Läksin 1182 lehele, et korra horoskoobist oma nullpunkte piiluda. Ei ole veel mõnda aega karta. Aga nädala horoskoop ise oli järgmine:
Väike laps toob õnne.
😀
Meie väike laps jauras muide terve päeva – magada üldse ei tahtnud, pidevalt istus tissi otsas. Õnn missugune.
Ei, tegelikult ma kohe varsti lähen magama ka.
Loen endiselt Muti blogi, olen juba päris kaugele jõudnud. Ja üldiselt pean tunnistama, et ma polegi veel seni kohanud blogi, mis minu omale nii sarnane oleks (kusjuures täiesti ühel ajal hakkasime kirjutama ka – jaanuaris 2005). Tihedad postitused (mina kirjutasin algusaegadel suht harva, pidev blogimine tuli alles poolteist aastat hiljem, tema on algusest peale mölapidamatu :P), aeg-ajalt vabandused, miks enam nii tihti ei kirjuta, palju fotosid, isegi teemad on paljuski sarnased.
Meeste ja nende puudumisega seotud ikaldus, õhtused üksildased masendusmõtted. Ümber nurga vihjamised, kui miskit toimunud on. Rõõm, kui meeste rindel asjad lõpuks päriselt sujuma hakkavad. Nentimine, et negatiivset jõuab blogisse rohkem kui positiivset, sest blogis on ju nii hea ennast välja elada ja halada, positiivseid asju seevastu elab rohkem päriselus läbi ja kui tuju hea, ei viitsi nii pikalt üldse kirjutadagi. Lohepikad postitused, milles kohusetundlikult möödunud kiire nädal kokku võetakse. Tööalased teemad – ving, kui palk on parasjagu s*tt, eelmise töökoha säästupoliitika, töökaaslased, kes vahel närvidele käivad ja kõik toredad asjad ka muidugi. Shoppamiste ülevaade (alati, kui miskit konkreetset vaja on, siis ei leia… Ja alati peab ikka kõik ostud täpselt üles lugema) ja nentimine, et kui raha on vähe, ei tohi üldse poodi minnagi, sest lõpuks ostab ikka midagi nunnut ja ebavajalikku. Tsensuur, millega aeg-ajalt blogi üle käima peab, sest vahel kirjutad kogemata liiga palju ja keegi saab kuskil kurjaks. Probleem sellega, et kunagi võis rohkem kirjutada – nüüd loetakse liiga palju ja kõik peab mitu korda üle mõtlema. Bloggerist WordPressi kolimise mõtted, et saaks postitusi parooli alla panna, mis aga siiski teostamata jäävad. Oma blogi välimuse võimalikult ideaalseks putitamine. Puslemaania – ma pole vist blogis eriti maininudki, aga ma olen täielik puslesõltlane ja maniakk. Koristusmaania – tükk aega võib südamerahuga suure segaduse sees elada, aga kui hoog peale tuleb, siis saab kõik suisa puhtaks lakutud. Suhtumine noorena laste saamisesse 😀 Jne jne jne.
Noo, plussid Muti kasuks on kahtlemata järgmised: tal on eriala ja hea töö ja oma elamine ja hall (just nimelt hall, see on oluline!) kass – kõik minu suured unistused, mis veel täitumata. No ja siis veel söögi tegemise oskus JA soov – neid ma tahaks ka endale.
Hahaa, ja kui ma lugesin tema kassi võtmise algusaegade poste, siis näen päris mitmeid sarnasusi vastsündinuga 😀
Jõudsin oma lugemisega eelmise aasta augustisse, nüüd lähen otsustavalt ära magama ka – kell on juba kolm läbi. Panen hommikul kümneks äratuse, et homme õhtul normaalsel ajal ära väsiks. Selline ööelu on ikka kurjast.
EDIT: Läksin ju küll siis. September on poole peal ja kell saab kohe neli.
Kombe siis 😉 Mitte et see Plikat kuidagi häiriks. Ja küll jõuab veel sisse kasvada, talv ju alles algamas.
Käisime täna Veeriku Selveris. Lihtsalt vahelduseks Maximale ja Kaubahalli Comarketile. Hinnad tundusid Comarke-tist (vähemalt kohati) isegi kallimad olevat, seega liiga tihti sinna just minna ei viitsi. Samas saime endale lõpuks hiigelsuured ilusat värvi saunalinad (-30% oli, ei saanud ju ostmata jätta), piparkoogitainast ja viimase värvilise tuhksuhkru. Oleks ma veel jõulukalendrid ka üles leidnud, oleks kohe 100% rahul, aga Plika muutus natuke närviliseks ja oli vaja tagasi õue minna.
—
Nägin just Kessu ja tema plika stuudios tehtud pilte ja need on niii kohutavalt lahedad, et hirmus isu tuli kohe peale. Meil pole muidugi veel mõtet minna, laps on liiga väike selleks… Nii pooleaastasena, mitte enne. Aga tõepoolest, ma pole ammu nii ilusat perepilti näinud, kui nendest seal tehti. Ja need nunnud jõulukaardid… Oeh. Tahan ka stuudiosse.
Tekkis küsimus, miks Tartus ühtki head perefotograafi pole. Kõik on Tallinnas, Pärnust leiab ka veel miskit, aga Tartu kohta kuulen igalt poolt, et lihtsalt polegi. See fotograaf, kes esimesena Tartusse kolimise peale tuleb, saab rikkaks, ausõna. Tartu on suur linn ja maksejõulisi kliente leiduks küllaga.
Selleks ajaks võiks keegi Tallinnast siia ümber kolida, kui Plika nii suureks saab, et temaga juba stuudiosse mõtet minna on 😉
Lõpetuseks veel üks küsimus: kust saada PISIKEST päkapikumütsi? Noh, newborn suuruses? 😛 Ma pole eriline käsitöömeister, ma pigem ostaks… Või laseks kellelgi õmmelda. Sest kodus tahaks ju ikka Plikast jõulupilte teha.
PS. Sain oma Londoni esimeselt tööandjalt nende juures töötamist tõestava kirja kätte, paraku oli sinna kogemata 24. aprilli asemel 24. juuli alguspäevaks kirjutatud (ilmselt aeti aastaga segamini, see oli ju ka 07) – nii et veel kümme päeva ootamist, kuniks õige kiri saadetakse ja lõpuks vanemahüvitist taotlema minna saab. Ikaldus.
Halvad kombed olen külge harjutanud – juba teist ööd järjest istun magamise asemel arvuti taga. See on see häda, kui Mees ilma ette hoiatamata liiga vara magama läheb ja mul veel üldse und pole – siis ma unustan ennast lugema ja tunnid muudkui libisevad mööda.
Plika jauras keskööni, kolm korda pidin teda magama panema, enne kui päriselt jäi. Nüüd saab kell juba kolm ja ta on paar korda läbi une nutnud, õnneks on see sama kiiresti järele jäänud. Ma üldse ei viitsiks temaga praegu pikalt tegelema hakata, nii et soovin talle pikka und, hommikul seitsme-kaheksani vähemalt.
Ma pean hakkama jälle normaalsel ajal magama minema. Kui Muti blogi läbi saab, siis ilmselt ehk lähen ka, pole enam lihtsalt miskit poole ööni lugeda.
Jajaa, ma käisin täna väljas – Piia & Nadjaga Undergroundis. Täitsa eduliselt olin üle kahe tunni kodust ära ja nautisin normaalse inimese elu. Ja tarbisin üle pikkade kuude alkoholi. Täitsa ära olin unustanud, mis tunne on.
Kui nüüd veel selle rinnapumba kätte saaks…