Käisin eile õhtul Tinderboxis ja ütlesin, et lähen minema. Vaidlesin Tarasega teemal, kas ma jään sinna veel nädalaks või kaheks, aga jäin endale kindlaks. Tema on nüüd küll suht suure s*ta sees, sest ma olin konkurentsitult tema kõige tugevam töötaja ja üks teine vana olija lõpetab sel kolmapäeval. Järele jääb kolm vanemat töötajat, kes endaga juba ise hakkama saavad (aga kellest kaks on poole kohaga, sest käivad ülikoolis), üks kolm nädalat tagasi tulnud uus, kes on endiselt loll kui saabas ja kolm täitsa uut tüdrukut, kes paistavad ägedad, eriti üks neist – aga ei tea veel siiski mitte midagi. Ja nädala sees peaks iga päev tööl olema viis-kuus inimest, nädalavahetustel 7-8. Arvutage siis ise…
Aga mina olen niiiii rõõmus. Eile õhtul teised töökaaslased mainisid seda ka – ma lihtsalt ei suutnud naeratamist järele jätta.
Helistasin täna sellele tüübile tagasi, kellega mul intevjuu oli (ütlesin talle eile, et ei julge enne täpset tööleasumise päeva lubada, kui olen praeguses kohas manageriga läbi rääkinud) ning nagu ma arvasingi – alustan kohe teisipäeva hommikul. Lubasin eile õhtul Tarasele, et oma nädalase etteteatamise ta saab, seega on mu viimane tööpäev Tinderboxis järgmisel esmaspäeval. Põhimõtteliselt on nädalas tööpäevi ju viis, aga olgu peale – mu enda süda on niiviisi rahul. Teisipäeva hommikul pean siis kell seitse uues kohas olema – passi, pangaandmete, mustade pükste ja kingadega. Õnneks on mul kõik need asjad olemas ka.
Juhhei! Ei mingeid nädalavahetusi tööl enam… Ei mingeid hilisõhtuseid vahetusi… Ei mingit riigipühadel töötamist… Ja kahest-kolmest ühisest vabast päevast kuus saab nüüd 8-10.
Ühesõnaga… Ma leian detsembri lõpus ühe kuulutuse. Ma saadan sinna ööl vastu 2. jaanuarit CV. Mulle helistatakse kohe hommikul ning kutsutakse järgmiseks päevaks vestlusele. Ning mulle helistatakse neli päeva hiljem ja öeldakse, et ma sain selle töö. Mis siis, et selle lihtsama ja veidi väiksema palgaga, ma ikkagi sain!
Udupeen, tõepoolest.
Uue aasta lubadused ongi täidetud.
Elu on ilus.
