Lapsevanema rõõmud
Kui meie keskmine söögikord kestab kõigi vajalike protseduuridega kokku tavaliselt ca 1,5h, siis täna hommikul kell kuus oli vaja niiviisi jaurata, et peaaegu neli tundi läks. Kõigepealt pool tundi tissi otsas, siis kümme minutit krooksu ootamist, siis veerand tundi mähkimist-riietamist, siis veel kümme minutit tissi ja ideeliselt oleks Plika pidanud siis edasi magama. Aga ei, selle asemel oli vääks-vääks ja mitte kuidagi ei olnud hea olla. Kui ma ära väsisin, ajasin Mehe üles ja andsin lapse temale rahustada – see tavaliselt aitab. Seekord mitte, jorin käis edasi, absoluutselt igast asendist issi sülest.
Jõudsime juba ei tea mida kartma hakata – avastasime, et põsel on punased punnid ja huulel miski villi moodi asjandus. Vanaema, kellele nõu saamiseks helistasime, luges muidugi targast raamatust välja, et mõlemad nähud on vastsündinute puhul suht tavalised ja ei tohiks vaevusi valmistada.
Lõpuks mähkisime ta veel kord ümber ja sai natuke teist tissi… Mille peale jäädi paugust magama.
Võta siis kinni.
Igal juhul olen mina täna öösel maganud kolmest kuueni.
Kui me Plika veidi enne kella ühte järgmiseks tissitamiseks üles ajasime, sõi ta minimaalselt ja magas põhimõtteliselt kogu riietamise ja mähkimise aja. Isegi teist korda tissi ei tahtnud enam. Ju see hommikune jauramine väsitas ta enda ka nii ära. Alla tunni läks, et kõik vajalik tehtud ja uuesti magama saada.
Oh seda elukest…
Rõõmsama poole pealt nii palju, et täna käis Vaska külas. Käik jäi küll plaanitust lühemaks, aga saime vähemalt brunchi süüa (see tähendab, et meil polnud enne aega hommikust teha, kui keskpäevaks ja siis koosnes see omletist, viineritest, kasukast, kohvist ja kommidest, mis on mu meelest küllalt jabur kooslus, et seda brunchiks nimetada) ja juttu ajada ja titte näppida.
Ja kui Vaska eile päris, kas meil Plikale midagi vaja on ning mina arvasin, et ühed sipukad kuluks ära, siis sellise kotitäiega tuldi lõpuks kohale 🙂 Noo, Plikal on nüüd küllaga edevaid riideid.
Mees läks paariks tunniks välja, oleme kahekesi kodus. Plika magab, akna taga rabistab vihma ja mina kuulan Baby Mozarti CD-d. Nii me siis siin elame 🙂
