Aias akusid laadimas
Te teate mu vastandlikku suhet aiaga 🙂 Ma armastan oma aeda, mulle meeldivad ilusad lillepeenrad ja võimalus aiast sööki noppida, aga olen piisavalt mugav, et teha aiatöid vaid siis, kui need meelde tulevad ja mul selleks tuju on, mistõttu lilli ja söödavat on meil aias hetkel täpselt nii palju, kui viimase kuue aasta jooksul on ellu jäänud ja Abikaasa (ning vahel ka tema ema) on viitsinud korras hoida. Ütlen ausalt, minu panus on olnud minimaalne – Abikaasa on see, kes niidab muru, lõikab õunapuid, hoiab vaarikaid korras. Mina rohin korra kuus rändom kohtades… Kui meelde tuleb 🙂
Ma pole endiselt kaotanud lootust, et ühel päeval saab minust kohusetundlikum aednik, eks seda näitab aeg. Sel aastal olin aga terve aiahooaja muu eluga nii hõivatud, et aeda kui sellist mu mõtetes praktiliselt ei eksisteerinudki. Ma arvan, et kõik eelmised aastad olen aias rohkem teinud…
Täna olin hoolimata pikale unele kell üks hommikust süües ikka väsinud, pea ka valutas – tekkis vastupandamatu soov värske õhu järele, et pea klaariks saada. Vaatasin – päike paistab, läksin veidikeseks aeda. Algul istusin niisama kiigel, vaatasin ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Aga õunapuu alune oli õunu täis, õige pea tekkis kihk neid kokku korjata. Seega läksin vahetasin riided veidi sobivamate vastu ja hakkasingi pihta.
Päris alguses mul ei tulnud pähe pilti teha, aga esimene õunapuualune oli umbes selline:
Teiselt poolt veidi lähemalt tehtud pilt, ehk paremini näha:
Pärast lugematute ämbritäite plekiliste, ussitanud ja mädanenud õunte komposti vedamist jäi alles nii palju, söömiseks. Need on eeldatavasti mingid sügisõunad, sordist pole õrna aimu ka 🙂
Mul teist puualust, talveõunu, polnud üldse plaanis ette võtta, sest seal oli neid ikka megakogus. Aga hoog oli sees ja kuidagi täitsa automaatselt liikusin järgmise “objekti” juurde:
Poolteist tundi hiljem:
Lisaks on meil kompostihunniku kõrval murdunud oks sellesama puu küljest ja nood õunad on ka kenasti valmis saanud, võib vabalt noppida ja süüa 😀
Kokku olin õues kaks ja pool tundi. Kvaliteetaeg iseendaga, veidi füüsilist koormust ja peavalu kui peoga pühitud.
Vaatasin kogu õues oldud aja aeda ja maja ja mõtlesin, kui väga ma oma kodu armastan. Mõtlesin üle pika aja sellest, milline oleks minu ideaalne aed, sekka mõlgutasin mõtteid ka tulevikuunistuse ehk suvila suunas… Ja tundsin, kuidas ma olen nii rõõmus. Ja kuidas mul on tunne, et KÕIK ON VÕIMALIK.
Ma kaotasin ennast vahepeal täiesti ära. Nüüd leian jälle tasapisi üles seda tavapärast mina, kes on alati positiivne ja kõige eest tänulik. Mõõn on lõpuks ometi läbi ja asjad on jälle tõusuteel.
Ja järgmisel sügisel, ma luban pühalikult, ostame lõpuks kuivati ära. Et kõik need õunad, mis siiani on komposti läinud, saaksid edaspidi kuivatatud. Ma JUMALDAN kuivatatud õunu! Need oleks suurepärane nosimine ülejäänud üheksaks kuuks ja vähendaks kindlasti oluliselt õhtuseid “tahaks midagi head” emotsioonikäike poodi.
