Tööst
Kuna blogi kirjutamine on mulle alati teraapiliselt mõjunud, siis võin seda samahästi ka sel korral katsetada ja pajatada teile oma mõtete kõrvale juhtimiseks hetkeolukorrast tööl.
Ma olen Tinderboxis töötatud seitsme kuu jooksul teist korda tunnistajaks situatsioonile, kus suhteliselt lühikese aja jooksul läheb massiliselt inimesi töölt ära. Kui läheb üks inimene, eks, siis pole hullu midagi – tuleb tema asemele üks uus ja ongi kõik. Aga kui paari nädala jooksul läheb kuus inimest – peaaegu pooled tavabaristadest – siis on ikka märgatavam ikaldus.
Esimene kord oli septembri lõpus – ma sattusin kõigi nende uute väljakoolitamisele mõeldes masendusse, kurtsin veidike kõrgemale ülemusele… Ja sain team leaderiks.
Seekord, ma pean tunnistama, enam masendust küll pole. Sest neli inimest kuuest olid täielikud… Khm, kas just lambad, aga… Sõnastame seda siis nii, et puudust tundma ma neist ei hakka.
Kaks tüüpi neist neljast näiteks haisevad. Konkreetselt haisevadki – ja katsu siis sellistega koos töötada. Ütlema nagu ka ei lähe, solvav ja imelik oleks ju. Kolm neist on jube aeglased – ei suuda ennast kiiresti liigutada, teevad kogu aeg vigu ja on lihtsalt lohakad. Ja üks… Üks, kes töötas meil kõigepealt seitse nädalat suvel ja oli tõsiselt hea kolleeg, see on pärast oma Euroopa-reisi ja meile tagasi tulemist nii ennast täis, et temaga koos töötada ei ole enam üldse tore.
Ülejäänud kahte ma jään taga igatsema küll – nad on tõsiselt head töötajad. Aga noh, mis ikka – loomulik kadu. Nad mõlemad lähevad oma kodumaale tagasi – üks Rootsi, teine Prantsusmaale.
Järele jääme mina, Debbie, Julia, Martina ja Milena.
Debbie on peaaegu sama vana olija kui mina, oskab samamoodi kõike une pealt teha, on alati hästi sõbralik ja positiivne… Flegmaatiline ja sellest tulenevalt suht aeglane, aga talle anname andeks, sest ta on muidu korralik ja tore.
Julia on rootsist, olnud meil juba piisavalt kaua, et kõige vajalikuga iseseisvalt hakkama saada, lisaks on ta puhtusefriik. Mulle hullult meeldib temaga koos töötada, sest meile meeldib erinevaid asju teha – mida üks vihkab, seda teine armastab. Ja ta on ka hästi sõbralik ja tore.
Martina ja Milena on suhteliselt uued, siiani poole kohaga, varsti vist täiskohaga. Pärit Slovakkiast ja Kolumbiast (kui ma õigesti mäletan) – mõlemad hästi toredad, positiivsed ja korralikud. Ja KIIRED. Hea on nendega koos töötada.
Ja kuna enamik äraminejatest on nagunii s*tad töötajad, siis uued saavad ju ainult paremad olla – nii et seekord olen ma suisa optimistlikult meelestatud.
Jaanuari alguses tuleb tagasi meie vana manager Cristina, kes juulis raseduse tõttu ära läks. Siis hakkab kontoris kõvasti nalja saama, sest ta absoluutselt ei salli praegust manageri, kes võeti tollal Cristina kõrvale nii kiiresti tööle just kõrgemate ülemuste survel – aga nüüdseks ei salli need kõrgemad ülemused teda enam ka, sest ta lihtsalt ei saa oma tööga hakkama.
Tegelikult on hästi kurb – Taras on inimesena tõesti super. Alati positiivne ja üldse… Aga no mis teha – me oleme sunnitud temaga koos töötama ja kui tema juhtimise all on alati mingi jama ja korralagedus, siis ei loe enam see, et inimesena on ta tore – eelkõige on ta ikkagi meie ülemus ja meie kanname tema vajakajäämiste all.
Cristina on selle eest väga organiseeritud ja õiglane – tema tagasi tulles tuleb igasugusele luuserdamisele lõpp, kõik saab jälle ilusti korda, Tarasest saab taas tavaline supervisor ja kuna siis on supervisoreid liiga palju ja pole mõtet kahele inimesele nii suurt palka maksta… Noo, arvake ise, mis juhtuda võib.
Hea on oma tööasjadest blogis nii avalikult kirjutada, kuna ma tean, et kellelegi Eestis ei lähe see korda ja ma ei tee sellega kellelegi halba. Eestis töötades ei kõneleks ma oma tööasjust tõenäoliselt üldse – kui, siis väga üldsõnaliselt, lühidalt ja anonüümselt.
Aga jah. Jaanuari alguses hakkab siis huvitavaid asju juhtuma. Võimalik, et mõni supervisor läheb siis veel ära, ehk tekib isegi minul võimalus ametikõrgendust saada. Kuna me jõudsime hiljuti Vaskaga mõttele, et võiks Eestis ükspäev oma kohviku avada, siis on mul nüüd veidi rohkem motivatsiooni siin samal alal jätkata, et rohkem kogemusi saada – just nendel kõrgematel kohtadel oleks seda kogemust vaja.
Noh, eks näis. Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab 🙂
