Taas kord…

Kui jätta kõrvale mu mõttetu linnaskäik, on tänane päev olnud ülimalt produktiivne. Hommikused sündmused küll kahandasid veidike mind öösel tabanud koristushoogu, aga võtsin ennast kätte ja jätkasin: küürisin puhtaks vannitoa ja oma toa, pühkisin ja pesin kogu korteri põrandad, panin masinatäie pesu pesema… Meelitasin Mehe üle pika-pika aja poodi suuremas koguses sööki ostma, et saaks järgnevatel päevadel ise süüa teha, mitte rämpsu tarbida…

Ja olin enda ja kõige saavutatuga üliväga rahul. Teate, kui hea tunne on, kui oled suutnud ennast lõpuks kokku võtta?

Nojah, sellega mu päeva hea osa lõppeski.

Sest paraku elan ma koos inimestega, kes mu pingutusi eriti hinnata ei oska. Ja kuigi ma olen Swammil seljas elanud ja teda manitsenud, et nüüd peabki hakkama korda hoidma ja enda järelt nõusid pesema ja üleüldse, vanni võiks ka ära loputada pärast pesemist… Siis kui ma pidevalt ei käi ja ei vingu, läheb asi vana moodi edasi, ma ju tean.

Ja Mees… Mees väljendas oma kustumatut tänu sellega, et murdis jälle seda ühte ja ainsat lubadust – seda, mille pärast me iga natukese aja tagant kirgliseid tülisid maha peame.

Äärmiselt raske on olla suhtes inimesega, keda sa pool ajast armastad ja pool ajast põlgad. Raske on aru saada, mida sa tegelikult tunned, kui pool ajast on ta maailma kõige armsam ja hoolivam inimene, aga teise poole ajast piltlikult öeldes sülitab sulle näkku. Iga kord, kui ta oma lubadust jälle kord murrab, siis ma vihkan teda. Põlgan teda. Haletsen teda tema nõrkuse pärast. Iga kord ma mõtlen, kuidas saab üks inimene mulle väita, et armastab mind ning samas pool ajast oma sõnadele vastupidiselt käituda.

Minu jaoks võrdub tema lubaduse murdmine austuse puudumisega. Ta peab oma lubadust vaid siis, kui see talle mugav on. Ülejäänud pool aega ta lihtsalt ignoreerib kõike ja teeb, mida tahab. Ning kuidas iganes ma ka selle peale ei reageeriks – temal on pohhui. Mis austusest siin rääkida saab?

Tavaliselt me tülitseme, mis tähendab, et mina räägin ja räägin ja räägin ning tema keerab mulle selja ja ignoreerib, lõpuks suudan ma tast ehk paar sõna välja pigistada, ehkki enamasti väidab ta, et tal pole midagi öelda… Vahel läheb asi väga inetuks, vahel mitte… Lõpuks palub ta alati andeks ja lubab ennast ausõna parandada ja edaspidi tublim olla.

Nagu ma seda usuks.

Ma usaldan teda kõigis muudes asjades, aga see üks… Absoluutselt mitte. Ma peaaegu et kardan juba omaenese kodus ringi liikuda, et mitte sattuda selle peale, mida ma näha ei taha. Kõik viimased korrad, mil ta on oma lubadust murdnud, olen ma sellest teada saanud ainult juhuslikult sisse jalutades ja asjale peale sattudes. Ma olen sunnitud endale tunnistama, et tegelikult murrab ta oma lubadust ilmselt veel kolm korda rohkem, iga kord ma lihtsalt ei näe.

Ja temal on nii pohhui.

Ja ikkagi jääb alles see teine pool, mil kõik on nii hea. Sellest ei saa mööda vaadata.

Eks ma olen endale aru andnud, miks ma ikka veel selles suhtes olen. Olen ka talle öelnud.

Aga kuigi ma olen saanud kõvasti pohhuismi õppetunde ning üritan mõelda ratsionaalselt, siis suhtes see eriti ei toimi. Sest kui asi puutub minu tunnetesse teise inimese vastu, siis pole ma suutnud ära õppida ei pohhuismi, ebameeldivatest asjadest mööda vaatamist ega ratsionaalsust. Ja mitte miski ei frustreeri rohkem, kui see, et su teine pool valdab kõike seda suurepäraselt – sealhulgas ka suhtes.

Iga korraga läheb mu taluvuspiir üha kitsamaks.

Ma tean, et ühel päeval see katkeb ka.