Author name: Tikker

Uue aasta prohmakad

/ virin/urin / 2 Comments

Üldiselt pole mul kombeks kokkulepitud kohtumisi, kohustusi vms unustada, sassi ajada, neist viilida… Uut aastat on aga olnud vaid kaks nädalat ning juba olen saanud maha kahe kummalise prohmakaga.

Esiteks olin pannud endale kosmeetiku aja 8. jaanuariks, kohale läksin aga enesekindlalt täpselt nädal hiljem. Asi lahenes küll lõpuks suhteliselt hästi – kuna mu buss jäi veidi hiljaks, helistasin kosmeetikule üle, et kinnitada oma peatset saabumist, mispeale tuli välja, et mind pole üldse kirjas, aga ta võib mu poole tunni pärast või järgmisel päeval siiski ette võtta. Valisin viimase variandi ja sain oma karvadest täna õnnelikult lahti.

Kusjuures mul on raudse kindlusega meeles, et juba eelmine kord Pärnus, kui ema minult küsis, millal jälle tulen, rääkisin talle 15. kuupäevast – seda sama päeva õhtul, kui olin endale märkmikusse 8. jaanuar maalinud. Ega ma seda märkmikut tegelikult ei vaata, kuupäevad püsivad mul reeglina hästi meeles, kellaaja pärast peamiselt kirja panen, see võib kuuga ikka meelest minna.

Teine prohmakas on aga hoopis kole palju tigedaks ajavam. Nimelt viibib Murakas mõned loetud päevad Eestis ning Londoni lennu eelsel õhtul pidi ta minu juurde ööseks tulema – viimane ühine peedijoomine ja nii edasi, USA muljed ja kõik muu, pole ju teda üle kuu näinud ning ei näe edaspidi veel pikemat aega… Ühesõnaga ootasin seda õhtut väga.

Ja millega ma hakkama sain? Rääkisime Murakaga üksteisest järjekindlalt mööda ehk siis tema rääkis 16. õhtust Tallinnas ja 17. ära lendamisest, mina aga olin kuidagi meelde jätnud 17-18 ning kui veel eile Murakalt üle küsisin, millal sa KOLMApäeval tuled, ei pannud ka tema mu apsu tähele.

Tulemus siis selline, et kui ta mulle täna peale üheksat õhtul Tallinna poole sõitvast bussist helistas, pidin mina vaid nentima fakti, et ma olen idioodist udupea ning viimane buss Tallinna läks kell seitse.

Tegelikult tabas mind peaaegu et märatsushoog, nii tige olin. Vaene ema, kes seda taluma pidi. Tahtsin pimedas tee äärde hääletama minna, mida ma loomulikult lõpuks ei teinud. Lootsin, et ehk sõidab siit läbi mõni Eurolinesi vm Riia buss, paraku pidi see juhtuma alles kell kolm öösel. Ei olnudki teha muud, kui teavitada Annikat, et Murakas tuleb ööseks, aga mind ennast pole 🙁

Õnneks lepitas mind maailmaga teadmine, et Muraka lennuk läheb alles 16.15 ehk ma kihutan homme varahommikul Tallinna ja kasutan viimaseid tunde võimalikult kasulikult. Kui lennuk oleks läinud hommikul kell kuus, nagu tal viimati USAsse läks, oleksingi vist öösel kella kolmese bussiga Tallinna põrutanud, et vähemalt lennujaama jõuda. Aga läks natuke paremini.

Eks homme ole näha, kuidas asjad kulgevad. Nadja arvas, et peedi jõuame ikka ära juua, peaasi, et lennukist maha ei jää.

Aga siiski, täitsa lõpp. Sellised asjad pole minu moodi. Hakkan vist vanaks jääma 🙁

Ja eriti arukas minust poole kolmeni öösel üleval passida, kui kuuest juba tõusta vaja, aga Kaja blogi oli nii huvitav, et ei saanud enne jätta, kui läbi sai 🙂 Nüüd kähku-kähku magama ka.

Lihtsalt geniaalne

/ raamatud, tehnika, virin/urin / 3 Comments

Mõtlesin välja, miks minu uus moodne telefon äratas mind laupäeva asemel alles esmaspäeval – äratuse seaded on hetkel sellised, et see toimib vaid esmaspäevast reedeni. Ma ei viitsinud pikemalt mõelda teemal, kas ta äratab mind nüüd hommikul kell kümme viis päeva jutti, eks see ole ülehomme näha.

Neetud moodne tehnika.

Kui keegi teeks mulle ettepaneku see mobla maha müüa, oleksin sobiva summa eest koheselt nõus. Ma olen lihtsalt liiga mugav.

Aga kuna seda ettepanekut tõenäoliselt ei tule ja sai siiski neljakohaline summa makstud, siis üritan oma uue moblaga sina peale saada. Vaatab, kuidas õnnestub.

Loen Kaja Pino blogi. Meeldib. Muidu ei oleks jälle pool ööd üleval.

Mulle ei meeldi fantaasiakirjandus. Potterid ja Sõrmuste isandad ja ulme võite endale ***** pista. Mulle ei meeldi paraku ka klassikaline peenem kirjandus, mida seltskonnas jututeemaks võtta. Need va kohustusliku kirjanduse teosed ja muu taoline seega. Eks ma üritan mõnda millalgi üle lugeda, ehk olen täiskasvanumaks saanud. Krossi “Keisri hull” on ainus raamat, mis kohustuslikust kirjandusest mulle enam-vähem peale läks.

Ühiskonnas aktsepteeritum osa minu lugemisvaramust on krimkad (jumaldan ja ostan Stouti ja Gardnerit, väga meeldib Christie jne), põhivaramu tuleks aga maha vaikida – seebid nimelt. Lohutan ennast sellega, et päris pehmekaanelisi sopakaid ma ei loe (see jäi keskkooli aega), ikka mõrvu ja põnevust peab ka olema. Erseni NYT sari ja muu taoline seega.

Jah, ma tunnistan avalikult, et ma olen kerglane inimene. Elage sellega!

Blah

/ igapäevaelu, virin/urin / 3 Comments

Ma olen nii purjus, et sõin suure näljaga ära pool kaussi Muraka pärandatud šokolaadimaitselistest teraviljapallidest (uskuge mind, need on tõesti rõvedad).

Tegelikult tahtsin Big Tastyt, aga mäki teenindajad ei suutnud ennast piisavalt kokku võtta, et veerand tunniga minu ees seisvale autole KIIRtoitu müüa, seega sai mul ootamisest siiber ja otsustasin kodus makarone keeta.

Ütleks veel midagi, aga siis ma murraks oma lubadust.

Laupäevaöiseid mõtteid

/ pikad pandavad poisid / 2 Comments

Kuigi prints Charles on totaalselt mittepandav (et mitte öelda kole), on tal õnnestunud vähemalt ühe lapsega hästi maha saada (sest William on ikka totaalselt pandav).

Sama tendentsi võib üldiselt märgata ka Eesti poliitikute ja nende järelkasvu hulgas.

Kui mul oleks vibraator, paneksin ma talle nimeks Hubert.

Kas sellist talve me tahtsimegi?

/ edevuse laat, igapäevaelu, virin/urin / 1 Comment

Ärkasin täna suht viimasel minutil ning mul polnud kodus kordagi mahti aknast välja vaadata. Seepärast sain väikese šoki, kui trepikoja aknast nägin, et mingi valge lumetaoline ollus on actually maha sadanud.

Väljas aga soovisin, et paari päeva tagune ilm, millest siinsamas blogis kirjutanud ja kirunud olen, tagasi tuleks. Mul oli nimelt oma kõige soojema mantliga haletsusväärselt külm. Ja seda siis, kui väljas on kõigest nulli kraadi ringis. Olen ikka külmavares küll, ah?

Lohutan ennast sellega, et õhuniiskus on hetkel kindlasti kõrge ja see panebki külmetama, aga… Üldiselt võiks minu poolest selle musta maa ja +5 kraadi tagasi võtta. Hea meelega. Või siis -5 ja päris paks lumi.

Praegu on aga nii, et pole ei liha ega kala, ainult lumetaoline ollus ja vastik kontidesse pugev niiskus (viimast võin pealegi ette kujutada).

Tänan tähelepanu eest, ma olen tegelikult täitsa heas tujus. Lihtsalt panin oma mõtted kirja, et saaks kinnitust vana tõsiasi – eestlane pole kunagi millegagi rahul ja vingumine on tema lemmiktegevus 🙂

(Tegelikult tahaks hoopis kevadet ja SUVE!)

PS. Avastasin just, et mu uued kõrvarõngad sobivad perfektselt lipsuga – mõlemad on musta-punasetriibulised. Rahulolu.

Scroll to Top