Author name: Tikker

No tere talv!

TÀna on 17. jaanuar. VÀljas paistis pÀike, linnud laulsid, rohi oli roheline ja pardid ujusid tiigi peal.

JĂ”udsin hommikul kell kĂŒmme Ă”nnelikult koju Muraka juurde. KĂ”igepealt lĂ€ksime panka uurima, miks ta oma krediitkaardiga midagi teha ei saa. Tuli vĂ€lja, et see on blokeeritud. VĂ€idetavalt sellepĂ€rast, et tal olevat krediit kuskil juulikuus paarsada krooni ĂŒletatud. Huvitav osa on see, et blokeering tuli alles septembris, kui igasugune vĂ”imalik miinus oli ammu tagasi makstud ning Muraka arust poleks tohtinud seda ĂŒldse ollagi. Sama huvitav on ka fakt, et Hansapank, kes reeglina sellistel puhkudel kirja ja telefoni teel korduvaid Ă€hvardusi teeb, seekord kaardi KAKS KUUD pĂ€rast (selleks ajaks ammu lahenenud) probleemi (kui seda ĂŒldse oligi) ette hoiatamata sulges. Nojah. Elagu Hansapank, nad ikka oskavad igasugu idiootsustega hakkama saada.

Teel sai jÀÀdvustatud ka Muraka viimased palavad soovid kÔigile eestlastele: parem pension kÔigile!

Mina omalt poolt soovitan tÀnavu minna valima puhtalt pandavuse pÔhjal (sest Eesti poliitika on p*rses enivei, valige keda tahes, olgu siis vÀhemalt silmailu). Selleks tuleb muidugi teha eeltööd ehk valida tÀnavareklaamide pÔhjal vÀlja teie arust kÔige pandavam poliitik, tuletan aga meelde, et raudne reegel on siiski: ei keskerakonnale! Minu esialgne valik on selline.

TĂ€itsa pandav mu meelest! Huvitav, kas pikk ka… 😛 Muidugi ei julge lubada, et ma valimiste ajaks meelt muutnud ei ole, kavatsen igal juhul veel avatud pilguga ringi vaadata, soovitavalt kusagil mujal kui Edgari… Ptui, vabandust, ikka Vabaduse vĂ€ljakul.

Muide, mida kaugemale kesklinnast, seda eksootilisemaks valik lÀheb. Nii et olge julged! Riskige! SÔitke nÀiteks ÔismÀele! Ja LasnamÀe lÔpust leiab ka kindlasti pÀrleid.

Siis kĂ€isime Ülemistes Iirisele kartulivahvleid ja ĆĄokolaadi ostmas ning muuhulgas pĂ€ris elusa Murakaga furoori tekitamas. Õnnestus pĂ€ris hĂ€sti.

(vahepalana mainin veel Ă€ra, et kĂ”igil Liisidel on nĂŒĂŒd smoking buds kĂ”rvaklapid: minul mustad, Nadjal valged, Murakas sai tĂ€na roosade omanikuks)

Ja siis ei olnudki enam muud, kui koju kohvrite jÀrele ning Àgeda ruudulise taksoga lennujaama.

Check-ini sabas pĂ€risin Murakalt, ega tal ometi kohvrid lubatust rohkem ei kaalu. Tema arvas, et ei tohiks. Tulemus: 8 kilo ĂŒlearu. Mis seal ikka: mĂ”ned asjad kĂ€sipagasisse (lĂ€paka- ja fotokakotti),

mĂ”ned taskusse, enamik aga otse loomulikult Tikrile. Nii saabusin lennujaama ĂŒhe kotiga, lahkusin seevastu juba kolmega. LĂ”pp-tulemuseks sai 22,7 kilo (kolme pealt lubati silm kinni pigistada, viiest pidime lahti saama vĂ”i iga kilo eest 100 kr peale maksma).

AuvÀÀrsed 14 g hĂ€vitasin isikikult, sĂŒĂŒes kohvrist Ă€ra ĂŒhe maitsva USA kommi 😛

Peet jĂ€i kĂŒll joomata (ja hea on, et kaasa panna ei ĂŒritanud, nagunii oleksin selle sama targalt tagasi tassinud – klaas ju kaalub kuradi palju!), aga muidu loen pĂ€eva igati kordalĂ€inuks.

Nii lĂ€ks Murakas jĂ€lle. Seekord kauemaks. Kes teab, kui kauaks… Niu.

Aga mina luban pĂŒhalikult talle ja Iirisele maikuus kĂŒlla minna ning niisama pĂŒhalikult ka seda, et kui ma pole leidnud aasta lĂ”puks töökohta, kus ma saan nii palju palka, et eluasemelaenu vĂ”tta, siis pakin 2008. aasta alguses oma seitse asja kokku ja lendan ka Londonisse Ă”nne ja armastust otsima. Siis ĂŒĂŒrime Muraka, Tanya ja Iirisega korteri ning elu on lill. Nii et arvestage sellega!

Pips, va kurjam, meelitas mu Ôhtul linna, tagajÀrjeks ca 600 kr vÀiksem pangaarve.

TĂ€na oli ehete pĂ€ev – ostsin kĂ”rvarĂ”ngad, kĂ€evĂ”ru ja kaelaehte. KĂ”ik vĂ€ga Ă€gedad, pilti ei viitsi teha (ja leidsin veel vĂ€hemalt kolm asja, mis hullult meeldisid, aga rahalistel pĂ”hjustel ostmata jĂ€id).

Siis kĂ€isin veel peaaegu 100 krooni eest söömas ja ostsin 160 krooni eest uue mĂ€rkmiku. Irooniline on see, et eelmisel aastal ostsin ka, umbes sama raha eest – teksakaantega A7 suuruses time planneri. Teksa sellepĂ€rast, et mulle kohutavalt meeldis. Lohutasin ennast, et jĂ€rgmine aasta saan vaid sisu vahetamisega hakkama. NĂŒĂŒd aga ei saanud ĂŒle ega ĂŒmber sellest, et poole pisem on ikka poole armsam, pealegi oli see nĂŒĂŒd eestikeelse sisuga. Ja mul on vĂ€ike Ă”lakott, kus iga ruutsentimeeter arvel. Ostsin uue. Loodetavasti on jĂ€rgmisest aastast alates A8 sisud ka eraldi mĂŒĂŒgil (seni veel pole olnud, aga ka eestikeelsed on midagi uut, seega on lootust, et nad arenevad). Kui pole, viskasin jĂ€lle hulga raha maha. Aga praegu on nunnu pisike mĂ€rkmik 😛

Ja siis ostsin Humanast mingi hullumeelse mĂ”tte ajel sinise (!!!) pluusi, sest see lihtsalt istus mulle nii hĂ€sti. KĂŒsitav on muidugi, millal ma midagi peale punase/musta/valge kandma nĂ”ustun, aga no lihtsalt ei saanud. Oeh… Naiste vĂ€rk. Aga nĂŒĂŒd on kokkuhoid ja fotode paberile tegemiseks see kuu jĂ€lle raha pole. Veebruaris siis, luban!

Ahjaa, peaaegu oleks unustanud – peavĂ”rud on vist jĂ€lle moes? Ühe laia punase-mustaruudulise vĂ”rra olen nĂŒĂŒd igatahes rikkam. Sobib perfektselt lipsu, Ă”lakoti ja kĂ”rvarĂ”ngastega, uue soenguga kah. Taaskord rahulolu.

Uue aasta prohmakad

Üldiselt pole mul kombeks kokkulepitud kohtumisi, kohustusi vms unustada, sassi ajada, neist viilida… Uut aastat on aga olnud vaid kaks nĂ€dalat ning juba olen saanud maha kahe kummalise prohmakaga.

Esiteks olin pannud endale kosmeetiku aja 8. jaanuariks, kohale lĂ€ksin aga enesekindlalt tĂ€pselt nĂ€dal hiljem. Asi lahenes kĂŒll lĂ”puks suhteliselt hĂ€sti – kuna mu buss jĂ€i veidi hiljaks, helistasin kosmeetikule ĂŒle, et kinnitada oma peatset saabumist, mispeale tuli vĂ€lja, et mind pole ĂŒldse kirjas, aga ta vĂ”ib mu poole tunni pĂ€rast vĂ”i jĂ€rgmisel pĂ€eval siiski ette vĂ”tta. Valisin viimase variandi ja sain oma karvadest tĂ€na Ă”nnelikult lahti.

Kusjuures mul on raudse kindlusega meeles, et juba eelmine kord PĂ€rnus, kui ema minult kĂŒsis, millal jĂ€lle tulen, rÀÀkisin talle 15. kuupĂ€evast – seda sama pĂ€eva Ă”htul, kui olin endale mĂ€rkmikusse 8. jaanuar maalinud. Ega ma seda mĂ€rkmikut tegelikult ei vaata, kuupĂ€evad pĂŒsivad mul reeglina hĂ€sti meeles, kellaaja pĂ€rast peamiselt kirja panen, see vĂ”ib kuuga ikka meelest minna.

Teine prohmakas on aga hoopis kole palju tigedaks ajavam. Nimelt viibib Murakas mĂ”ned loetud pĂ€evad Eestis ning Londoni lennu eelsel Ă”htul pidi ta minu juurde ööseks tulema – viimane ĂŒhine peedijoomine ja nii edasi, USA muljed ja kĂ”ik muu, pole ju teda ĂŒle kuu nĂ€inud ning ei nĂ€e edaspidi veel pikemat aega… ÜhesĂ”naga ootasin seda Ă”htut vĂ€ga.

Ja millega ma hakkama sain? RÀÀkisime Murakaga ĂŒksteisest jĂ€rjekindlalt mööda ehk siis tema rÀÀkis 16. Ă”htust Tallinnas ja 17. Ă€ra lendamisest, mina aga olin kuidagi meelde jĂ€tnud 17-18 ning kui veel eile Murakalt ĂŒle kĂŒsisin, millal sa KOLMApĂ€eval tuled, ei pannud ka tema mu apsu tĂ€hele.

Tulemus siis selline, et kui ta mulle tĂ€na peale ĂŒheksat Ă”htul Tallinna poole sĂ”itvast bussist helistas, pidin mina vaid nentima fakti, et ma olen idioodist udupea ning viimane buss Tallinna lĂ€ks kell seitse.

Tegelikult tabas mind peaaegu et mĂ€ratsushoog, nii tige olin. Vaene ema, kes seda taluma pidi. Tahtsin pimedas tee ÀÀrde hÀÀletama minna, mida ma loomulikult lĂ”puks ei teinud. Lootsin, et ehk sĂ”idab siit lĂ€bi mĂ”ni Eurolinesi vm Riia buss, paraku pidi see juhtuma alles kell kolm öösel. Ei olnudki teha muud, kui teavitada Annikat, et Murakas tuleb ööseks, aga mind ennast pole 🙁

Õnneks lepitas mind maailmaga teadmine, et Muraka lennuk lĂ€heb alles 16.15 ehk ma kihutan homme varahommikul Tallinna ja kasutan viimaseid tunde vĂ”imalikult kasulikult. Kui lennuk oleks lĂ€inud hommikul kell kuus, nagu tal viimati USAsse lĂ€ks, oleksingi vist öösel kella kolmese bussiga Tallinna pĂ”rutanud, et vĂ€hemalt lennujaama jĂ”uda. Aga lĂ€ks natuke paremini.

Eks homme ole nÀha, kuidas asjad kulgevad. Nadja arvas, et peedi jÔuame ikka Àra juua, peaasi, et lennukist maha ei jÀÀ.

Aga siiski, tĂ€itsa lĂ”pp. Sellised asjad pole minu moodi. Hakkan vist vanaks jÀÀma 🙁

Ja eriti arukas minust poole kolmeni öösel ĂŒleval passida, kui kuuest juba tĂ”usta vaja, aga Kaja blogi oli nii huvitav, et ei saanud enne jĂ€tta, kui lĂ€bi sai 🙂 NĂŒĂŒd kĂ€hku-kĂ€hku magama ka.

Lihtsalt geniaalne

MĂ”tlesin vĂ€lja, miks minu uus moodne telefon Ă€ratas mind laupĂ€eva asemel alles esmaspĂ€eval – Ă€ratuse seaded on hetkel sellised, et see toimib vaid esmaspĂ€evast reedeni. Ma ei viitsinud pikemalt mĂ”elda teemal, kas ta Ă€ratab mind nĂŒĂŒd hommikul kell kĂŒmme viis pĂ€eva jutti, eks see ole ĂŒlehomme nĂ€ha.

Neetud moodne tehnika.

Kui keegi teeks mulle ettepaneku see mobla maha mĂŒĂŒa, oleksin sobiva summa eest koheselt nĂ”us. Ma olen lihtsalt liiga mugav.

Aga kuna seda ettepanekut tĂ”enĂ€oliselt ei tule ja sai siiski neljakohaline summa makstud, siis ĂŒritan oma uue moblaga sina peale saada. Vaatab, kuidas Ă”nnestub.

Loen Kaja Pino blogi. Meeldib. Muidu ei oleks jĂ€lle pool ööd ĂŒleval.

Mulle ei meeldi fantaasiakirjandus. Potterid ja SĂ”rmuste isandad ja ulme vĂ”ite endale ***** pista. Mulle ei meeldi paraku ka klassikaline peenem kirjandus, mida seltskonnas jututeemaks vĂ”tta. Need va kohustusliku kirjanduse teosed ja muu taoline seega. Eks ma ĂŒritan mĂ”nda millalgi ĂŒle lugeda, ehk olen tĂ€iskasvanumaks saanud. Krossi “Keisri hull” on ainus raamat, mis kohustuslikust kirjandusest mulle enam-vĂ€hem peale lĂ€ks.

Ühiskonnas aktsepteeritum osa minu lugemisvaramust on krimkad (jumaldan ja ostan Stouti ja Gardnerit, vĂ€ga meeldib Christie jne), pĂ”hivaramu tuleks aga maha vaikida – seebid nimelt. Lohutan ennast sellega, et pĂ€ris pehmekaanelisi sopakaid ma ei loe (see jĂ€i keskkooli aega), ikka mĂ”rvu ja pĂ”nevust peab ka olema. Erseni NYT sari ja muu taoline seega.

Jah, ma tunnistan avalikult, et ma olen kerglane inimene. Elage sellega!

Blah

Ma olen nii purjus, et sÔin suure nÀljaga Àra pool kaussi Muraka pÀrandatud ƥokolaadimaitselistest teraviljapallidest (uskuge mind, need on tÔesti rÔvedad).

Tegelikult tahtsin Big Tastyt, aga mĂ€ki teenindajad ei suutnud ennast piisavalt kokku vĂ”tta, et veerand tunniga minu ees seisvale autole KIIRtoitu mĂŒĂŒa, seega sai mul ootamisest siiber ja otsustasin kodus makarone keeta.

Ütleks veel midagi, aga siis ma murraks oma lubadust.

LaupÀevaöiseid mÔtteid

Kuigi prints Charles on totaalselt mittepandav (et mitte öelda kole), on tal Ă”nnestunud vĂ€hemalt ĂŒhe lapsega hĂ€sti maha saada (sest William on ikka totaalselt pandav).

Sama tendentsi vĂ”ib ĂŒldiselt mĂ€rgata ka Eesti poliitikute ja nende jĂ€relkasvu hulgas.

Kui mul oleks vibraator, paneksin ma talle nimeks Hubert.

Scroll to Top