Eellugu siin, siin ja siin.
Eile helistatigi uuesti. Esimest korda otse loomulikult selle poole tunni jooksul, mil ma metrooga tööle sõitsin. Ma polnud isegi kindel, kas tegemist oli sama agentuuriga – kuna number oli eelmistele sarnane, siis proovisin tagasi helistada. Ei võetud vastu.
Aga paar tundi hiljem helistasid nad uuesti.
Ma ei saa pea kunagi töö juures isiklikke kõnesid vastu võtta, aga eile oli üle mõistuse vaikne päev, nii et ma tundsin vibrat ja sain vastata ka. Läksin ülbelt kontorisse (mis sel hetkel õnneks tühi oli), et rahus rääkida. Mul läks seal vist 10-15 min vähemalt. Aga õnneks oli see kõige uuem supervisor tööl, kes on hästi armas ja üldse mitte kuri ja mina olen tast nagunii tugevam töötaja, niiet ta ei kobiseks mu kallal nii ehk naa 😉 Ja päev OLI vaikne, nii et probleeme ei tulnud.
Ma kõigepealt mainin veel korra ära, kuidas ma vihkan pikki telefonikõnesid inglise keeles – eriti nendega, kellele inglise keel on emakeel. Nad räägivad kiiresti ja telefonis mingil määral ikka kajab – tulemuseks ei saa ma pooltest asjadest aru ja pean kõike üle küsima. Ja selle inglasliku viisakusega ma ei harju ikka ka vist kunagi ära – tädi küsis mult: how are you? Ja mina vastasin kohusetundlikult: fine, thanks, you? Aga kui ta selle peale külmast ilmast rääkima hakkas ja tõesti eeldas, et ma sel teemal veel pikemat juttu teeks, siis oli mul küll mök-mök. Ok, sellest ma saan veel aru, et ta ütleb mulle, et väljas on liiga külm, aga kas me peamegi nüüd järgmised viis minutit ilmast rääkima? Oh jah. Aga ei, mis ma ikka kurdan, see kõik on ju hea praktika. Keelepraktika ja muu.
Aga asja juurde asudes – kõigepealt taheti jälle teada, kas ma ikka olen huvitatud. Ütlesin, et jah. Siis küsiti, kas mul on endast viimase kolme kuu jooksul tehtud professionaalseid pilte – meigiga ja stuudios. Ütlesin, et ei. Siis pandi mind igavikuks ootele (no vähemalt viieks minutiks :D)
Lõpuks tuli tädi jälle kuuldele ja teatas, et kuna mul on nii hea välimus, siis nad teevad minust pildid oma kuludega – õigemini et stuudio, fotograafid ja meik on tasuta, piltide eest pean ise maksma. Ja et pilte ma võin osta täpselt nii palju, kui tahan, see mu enda asi.
Khm, khm. Ma ei küsinud eile, palju see üks pilt siis ka maksab (aga küsin täna, nad helistavad uuesti). Ja ma tahaks siiralt teada, kui paljudele nad veel täpselt sedasama julgustavat (sul on nii hea välimus, me maksame ise kõige eest, sina osta ainult pildid) juttu räägivad. Väheke skeptiline olen.
Aga fakt on see, et nad on telefonis kõik minuga alati väga sõbralikult ja koostöövalmilt rääkinud. Iga küsimuse peale, millele ma olen vastanud ei (on kogemust? on profipilte? jne) on alati vastatud – don’t worry at all. Ja kui sellest asjast ka miskit rohkemat ei tule, siis ma saan endast ikkagi stuudios tehtud profipildid, mulle tehakse meik ja särgid-värgid… Palju see üks pilt ikka maksta saab, paar tükki saan endale vast lubada 🙂 Ja minu edevuse juures on juba see piisavalt hea tasu, kui asi ka kuskile kaugemale ei jõua.
Homme kell üks on mul siis stuudioaeg, tänase päeva jooksul peaks helistama eilse tädi manager ja ütlema, kus see asub… Pean täna juuksed ära pesema ja homme ilma meigita sinna kohale ilmuma ning 3-5 komplekti riideid kaasa võtma.
Riideid, jah, nagu mul neid oleks siis nii palju. Ma tean küll, et must (või mustvalge), mida ma viimasel ajal enamasti kannan, ei sobi mulle tegelikult värvi kui sellise poolest üldse nii hästi… On lihtsalt selline eluperiood 😉 Punane on märksa parem, eks vaatan nendest miskit. Aga mul on tunne, et modellidest eeldatakse pigem selliseid… Tibilikke riideid, mul on aga enamikus pungised. Kõrge kontsaga kingi pole mitte ühtki paari, ainult saapad… Jne jne jne.
Aga noh, mis seal ikka. Otsin täna miskit kokku. Põnev on endiselt.
Tegelikult ma isegi natuke kardan – olen ilmselt liiga palju modelle vaadanud, neid peedistatakse seal ju ikka korralikult. Aga kuna minu puhul pole tegemist telesaatega, kus pürgitakse uueks supermodelliks, vaid paari klõpsuga, et ehk alustada freelance modellikarjääri, siis… Mida siin karta, ah?
Siit saate lugeda, mis sorti tööd ma tegema hakkan, kui hästi läheb. Raha kuluks küll marjaks ära.
