Eile olin pool päeva torssis, sest väljas oli niiiiii lumine ja mina ei saanud õue. Mees oli väljas, mina sain vaid kodust akna pealt uudistada (no selle postituse fotodega võrreldes on etem küll, ah?):
Kui lumememme välimusega Marko poole kolme paiku pipsi eelmisel päeval maha unustatud kinnaste järel käis, siis ma enam nii väga ei tahtnudki välja minna 😀 Kodus küünalde põletamine ja raju aknast jälgimine tundus järsku päris hea ideena.
Aga lumes hullamise soov jäi ikka hinge, nii et kui läbimärg ja -külmunud Mees (kes oli jõudnud päeva jooksul kaks autot välja kaevata ja lükata) lõpuks koju jõudis, toppisin ma ennast õhtul üheksa paiku riidesse, et väljas väike tiir teha.
Oi, kui mõnus oli lumes sumbata! Kõik Toomemäe trepid olid praktiliselt olematud, käsipuude toel sai üles ronitud ja hiljem tagasi alla liueldud.
Kuna ma polnud viitsinud tanksaapaid jalga nöörida, tulin vähem kui poole tunni pärast koju tagasi – enne, kui ketside sees olnud lumi oleks jõudnud ebamugavust tekitama hakata.
Nüüd tahaks juba jälle välja – lumememme ja lumeingleid teha ja lumesõda pidada. Tahaks KOOS Mehega minna. Mis tähendab, et lapsehoidjat oleks vaja. Oeh.
Aga lumi on ikkagi ütlemata mõnus – ma nägin viimati korralikku lund ju talvel 2006/07 – viimaste jõulude ajal Eestis käies oli maa must mis must ning Londonis mul lund näha ei õnnestunudki (vastupidiselt Iirele, kes lühikese aja jooksul seda ilmaimet juba kaks korda näinud on).
Lõpetuseks aga paar pilti eilsest õhtust:
Ja mis puutub edusammudesse kohvi tegemise rindel, siis…
Eile hommikul:
Ja täna hommikul:
Parem kui see (Mees muuseas vaidleb vastu, tema arust oli too esimene kohv ilusam), aga selleni on veel kahtlemata pikk tee. Kuivõrd mu Tinderboxi töökaaslane kinnitas, et mu hädad tõepoolest liiga suure kannu soetamisest tulenevad, olen ma siiski suht rahul, et niigi hästi läks. Pean Iirist paluma, et ta mulle Londonist väiksema kannu tooks…
