Kevad
Jalutan mööda Tammsaare teed kodu poole, kissitan päikese käes silmi ja totter irve ronib kõigist pingutustest hoolimata iga natukese aja tagant näole tagasi. Kevad tuleb, indeed 🙂
Jälle kolin…
Pärast traagilisi jõule ja paari nädalat sõprade uste kulutamist leidsin ajutise pelgupaiga Iirise tuttava juures, kus nüüdseks pea kuu pesitsenud olen. Tegemist igati tänuväärse kohaga ehk siis püsiühendus, nii lai voodi, millist mul eales olnud pole (mis siis, et madrats) ja 10 minutit tööle kõndida.
Homme õhtul kolin aga edasi. Sinna, kuhu algusest peale plaanis oli. Mustamäele Muraka juurde.
Mul on hea meel, aga samas natuke kurb ka. Siin oli mõnes mõttes täitsa mõnus – eriti just see tööl käimise aeg. Nostalgitsesin õhtul viimast korda trammiga koju sõites, nostalgitsen praegu, seitse pakitud kotti nurgas ootamas. Ma olin siin ju kõigest kuu, mis nostalgia selle ajaga üldse tekkida jõuab?
Aga ok, aitab haletsusest. Murakaga teeme me veel sellist jämmi, et kauaks meelde jääb. Tõstan kujuteldava klaasi helge tuleviku terviseks!
Eraelu?
Ennast tööga tappa on iseenesest tore – raha muudkui tiksub ja ei ole aega mõelda igasugustele asjadele, millele mõtlemine mingit kasu ei too.
Aga kui peaks tekkima tahtmine vahel harva veidi eraelu elada, siis läheb asi käest ära. Lihtsalt ei jõua!
Ehk siis lahtiseletatuna – mul tekkis reedel tahtmine PEOLE minna. Ehk siis tantsida. Mida ma ka tegin. Maido soovitusel Von Krahlis. Koos Kristjaniga. VÄGA lahe oli.
Ainult et… Kell neli koju jõuda, kell viis magama saada ja kell seitse üles tõusta, et Tartu bussi peale minna, enam polnud nii tore. Viis tundi koolitust kuulata ja seejärel terve õhtu Kristiga jämmida, öösel kaheni filmi vaadata, jälle seitsmest üles tõusta, et Tallinna bussi peale ja tööle minna – see polnud ka üldse tore.
Ise ma endale need ületunnid võtsin, ei tohi vist kurta.
Aga tuleb välja, et isegi mina tahan vahel puhata ja mängida… Vahel harva. Oeh. Kurnav.
PS. Alates eilsest õhtust toitun tervislikult. Näis, kuidas välja tuleb!
Cosmo töised stressinipid
“Tegin oma margi jõulupeol totaalselt täis. Kuidas sellest jamast välja tulla?”Et hoida ära kuulujutte ja oma nahka päästa, ära peida pead jaanalinnu kombel liiva alla, justkui poleks midagi juhtunud. Vastasel juhul jääb kolleegidele meelde vaid see, et sa nõmeda teoga hakkama said. Vabanda esimesel võimalusel kõigi eest, keda su kohatu käitumine otseselt puudutas (näiteks kui kellelegi mitte just kõige siivsamal moel külge lõid), mõjukate kolleegide, nagu ülemus, ees aga kindlasti. Ja luba, et rohkem sa selliseid piinlikke intsidente ei korralda.
No further comments
Never say never
Ma arvasin, et me jääme igavesti kokku. Ma arvasin, et kui me peaksime kunagi lahku minema, siis igatahes mitte minu algatusel/soovil.
Never say never.
MINA olin loll. MINA tegin haiget. MINA olen süüdi.
Et see pidi just nii minema… Nii inetult.
Aga ju siis pidi. Ju siis pidi nii minema.
Kogu minu mõistus ja pool südant karjub: SA OLED LOLL! SA OLED NII LOLL!
Aga see teine pool südamest – see teeb arutuid tegusid ja tahab arutuid asju.
Ja salajas loodan ma, et aasta-paari pärast, kui oleme vanemad ja targemad… Siis avastame, et oleme siiski teineteisele loodud. Tean, et see pole kuigi tõenäoline, aga… Unistused peavad olema!
Ebareaalne.
Never say never.