(sest kui suured asjad on kõike muud kui rõõmustavas seisus, tuleb väikestes head otsida)
Ennast ümbritseva elukeskkonna koha pealt olen siin Londonis teatavasti üsna paksu naha kasvatanud ja pohhuism vohab ikka täiega (Swammi külalistemaja arvestades on see asjale ainuvõimalik lähenemisviis). Ei olnud mingi probleem kaks nädalat oma toaski karkudega prahihunnikutest üle astuda.
Ja seoses sellega olin ma peaaegu ära unustanud, kui õnnis tunne on olla värskelt koristatud korteris. Teha süüa piinlikult korras köögis ja hoolitseda selle eest, et kõik pärast söögi valmimist sama korda jääks… Heita rahulolevaid pilke öölauale, kus vastupidiselt tavalisele ei kuhjugi suvaline asjade- ja prahihunnik ning mille klaaspind (kuidas ma vihkan klaaslaudu) on 100% plekitu… Omada vaba ligipääsu voodile ka külje pealt – seda ilma karkudeta ;) Isegi vannitoa puhtusest särav kraanikauss ja hambaharjatops tekitasid ekstaasi.
Jaa. Oma kõige sügavamalt ja algsemalt iseloomult olen siiski lootusetu korrafriik. Jumal tänatud muidugi, et minus on piisavalt paindlikkust ja pohhuismi seda siin elades enamik ajast riiulis hoida.
Näis, kaua ma jõuan poistel seljas elada ja seda korda ning puhtust säilitada. Swammile tulevad varsti uued külalised. Khm, jah.