööki teha mõnus, nädalavahetustel jõudis nii puhata kui koristada… Nüüd on lihtsalt kodu-kodu-kodu, üks kohustus teise otsa, lõunapausid hektilised, õhtul tööarvuti kaant sulgedes ei taha söögitegemisele enam mõeldagi, nädalavahetused kuluvad suuremas osas mitte midagi tegemisele ja taastumisele, minimaalselt kodutöid saab ehk tehtud. Kui lastel on õpitud, järgneb piiranguteta ekraaniaeg, sest muidu ei saaks mina ÜLDSE midagi tehtud.

Aga ehkki vahelduva eduga on meeletult raske ja väsitav ning enamik õhtuid olen nii sooda, et ei jaksa isegi süüa teha (Kaaslane õnneks päästab päeva), siis eelkõige olen ikkagi pisarateni tänulik selle eest, et meil mõlemal on töö alles, kodukontori võimalus olemas, et me jõudsime kolida enne corona-saagat, nii et meil on nüüd imeline kodu, kus karantiinis isolatsioonis olla on puhas rõõm… Ning et meie kooli õpetajad on alati olemas, alati toetamas… Väga hoitud tunne on – vaata, kust otsast tahad 🙂 Selle meenutamine aitab üle ka kõige raskematest hetkedest. Sest suures plaanis on meil kõik ikka väga hästi.

Nii et mõtleme positiivselt, elame üks päev korraga ja loodame parimat. Ükskord saab kõik korda niikuinii 🙂

Teise päeva hommik. Leib oli vist parasjagu otsas, nii et hommikusöögiks oli selle asemel pitsa.

Ja pool tundi hiljem läksid ahju saiakesed, sest närvid olid juba läbi ja aju karjus magusa järele.

Tavaline distantsõppe päev meie majas 😀

Tol esimesel nädalal, mil ma korraga kahe töö tegemisega alles harjusin ehk lisaks enda tööle pidin järsku koordineerima ka laste õppetööd ning vahepeal oli tunne, et KOGU AEG KEEGI TAHAB MIDAGI ja süveneda OMA töösse pole üldse võimalik, venisid tööpäevad hoolimata kell kaheksa alustamisest tihti tavapärasest tunduvalt pikemaks, sest päevaseid segajaid oli lihtsalt liiga palju. Kui Kaaslane siis töölt koju jõudis ja veini valas, oli see märk, et tööarvuti tuleks kinni panna. Antud pilt on tehtud kolmapäeva õhtul, üle tunni hiljem me harilikust tööpäeva lõpust. Klaas punast veini õhtuti on viimase kuu jooksul üpris tavaline. Hädavajalik, ma ütleks 😀

Pärast seda, kui ma olin esimese nädala kolmapäeval kell üksteist Poisi peale kõva häälega röökinud ja siis magamistoas nutnud, oli ülejäänud päev võrdlemisi rahulik. Neljapäeva hommikul oli Poiss ideaalne ja koostööaldis, kirjutas minu abiga endale ülesannete listi ja asus seda täitma.